Võrtsjärvel hoitakse silm peal

"Kala pole kellegi oma," ütleb keskkonnainspektor Guido Kapp, kui Kivilõppe kordonisse jõuame. "Saab omandisse, kui on kinni püütud." Nõukogude ajal oli vastupidi. Kui kala oli järves, siis oli see riigi oma, kui kinni püüti, siis kõigi oma. Praegu kehtivad seadused teevad keskkonnainspektoritele kõige enam muret. Kapi sõnul säästavad need röövpüüdjaid.

SALAPÜÜDJATE HIRM. See Võrtsjärve läänekaldal vaikse sadama veeres olev kordon pole mingi piirivalve kordon, vaid kalakaitse tugipunkt ja kindlus. Ning Guido Kapp on üks kuulsamaid mehi Võrtsjärve ümber ja peal ja vaata et kogu Viljandimaal tagatipuks. Tema on keskkonnainspektor. Tema on 24 aastat järjest päevast päeva kordoni 36-meetrise torni otsa roninud, et näha, kes järvel on ja mida nad püüavad. "Kui Võrtsjärvel on kalastajate jaoks kehv aeg, siis võtan puhkuse," ütleb Kapp. Kui sel suvel Kapil puhkus algas, käis ta vahel Viljandi järve ääres ikka vaatamas. "Kümne päevaga sain 50 võrku kätte," ütleb. "Millal olen puhkusel, seda hoian saladuses," ütleb.

Kapp on rahul, et sai hiljaaegu ülemustelt uue maasturi ja hea kaatri ning et bensiinigi anti sel aastal veidi rohkem. Kuidas sa muidu kogu maakonna peale jõuad. Nüüd koolitab endale uut abilist. "Peab hea nina olema," ütleb, iseloomustades kaitseinspektori tööd. Kapp tahaks oma nina pikendada, panna torni radari, et see Võrtsjärvel olijad pimedaski kätte näitaks, aga raha pole. Kappi on aeg-ajalt ähvardatudki, hoovile sõidetud, helistatud. "Kaua sa ei ela," kostnud telefonist hääl. "Kus te teate, et tahan kaua elada," vastanud Kapp. "Närvid on mul head," ütleb. "Kui olen aus, järele ei anna, siis pole kellelgi must kinni võtta," ütleb.

Pikasillas on aasta otsa püügikeeld, ja seal on Kapp ka filmimas käinud. Et oleks tõestusmaterjali.

Kõige rohkem siunab Kapp aga ikka seadusi. "Keeluriista omamine pole enam kuritegu, nagu vene ajal. Kui mees ütleb, et ei tea, kuidas keelatud vahend tema oma paati sattus, siis pole midagi teha. Lihtsalt on mehel kehv mälu ja kõik."

Kapi arvates on kalureidki vaja kontrollida. Võib juhtuda, et makstakse ühe võrgu eest, pannakse välja õige mitu. "Inimene on kord selline, ahnitseb rikkust kokku," ütleb.

Kapi maja ümber käiakse luurel, vaatamas, et kas mees on puhkusel või kusagil sõidus. Ollakse omavahel telefonitsi ühenduses, antakse teada, kus Kapp liigub. Kapi tegemistest on siinmail enam teada, kui rahval presidendi käikudest.

Ehk teavad Kapist ka võrgulõhkujad, need kes kalameeste tagant varastades mitmekümne tuhande krooniseid mõrdu puruks lõikavad. "Piraadid pole minu rida," ütleb ta. See pole röövpüük, vaid paljas vargus.

Muidumees kalamajandusele suurt kahju ei tee, aga kalureid saab kontrollida ainult nende oma andmete alusel. Ainus kontrolli vahend on püügipäevik, kuhu kalur oma saagi sisse kirjutab. "Siin saab loota vaid aususele," ütleb Kapp.

SEADUSED ON EES. "Närvid on mul head," kordab Kapp, "kuid seadused ei lase tööd teha. Viljandi järves nägime, et mehed panid võrke sisse, kuid midagi teha ei saanud, ütlesid, et pole nende omad." Ainus võimalus on sel juhul kala võrgust lahti lasta. "Võrke me säästma ei hakka, kui kala on elus, päästame lahti." Keskeltläbi saadakse Võrtsjärvelt kahe nädalaga kätte viis ebaseaduslikku võrku. "Väikestel veekogudel on asi hullem," ütleb Kapp. Suvel oli Väike-Paala järve seitse 70-meetrist võrku sisse pandud.

Kui kordoni naabruses asuvast Järvekülast läbi sõidan, küsin oma põllul hernetondi kallal askeldavalt külamehelt, et kas järvel ka mõni kaval kalakaitsja liigub. "On ikka. Aga kavalam peab olema inspektorist", ütleb külamees. "Kavalam."

KOMMENTAAR

Naftaajastu liigub finaali poole

Tiit Kändler, teadustoimetaja

Kiviaeg ei lõppenud mitte sellepärast, et kivid said otsa. Inimesed leidsid midagi paremat. Kas naftaaeg lõpeb samamoodi? Või saab see otsa nafta otsasaamisega?

USA on maailma suurim teravilja eksportija. Ning Saudi Araabia suurim naftaeksportija. Ent USA on ka suurim naftaimportija. Ning 11 OPECi maad on teravilja importijad. Neile on see loomulik. Teraviljatonni tootmiseks kulub 100 tonni vett. Araabia maailmas on targem osta vesi teravilja näol sisse, kui et lasta põldudele vähene, mis võtta, ja sellega soolata üle niigi napp viljakandev maa.

1950. aastast kuni 1972. aastani oli teravilja ja nafta hinna suhe üsna stabiilne. 1950. aastal sai bushsheli ehk 35 liitrit nisu kätte 1,89 dollariga ja barreli ehk 159 liitrit naftat 1,71 dollariga. Nii jätkus 22 aastat – barreli naftat sai vahetada bushsheli nisu vastu.

1973. aastal tõusid naftahinnad lakke ja olukord muutus. 1979. aastaks oli nisu vaja juba 4 korda enam. 1982. aastaks oli naftahind roninud veel kaks korda kõrgemale, ja vahetuskurss nisu vastu ulatus 1:8 piirile. See viis suurele rikkuse ümberjaotamisele maailmas.

Praegu, 27 aastat pärast esimest naftatippu, on olukord veelgi äärmuslikum. Teravili on odav, nafta hind üha tõuseb. Suhe on 1:10 teravilja kahjuks.

Esmapilgul tundub, et on hakatud mõtlema energia alternatiividele. Tuuleenergia tootmine kasvab 24 protsenti aastas, samal ajal mil nafta kasutamine 1 protsent. Isegi naftakompaniid on hakanud arendama alternatiivse energia tehnoloogiat, nii nagu British Petroleum päikesepatareisid. Tuuleenergia kasutamine peaks olema ergutav, kuna raha, mis elektrile kulutatakse, jääb enamasti kogukonnale, samal ajal mil elektrile kulutatud raha jõuab lõpuks Lähis-Itta või mõne NRG Energy taolise kompanii kaudu mujale laia maailma. Ka saab tuuleenergia abil öösel valmistada vesinikku, mida tarvitavad kütuseelemendid.

Kuid edasine areng on maksusüsteemi taga kinni. Saudi Araabias näiteks maksab barreli nafta tootmine 2 dollarit. Küsimus on, kes saab endale vahe. Kui importijad vähendavad oma makse naftatoodetele, siis saavad OPECi maad suurendada oma makse. Kui aga naftaimportijad vähendavad tulumaksu, jättes nafta maksud samaks või isegi USA puhul suurendades neid, jääb raha importijamaadesse. Näiteks keskmine Euroopa mootorkütuse maks on kolm korda suurem kui naftahind.

Sellega püütakse vähendada tarbimist ja seega ka kasvuhoonegaaside tootmist. Arvatakse, et kõrged kütusehinnad peaksid inimesi panema mõtlema alternatiividele. Kuid sellele nad ei mõtle. Miks? Turul lihtsalt pole midagi valida. Vesinikul sõitvaid autosid pole saada. Ning ka alternatiivelektrit pole võimalik osta.

Kuni naftakompaniid saavad nafta müügist enam kasu kui muu energia pealt, ei arenda nad vajalikku tehnoloogiat. Kuni valitsused ei toeta alternatiivenergiat sellelt võetavate maksude alandamisega, tolmuvad need tehnoloogiad kusagil naftafirmade laborites. Neid arendatakse vaid igaks juhuks, sest teatakse, et ühel heal päeval on naftaajastu otsas niikuinii. Ning siis võib saabuda tagasi kiviaeg. Sest kive jätkub.