Võrtsjärv muutub nähtavaks

Vallad panevad seljad kokku, et Võrtsjärve ümbrust edendada

Eesti suurima sisejärve äärsed seitse valda on pead ja rahad kokku pannud, et muuta Võrtsjärv tundmatust paigast magnetiks. Aastapäevad kestnud nõupidamised on nüüd saamas reaalset väljundit.

Võrtsjärv on küll Eesti keskel, ent see on justkui üks kauge asustamata saar. Vähemasti nende valdade elanikele, kes jäävad välja sellest seitsmest, mis seda järve piiravad. Umbes 10 000 järveäärse elaniku tahe on saamas näiteks, kuidas koostööd teha ja oma kanti edendada. Ajaloost on ometi eeskuju võtta. 1969. aastal alanud Võrtsjärve mängud olid kolhoosikorra ajal esimesed Eestis, mis viitasid piirkondliku koostöö võimalustele. Olles vahepeal neli aastat varjusurmas, elustasid vallad sellegi traditsiooni.

Kroonitud bussipeatused

Rannu vallavanem Uno Rootsmaa küsib ootamatult, kas me nende bussipaviljone oleme näinud. Ning tuleb ja näitab meile ühte neist, mis asub apteegi ja vallavalitsuse juures. Need kaheksa eri aegadest pärit ehitist on näide Rannu valla meeste jonnist. "Panin valdade liidus ette, et kui juba tahame, et inimesed meil käiks, siis tehkem esmalt teeäärsed bussijaamad korda," ütleb Rootsmaa. Suurt mõistmist ta ei leidnud, ka riik maanteede hooldajana vastas, et võib küll lagunenud majakesed ära koristada, ent mitte olemasolevaid remontida. Rannulased arvasid, et teevad siis ise korda. "Mul on isegi värvinumber olemas," kiidab Rootsmaa kirsipunase paviljoni poole viidates ja juhib tähelepanu, et igal bussijaamasildil on Rannu valla vapp peal. Ning seda pärjab kroon. "Kroon on Rootsi kuninga auks, kes Põhjasõja ajal oma laevastikuga Tamme paljandi all käis ja kirikule kroonlühtri kinkis, mis siiani laest ripub."

Rannu vald on pikk ja lai ning selle järverannad on Võrtsjärve äärsete valdade omadest siiani ka kõige ligitõmbavamad. "Seni pole küll olnud nurinat, et ühel vallal on kolm, teisel kolm- kümmend kilomeetrit randa," iseloomustab Võrtsjärve sihtasutuse nõukogu esimees Rootsmaa järvevaldade koos- tööd. Tema sõnul on kõigi valdade eesmärk elavdada oma kandi elu ja tunda ennast ühe sellise alana, mis mujaltki kui Eestist pärit inimesi ligi tõmbab.

Kaitsetu kalakaitse

Valmas elav kalur Leo Aasa viskab oma hiiglasliku niidetud murupinnaga kodutalu õuele kaevatud tiiki saiatük- ke ning juhatab meid Võrts- järve kalamajanduse aabitsasse. Sel ajal, mil linask, koger ja roosärg saiaga maiustavad, viib Aasa meid kurssi Võrtsjärve kaluri eluga.

Osaühing Valma Kalur, mille juhatuse esimees ta on, ühendab kõiki järve 37 professionaalset kalurit. Üheskoos ostetakse sisse klaasangerjad, üksteise võidu need lõpuks järvest ka välja püütakse. Üksteise võidu, kuid mitte üksteise kiuste. Kaluritel on tava austada ajaloolisi püügipaiku. "Minu püünised on näiteks Tartumaal, ja sellest pole mingit probleemi," ütleb Aasa. Küll aga ei maksa austust loota röövpüüdjatelt. Vähe sellest, et kui makstakse ühe püünise õiguse eest, pannakse sisse mitu. Käiakse ka pimeduse varjus ja varastatakse kalu võõrastest mõrdadest. Oleks veel, et ainult kalu. "Tänavu on püüniste lõhkumine muutunud massiliseks," ütleb Aasa. Tullakse ja lõigatakse mõrral pära tagant ära ning viiakse koos kaladega minema. Mõrd maksab 25 000 krooni. Kalakaitse inspektor on järvel üksainus, ja riik üha piirab tema tegevusvõimalusi. "Inspektori võimalused on seadustega nadiks tehtud ja ega tal eriti millegagi liikuda enam pole," iseloomustab Aasa riigi suhtumist Võrts- järvesse.

Teiselt poolt peavad kalurid klaasangerja ostmiseks kogutud raha saatma läbi riigi kanalite. Uue ministri tulles kaotati kohalikud fondid, kuid keskkonnainvesteeringute keskust pole siiani suudetud korralikult käima saada. Nii peavad kalurid ise välja mõtlema, kuidas omadega toime tulla.

Puhas järv

Leo Aasa siiski ei kurda. Ta loodab, et Võrtsjärve projekt avab paikkonnale uusi võimalusi, et omadega toime tulla. "Viljandi turule kaob meie haug ja latikas niisama ära, angerja müüme Pärnusse," ütleb ta ja on kindel, et varsti hakatakse Valma küla kalapunkti juures ka pidevalt suitsukala müüma. Aasa näeb, et kalasadama kõrvale tuleb ehitada teine, huvilistele mõeldud sadam, kust saaks paate laenutada ja mille ääres telkida. "Oleneb, kuidas projektid käivituvad, sest valla jaoks on ettevõtmine ikka väga kallis," ütleb Aasa, kes on ka Viiratsi vallavalitsuse liige.

Valmast kümmekond kilomeetrit põhja pool Vaiblas peab ettevõtja Rain Hirv kämpingut. "Rahval pole raha mööda Eestit ringi sõita," arvab ta ning vaatab murelikult taevasse, kust läheneb järjekordne pagi. Kämpigu omanikud on Võrtsjärve ranna siin sadakonna meetri jagu roost puhastatud. Hirv arvab, et järve madalus on puhkajatele nii vaenlane kui sõber. Ühtpidi tuleb seetõttu randa igal aastal palju looduslikku saasta. Teistpidi soojeneb vesi supeldavaks mõne päevaga. "Võrtsjärve projekt on tore, ent nagu alati, on asi investeeringute taga," ütleb Hirv, "looduslikud eeldused on meil olemas, on ka arvestatava suurusega maantee." Tema arvates vajaks Võrtsjärv siiski veel asfaltteed, mis Põltsamaalt läbi Meleski tuleks. "Siis suunduks osa Tallinnast Otepääle liiklejaid sellele teele," ütleb Hirv.

Vaibla juhitud kämpingus ehitatakse parasjagu üht palkmaja, mis paneb aluse uuele kämpinguehitiste põlvkonnale. Kahekorruselisi saunaga maju loodab Hirv ehitada oma alale kümmekond. Ta usub, et Võrtsjärve põhjakallas ootab veel avastamist. "Inimesed arvavad senini, et Võrtsjärves pole võimalik ujumas käia," ütleb ta, "kuid tööstuse ja põllumajanduse vähenedes on ka järvevesi puhtamaks muutunud ning randade avamine on vaid ettevõtmise asi."

Zooloogia ja Botaanika Instituudi limnoloogiajaama teadlane Ain Järvalt kinnitab samuti, et järvevee puhtusega on asjad korras. Tema arvates on kalureid järvel paras arv ning ka järve eutrofeerumine on pidurdunud. "Praegu on Võrtsjärv madalseisus, mis kordub iga 30 aasta järel," ütleb ta.

"Tahame, et meie vald oleks siinsetest kõige ilusam," ütleb Rannu vallavanem Uno Rootsmaa ning kahetseb, et paari päeva eest puhtaksrehitsetud parki on tuul puudelt oksajupikesi langetanud. Ta usub, et sõsarvallad ei saa rannulaste soovi peale kadedaks, vaid pingutavad omal kombel, et mitte hätta jääda. "Kui satud nende nimekirja, kes on maha jäänud, siis enam ei tõuse," arvab 27 aastat rannulane Rootsmaa, näidates uhkusega valla rahvamaja, mille ehitamine läbi muutuste aja 11 aastat venis. Mõisapargis aga ootavad jaanituld sinna tassitud kännud. "Võistleme omavahel, kelle park on ilusam," ütleb Rootsmaa.

Kalajärve põhimureks on röövpüük

Võrtsjärvest püütakse põhiliselt angerjat, koha, haugi ja latikat. Angerjas on Võrtsjärves immigrant. Igal aastal ostab kalurite ühendus Valma Kalur sisse ühe-kahe miljoni krooni eest klaasangerjat Inglismaalt. Möödud aastal maksis selline viie sentimeetri pikkune angerjaeelik 2 krooni tükk. Varem lasti klaasangerjas kohe järve. Tagasi püüti sellest vaid paar protsenti. Nüüd on hakatud klaasangerjat ette kasvatama,, mis suurendab tagasipüüki umbes kümme korda.

Aastas püütakse Võrtsjärvest välja ametlikel andmetel 40 tonni angerjat. See ostetakse Pärnusse, kust rändab välismaale. Angerjat püütakse mõrraga, mis maksab 25 000 krooni,. Viimasel ajal on röövpüüdjad hakanud mõrdu pooleks lõikama, et saaks saagi kergemini kätte. Võrtsjärve kalurid on lubatava võrgusilma suurendanud 65 millimeetrini. See tagab, et järve oma kalad saaksid enne võimalikku pannilesattumist kudeda. Maksimaalselt jääb kalamehe mõrda kolm-nelisada kilo kalu.

Suurematest kaladest on Võrtsjärvest püütud 17 kg kaalunud havi. Valma Kaluri juhatuse esimees Leo Aasa on ise kätte saanud 15-kilogrammise havi. Järves elab veidi ka säga ja tõugjat, need on kaitse all. Üks kalameeste muresid on röövmeeste elektripüük. "Västrapüük teeks vähem kahju, aga särts tapab kõik kalad ära," ütleb Aasa, "järvest on püütud ka selliseid latikaid, kes elektrilöögi tõttu on jäänud suguvõimetuks."

Ausad pühapäevakalastajad Aasa arvates järve kaluritele paha ei tee. Nende ostetud lubade rahastki saavad angerjamaimudesse investeerinud kalamehed osa tagasi.

Tiit Kändler

Veeseis soosib roogu

Praegu on Võrtsjärve vesi suhteliselt madal, mis soosib roo kasvamist. Veetase kõigub 30-aastase tsükliga. "Kui järv on madal, siis on ka vesi sogasem, kinnitavad nii kalateadlane Ain Järvalt kui kalur Leo Aasa. Kuid võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on Võrtsjärve vesi kindlasti puhtam. Probleemiks on küll pealekasvav roog.

Et kaldad on roogu kasvanud, pole ka Võrtsjärvest Eestis palju kuulda, arvab Aasa. Põhiline rookasv vallandus, kui lennukitega lähedasi põlde väetati ning osa väetisest järve sattus. "Pilliroog oli väetisest lilla," ütleb Aasa. "Üks valdade koostöö mõttekusi on kindlasti roole piiri panemine," ütleb Järvalt. See töö on üsna kallis, sest peab rentima masina, mis vee alt roogu niidaks. Pealtlõikamisest üksi pole kasu, ent näiteks saarlastel kasutuses olev seade hekseldab ka roojuurikad läbi. Teisalt annab roog ka tööd. Kurekülas on küün, mis täis Rootsi poole teelesaatmist ootavat roogu. Rannu vallavanem Uno Rootsmaa loodab, et kunagi taastatakse ka laevaliin Tartu ja Võrtsjärve vahel. Ka Võrtsjärve kaldal oleva limnoloogiajaama teadlaste arvates poleks paha, et laevaliin käima läheks. Selle ootel plaanitakse järve kaldal asuvas teaduskeskuses järve muuseumi.