Ozzy Osbourne’i kontserdipäeva hommikul vastas Eesti Päevalehe küsimustele Pimeduseprintsi kauaaegne kitarrist, pööraste riffide ning hullude soolode meister Zakk Wylde.
•• Kui palju sul Ozzyga plaate tehes sõnaõigust on? Kes otsustab, milline soolo jääb plaadile ja milline mitte?
Plaaditegemine on tiimitöö. See on lõbus protsess, mitte käik hamba-arsti juurde. Ma kirjutan hunniku riffe ja küsin Ozzy käest, milline talle meeldib. Ta vastab, et see. Vaat selle najal laulagi nüüd endal p... küljest!
•• Milline on hea riff?
Hea riff on lihtne. Võta näiteks
“Smoke on the Water“. Või AC/DC “Hell’s Bells“ ja “Back in Black“. Või Black Sabbathi “Iron Man“. Led Zeppelini “Whole Lotta Love“. Kõik need on puhas klassika! Ja nad on lihtsad. Lihtsus ongi hea riffi alus.
•• Kas sellist riffi on võimalik veel kirjutada?
Kahtlemata. Tony Iommi ja Jimmy Page on absoluutsed riffikuningad. Neist paremaks enam ei lähe.
•• Kas sa turneel olles harjutad ka?
Ma ei mõtle sellest kui harjutamisest, aga mul on kitarr kogu aeg kaasas. Mulle meeldib mängida. Mingid järgnevused tahavad teatud positsioonides kogu aeg treenimist.
•• Kui sa kohtuksid inimesega, kes pole elus ühtegi kitarri poolt tekitatud heli kuulnud, siis mis plaadist soovitaksid tal kitarriga tutvumist alustada?
Van Haleni esimene plaat või Ozzy “Diary of a Madman“ või mis tahes Jimi Hendrixi plaat. Hästi sobib ka Mahogany Rushi kontsertalbum. See plaat on tappev.
•• Mis loos on kitarriajaloo parim soolo?
Led Zeppelini “Stairway to Heaven“ ja The Eagles’i “Hotel California“. Randy Rhoadsil, Ozzy soolokarjääri esimesel kitarristil, oli samuti imelisi soolosid, “Mr. Crowley“ näiteks. Püüan neid Ozzy kontsertidel nii hästi matkida, kui vähegi suudan. Minu soolodest meeldib paljudele “No More Tears“. Aga eks soolodega on nagu õllega – kõik sõltub meeleolust.
•• Kuidas Eesti õlu tundub?
Fantastiline. Ta on veidi teistsugune kui see, millega ma olen harjunud, aga lõpptulemus on ikka sama.
•• Nii et õlle puhul on oluline lõpptulemus?
