Paraku on peaaegu võimatu esmapilgul kindlaks teha, kui seksuaalne või mitteseksuaalne, sobiv või ebasobiv keegi on. Kindlasti ei tasu uskuda legende sellest, et inimese seksuaalsoovidest ja -võimekusest annavad tunnistust tema nina või huulte kuju ja suurus, habemekasv, rindade suurus vms. Paljudel juhtudel võib ka inimese käitumine ära petta – nii mõnigi üritab oma vajakajäämisi bravuurse jutu ja flirtiva käitumisega tasa teha või varjata.

Tõelise pildi sellest, kui seksuaalne on kaaslane, saab alles siis, kui temaga on juba tekkinud intiimkontakt, ja isegi siis ei avaldu see reeglina kohe esimestel kordadel. Alles seejärel, kui partnerid on teineteist tundma õppinud ja esmane võõristus möödas, võiks mingisuguseid järeldusi teha. Ühelt poolt seletab see, miks tänapäeva ühiskond tunnistab aina enam nn prooviabielu ning suhtumine "mitte üks suudlus enne kihlust" ei ole enam valdav. Teiselt poolt sunnib see näiline vabadus enne suhtega edasi minekut küsima, kas me seda ikka soovime.

Teravate toitude osas on don Juanidel isegi õigus. Siiski ei näita nende söömine inimese üldist seksuaalsust. Pigem mõjuvad vürtsikad toidud veresooni laiendava ning ärritava toime poolest kui hetkelised ergutajad. Oskus head toitu nautida on mõnevõrra kõnekas – võiks ju eeldada, et inimene, kes oskab nautida toitu, oskab nautida ka seksi. Kuid: ohtra söömaajaga võidakse korvata ka puudujäävaid tundeid ja elamusi.

Inimese temperamendil, tema oskusel valitseda oma keha, tema puudutuste ja pilkude iseloomul on kindlasti teatav tähendus ja seotus inimese üldise seksuaalsusega, kuid seksuaalse võimekuse näitajatena ei tule need siiski arvesse.