"Kärbeslennukid" lendavad kiirusega umbes meeter sekundis ning pildistavad ligikaudu kilomeetri kõrguselt. Praegu luuakse nende jaoks elektrimootorit, mis kaalub kuni kuus grammi.

Minilennukite väljatöötamist alustati USA-s 1990. aastal. Kaks aastat tagasi hakati neid ka ehitama. Üks niisugune lennumasin maksab 35 miljonit dollarit ehk pisut üle poole miljardi krooni.

USA konstruktorite arvates on mikrolennukitel väikeste mõõtmete ja kerge kaalu tõttu hulk eeliseid. Need lendavad müratult ning on raskesti märgatavad nii palja silmaga kui ka radariekraanidel. Mikrolennukid võivat täita ebatraditsioonilisi ülesandeid. Nende abil saab kindlaks teha sõjaotstarbeliste bioloogiliste või keemiliste ainete olemasolu õhus. "Kärbeslennuk" võib üsna lähedale lennata ka radarile, et häirida selle tööd. Allatulistatud lennukite piloodid saavad nende abil uurida maastikku ning anda signaale oma asupaiga kohta.

Kui muuta automootori põlemiskamber mikrolaineahjuks, siis on teil peaaegu saastamisvaba sõiduk. Mikrolained soojendavad bensiini ja õhu segu enne süütamist ja seejärel tekitavad ka süütesädeme. Mikrolainete sagedus valitakse põlemiskambri resonantssagedusega sobiv. See kontsentreerib energia. Selle tehnikaga saab täielikult ära põletada nii rikkaid kui ka lahjasid segusid.

Minisatelliidid seotakse ühislennuks kokku

Kaks miniatuurset kaardipakist pisut suuremat ja alla kilogrammi kaaluvat satelliiti saadetakse katsetama, kuidas kulgeb ühislend. Nende katsetatav kommunikatsioonisüsteem põhineb mobiiltelefonides kasutataval süsteemil. Samal ajal uuritakse, kuidas väikesatelliitide vahel kiudoptilist sidet luua.