Kes kiirgab Eestis kõige rohkem valgust? Kelle ümber on Eestis kõige laiem valgusvihk, mis valgustab, vaigistab, õpetab ja suunab?

"Mõjuvõimsaid", "halle kardinale", "tegelikke otsustajaid", "kõige mõjukamaid ja rikkamaid" on Eestis vähe.

Sellele anname vastuse alates järgmisest esmaspäevast, kui Eesti Päevalehes, Delfis, LP-s ja Maalehes hakkab ilmuma sari „Eesti mõjukad 2015”.

Eesti on väike riik ja neid, kelle nime ette saab panna tiitli „mõjuvõimas”, „hall kardinal”, „tegelik otsustaja”, „kõige mõjukam ja rikkam”, on vähe. Tõsi, see ei takista neid tiitleid kontrollimatult kasutamast ja kuritarvitamast. Sellest patust pole keegi puhas ja see on viinud olukorrani, kus üks „hall kardinal” on seadnud pikemate intervjuude andmise tingimuseks, et sõnapaari „hall kardinal” ei tohi kasutada.

Mõjukas ei tähenda rikast

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: „Mõjukas isik, võimu- ja rahamees.” Me püüdsime nihutada mõjukuse piire võimu- ja rahamaailmast kaugemale, sest võim ja raha valitsevad ning dikteerivad ka spordis, kultuuris, hariduses ja teaduses. Rääkimata riigiametnikest.

Koos Ekspress Meedia uuriva toimetuse juhi Tarmo Vahteri ja Turu-uuringute AS-i avaliku arvamuse uurija Juhan Kivirähkiga panime kokku kaheksa kategooriat, kus valisime valdkondade kõige mõjukamad ja mille kokkuvõtteks tekib Eesti esimene mõjukamate inimeste pingerida.

Oleme püüdnud valida kõige-kõigemaid võimalikult laiapõhjaliselt, arvestades inimeste arvamusi (valim 1000 inimest!), sotsiaalmeediat, panust avalikus ja erasfääris, hääli valimistel, ühiskondlikku aktiivsust jne.

Mõjukad, kelle me välja sõelusime, on oma positsiooni saavutanud töö, vaeva, usalduse, õnne ja sihikindlusega.

Kas sellest piisas? Või on tegelikud mõjuvõimurid meie sõelast pääsenud? Küllap on keegi, kes pääseb kerge vaevaga Toompeale, Kadriorgu, meediasse või ettevõtjatega golfirajale, aga pole meie tabelitesse või nende tippu jõudnud. Seda oleme küll taotlenud, et mõjukas ei oleks kuulsa sünonüüm.

Peale klassikaliste kategooriate – poliitik, ettevõtja, riigiametnik, kultuuri- ja sporditegelane, haridus- ja kultuuriinimene, riigiametnik, põllumees – oleme teinud veel ühe nimekirja. Kes on mõjukaim Eesti mitte-eestlane?

Kui lähtuda integratsiooniunistustest, siis ei tohiks mitte-eestlesi, eelkõige venelasi, eraldi käsitleda. Ent kui rääkida nende ühiskonnas nähtavaks tegemisest, siis on nende reastamine põhjendatud. Kui rääkida nende mõjust Eestis, siis on see kindlasti märkimisväärne. Just venelaste seas võib olla kõige rohkem neid, keda on avalike andmete järgi ja inimesi küsitledes raske objektiivselt reastada.

Väikese riigi mõjukad

Eesti on väike. Peaministriga telefonis rääkimine on asi, millega paljud Eesti ettevõtjad hooplevad. Mõni julgem peab ka riigipeaga rääkimist iganädalaseks. Kas see muudab inimesed kohe mõjukaks? Eestis pigem mitte, suuremates riikides kindlasti. Aga tõeliselt mõjukas ja intelligentne sellega kindlasti ei kiitle.

Eesti ajakirjanike jaoks on ministrid, suurettevõtjad ja teletähed ühe telefonikõne kaugusel.

Istusin aastaid tagasi Kiievis Ukraina Delfi toimetuses ja vandusin käsi südamel, et Eesti ajakirjanike jaoks on peaminister, välisminister, mõni suurettevõtja või teletäht tavaliselt kõigest ühe telefonikõne kaugusel. Ukrainas seda ei mõistetud. Isegi Kiievi linnavalitsuse ametnikud olid end peitnud kümnete nõunike varju, teistest rääkimata. See ei teinud neist veel mõjukaid, pigem kauplesid nad oma mõjuvõimuga.

Suurtes riikides on mõjukus, mõjuvõim ja mõjuvõimuga kauplemine oluliselt suurem valuuta kui meil. Meil nimetatakse seda tihti avatud ja demokraatlikuks ühiskonnaks või poetakse lause taha „ma tunnen teda juba lapsepõlvest”. Eestis on see tõesti võimalik.

Kuidas parandada mainet

Millegipärast on Eestis mõjuka inimese kuvandil halb maik. Alateadvuses tähendab see tihti rikast sahkerdajat, kel pole eetikat ja kes on võimeline ka oma pereliikmed maha müüma. See tõlgendus pärineb 1990. aastate algusest, kus õhtusöögi eest peaministriga pakuti 10 000 krooni ja valju häälega üle restorani rääkimist, sigar suus, peeti ihaldusväärseks niiditõmbaja mõõdupuuks.

Lihtsas keeles: tänapäeval on mõjukas inimene eelkõige tark, kindlasti ambitsioonikas ja sihikindel, mõnikord ka rikas, aga veel kindlamalt poliitikutega väga lähedalt seotud.

Kuid kuvand ei ole kvalitatiivselt paranenud. Ikka ja jälle meenuvad esmalt ettevõtjatest advokaadid, poliitikutest ettevõtjad ja mõjuka positsioonist kümne küünega kinni hoidvad ärimehed. Selliseid inimesi on jäänud vähemaks, aga neid jätkub.

Et mõjukate kuvand ühiskonnas paraneks, peab elu muutuma läbipaistvamaks.

Need mõjukad, keda meie sõelusime ja reastasime, on oma positsiooni saavutanud töö, vaeva, usalduse, õnne ja sihikindlusega. Nende seas pole kedagi, kelle mõjuvõimu kujunemine ja sellest tulev valgusvihk jääks mõistetamatuks. Vaielda saab positsioonide ja valguse teravuse üle, aga mitte selle üle, kas nad üldse valgustavad.

Kindlasti tahaksime, et mõjukate kuvand ühiskonnas paraneks. See saab paraneda ainult Eesti elu läbipaistvuse kaudu. Kui protsessid on mõistetavad ja kõik lähtepositsioonid võrdsed, siis ei saa mõjukas olla negatiivne tegelane. Vähemalt ei tohiks olla.

Pikk nimekiri nimekaid

Meie plaan on lihtne. Alustame esmaspäeval Eesti Päevalehes ja Delfis eri valdkondade mõjukate pingeridade avaldamist. Avalöögi teeme poliitikutega (Edgar Savisaar ei võida!) ja lõpetame järgmisel esmaspäeval Eesti venelastega (see ei ole ükski ärimees!), neljapäeval teeme kõrvalepõike Maalehte, et tutvustada mõjukamaid põllumehi (ei võida minister!). Valdkondlikke pingeridu on kaheksa.

Lõppeva aasta kõige mõjukam eestlane selgub ülejärgmisel teisipäeval, kui Eesti Päevalehe vahel ilmub ajakiri „Eesti mõjukad 2015” (ülekaaluka võidu saab naine!). Siis näeme, kas Schweitzeri mõte „Kui inimestes on valgus, siis kiirgab see neist välja. Nii õpime me koos pimedas kõndides üksteist tundma, ilma et tarvitseks käega igaühe nägu puudutada või üksteise südameisse tungida” ka tänapäeval tegelikkusele vastab.