Andrus Kivirähk. Väliselt tagasihoidlik, silmapaistmatu ja ebateatraalne – aga millised ideed!

 (41)
Igal teisipäeval istub Andrus Kivirähk Raadio 2 stuudios, et koos Mart Juurega analüüsida kõike. Ja nii juba 20 aastat järjest.
Igal teisipäeval istub Andrus Kivirähk Raadio 2 stuudios, et koos Mart Juurega analüüsida kõike. Ja nii juba 20 aastat järjest.Foto: Hendrik Osula

Eesti praeguses postdramaatilises teatripildis on kujunenud aksioomiks, et ainult surnud näitekirjanik on hea näitekirjanik, kuid Kivirähk on meeldiv erand.

Andrus Kivirähkist (46) on lihtsam portreelugu kirjutada kui ühestki teisest eestlasest. Tal nimelt ei ole komplekse, ta oskab oma mõtted ja veendumused väga selgelt ja kompaktselt esile tuua, on tasakaalukas, laia silmaringiga. Kõike seda nii elus kui ka loomingus ja ta ise ei kipu ühtegi neist omadustest tähtsustama. Ühesõnaga mõistlik mees. Võib ju väita, et selliseid on teisigi, enam-vähem iga inimese tutvusringkonnas mõni. Jah, nii see on – aga nendest portreelugusid ei kirjutata. Eesti meedia on üha rohkem friikide päralt.

Kivirähk on ühes teleusutluses öelnud, et teeb väga vähe tööd. Seda ei maksa muidugi täht-tähelt võtta, ükski kirjanik ei tööta kellast kellani. Hea idee võib pähe tulla ka hommikul ärgates, konverentsil istudes või lihtsalt jalutades. Muidugi leidub ka kirjanikke, kes teevad oma raamatute jaoks tõesti looma moodi tööd: istuvad nädalate kaupa arhiivides, loevad apla uudishimuga peaaegu loetamatu käekirjaga kirjavahetusi ja teevad loendamatuid intervjuusid tulevase epopöa prototüüpidega. Nõukogude ajal anti sellistele nii iseendale kui ka lugejatele ränkade kannatuste valmistamise eest teenelise kirjaniku tiitel. Andrus sellesse tüüpi kindlasti ei kuulu, teenetega kirjanik on ta aga sellest hoolimata.

Graafika: Toom Tragel
Samal teemal:

Kivirähki loomingut ja kohta oma aja eesti kirjanduses on huvitav võrrelda teise kuulsa eesti humoristi Oskar Lutsuga. Mõlema väline staatilisus ja loomupärane rahulikkus on teravas vastuolus nende teoste elavuse ja fantaasiarikkusega. Mõlemad on väga teravad inimloomuse sügavuste lahkajad ehk inimhingede insenerid, nagu armastas öelda seltsimees Stalin. Mõlemad on hea meelega kirjutanud lastele. Kumbki ei ole kirjutanud märkimisväärset luulet. Mõlema suurimatest kirgedest ja rängimatest pettumustest ei tea lai üldsus midagi – tegu on täiesti ebaromantiliste indiviididega.

Läbimurre Oravaga

Kivirähki humoristikarjääri algus langes erakordselt soodsasse aega, kui ajakiri Pikker korraldas koolinoorte huumorivõistlusi. Kuigi ta tõusis selle laureaatide hulka juba viiendas klassis, ei saa öelda, et tegu olnuks imelapsega. Kuni vastavast east väljakasvamiseni. Tõeline läbimurre tuli ikkagi Ivan Orava lugudega EPL-i eelkäijas Päevalehes aastail 1992–1993.

Aga ka Luts üritas Thomas Oskary varjunime all mitu aastat tagajärjetult parnassile pääseda, enne kui ilmus „Kevade”.

Tema tekstid on alati piisavalt omanäolised ja teatripärased, et lavastajate tapmisinstinkti vaigistada.

Liiga pealetükkivalt kaht huumoriklassikut kõrvutada ka ei maksa. Lutsule mõeldes meenuvad ennekõike tema legendaarne sallimatus igasuguse reisimise vastu ja peaaegu sama legendaarne napsilembus. Kivirähk on nii reiside kui ka joogipoolise puhul tüüpiline parajuslane. Lutsul oli silmatorkavalt kuri naine. Kivirähki abikaasa Ilona seevastu toimetab Eesti auväärseimat lasteajakirja Täheke ja temalgi on huumorimeelt. Oskar Lutsu isa oli kingsepp, Andrus Kivirähki isa nukuteatri direktor. Teater kui institutsioon on niigi tinglik ja mänguline ning põhineb fantaasial, nukuteatrit võib selles kontekstis aga nimetada lausa teatriks ruudus. Küllap sellest allikast pärineb ka Kivirähki sundimatu lavataju ning haarava intriigi ja lopsakate karakterite loomise oskus. Kõik tema tekstid on teatrisõbralikud, vaatajasõbralikud ja üldse sõbralikud. Kui Eesti praeguses postdramaatilises teatripildis on kujunenud aksioomiks, et ainult surnud näitekirjanik on hea näitekirjanik (st ta ei protesteeri oma teksti kui tahes radikaalse muutmise vastu), siis Kivirähk on meeldiv erand. Tema tekstid on alati piisavalt omanäolised ja teatripärased, et lavastajate tapmisinstinkti vaigistada. Uurisin mõnelt teatraalilt jutujätku korras, kuidas nemad Andrust iseloomustaksid. Olulisim oli tema vastuolu rõhutamine: väliselt tagasihoidlik, silmapaistmatu ja ebateatraalne – aga millised ideed!

Head võiks alati rohkem olla

Loe veel

Esitasin Andrusele põhimõttelise teatriküsimuse: kas Eestis on praegu head teatrit liiga vähe või halba teatrit liiga palju? (Sõltuvussuhet nende tendentside vahel pole: kui Eestis oleks musti kasse liiga vähe, ei tähendaks see ju, et valgeid kasse peaks tingimata olema liiga palju.) Kivirähk: „Eestis on head teatrit just nii palju, nagu see väikese rahva puhul võimalik on. Andekaid inimesi pole meil ju ühelgi elualal ülemäära palju. Paljuke siis neid häid kirjanikke või heliloojaidki on? Või säravaid poliitikuid?

Foto: Hendrik Osula

Muidugi, head võiks alati rohkem olla. Kas halba võiks vähem olla, selles ma nii kindel pole. Kui inimesed teevad ja toimetavad, ega saa neid ju keelata. Mis parata, kui kõik välja ei tule. Las nad püüavad ja mine tea, äkki sähvatab kunagi. Natuke häiriv on vaid see, kui keskpärasus kiidab teist keskpärasust, aga see pole kaugeltki ainult teatri probleem, eesti kirjanduses on seda oluliselt rohkem.”

Paljud eesti näitekirjanikud või lihtsalt kirjanikud on leidnud tänuväärse tuluallika teleseriaalide stsenaariumide kirjutamises. Andrust see töö ei inspireeri, kuid ta ei pane seda ka pahaks: „Ma peaaegu ei vaata Eesti seriaale, üldse vaatan vähe telekat. Ja ei tunne mingit soovi ise kirjutada. Aga tsenseerima ma ka ei hakkaks, las nad olla, hulk näitlejaid leiab sealt ju lisateenistust.”

Paljud eesti näitekirjanikud või lihtsalt kirjanikud on leidnud tänuväärse tuluallika teleseriaalide stsenaariumide kirjutamises. Andrust see töö ei inspireeri.

Väljend „las nad olla” (või „las ta olla”) on Kivirähki jutule üldse tüüpiline. See võiks viidata flegmaatilisusele ja teda selleski Lutsuga – kes on ühes eesti entsüklopeedias toodud flegmaatilise temperamendi tüüpnäiteks – paari panna. Sellega Kivirähk aga nõus ei ole. „ Ma kindlasti ei ole flegmaatik ja kõik mu sõbrad-tuttavad, kellega ma tihedamini suhtlen, võivad seda kinnitada. Mind flegmaatikud hoopis kohutavalt ärritavad, sest üks minu põhilisi iseloomujooni on kärsitus. Ma tahan alati kõigi asjadega jalamaid pihta hakata, jälestan ootamist ja saan oma töödega hulk aega enne tähtaega valmis.”

Kuna Kivirähk oli üks esimesi, keda ma kunagi intervjueerisin (Pikker 7/1994), kontrollisin, kas selles loos leidub mõni tema mõttetera, mida sobiks praegugi kasutada. Leidsingi: „Ei usu, et üks ühiskonnakord pakuks vähem ainet naljaks kui teine. Peaasi, et naljamehi jätkuks.”



Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare