Akadeemia nr 11 tutvustus - „jumala osakesest“ Linnahallini
Nagu muistenditest pärit hingedeaja kummitus on teadlasi painanud Higgsi boson. Jumala osakese hüüdnime väärib see täielikult: nagu jumalgi on see justkui kõikjal, kuid millegipärast on seda ääretult raske, kui mitte võimatu leida. Suvel tõenäoline tagaotsitav tuvastati. Skeptik võiks öelda, et Higgsi boson ei ole kõikvõimas ega lahenda kõiki meie ega isegi mitte kõiki osakestefüüsikaga seotud probleeme.
Mitte vähem tähtis pole see, et Higgsi boson räägib vaid 5%-st universumist, sest just nii väike osa sellest on olemas meile nähtava (barüonilise) aine kujul. Vastukaaluks selgitab Kadi Liis Saar lähemalt, milleks niisugune tamp ja tagaajamine vajalik oli. Osake aitab veenduda, et elektronõrga vastasmõju rikkumine ja standardmudel on korrektsed ning reklaamlausena teame ju kõik küsimust, kust saab aine oma massi.
Tulevikule mõeldes võime Higgsi bosoni abil jõuda uute ja ettearvamatute avastusteni; näiteks ei saa välistada, et Higgsi osakesi on mitut tüüpi! Välja võivad ilmuda täiesti uued, seni tundmatud tugevad interaktsioonid, samuti võime ennast leida keset supersümmeetrilist maailma. Kui rääkida kaudsest mõjust, siis tagaotsitava leidmiseks väljatöötatud kiirendeid ja magneteid on hakatud kasutama näiteks meditsiinis haiguste diagnoosimisel ja ravimisel, detektoreid rohu- ja materjaliteaduses ning ka turvaasjanduses. Tohutu arengu on läbi teinud infotehnoloogia: world wide web (www) sai ju alguse just CERNist, nagu ka grid-süsteem (grid computing) ehk võrkandmetöötlus, paljude võrku ühendatud arvutite üheaegne kasutamine ühe ülesande lahendamiseks.
*
Universumi algkeele otsimisega on tegeldud igiammustest aegadest saadik. Selle kohta võib religiooniajaloost leida hulgaliselt ülestähendusi, ent ka mõistatuslikke vihjeid, mis on esoteeriliste mõttevoolude ringkaitsest justkui välja imbunud ja pakuvad lummavat lugemismuljet. Aga Kocku von Stuckrad oma artiklis (tlk Siim Lill) ei jutusta esoterismist mitte ajaloolise mõttesuunana, vaid käsitab seda kui üht Lääne kultuuri struktuurielementi. Ta ei paku välja esoterismi definitsiooni, vaid analüüsiraamistiku. Analüüsi üldisimal tasemel võib esoterismi kirjeldada pretensioonina kõrgemale teadmisele. Siinkohal pole oluline mitte üksnes nende süsteemide sisu, vaid pretensioon ülimuslikule tarkusele teiste kosmose- ja ajalootõlgenduste ees. Siin nõutatakse visiooni tõest kui ülimat võtit vastamaks kõikidele inimkonna küsimustele.
Kõrgema teadmise idee on tihedalt seotud salajasuse diskursusega, kuigi mitte seetõttu, et esoteerilised tõed oleksid piiratud spetsialistide või pühitsetute „sisemise ringiga“, vaid sellepärast, et varjatuse ning avalikustamise dialektika on salatsevate diskursuste struktuurielement. Esoteeriline teadmine pole mitte niivõrd elitistlik, kui varjatud. Järgmine samm Lääne religiooniajaloo esoteeriliste komponentide eritlemisel on spetsiifiliste vahendite leidmine kõrgemate teadmiste saavutamiseks. Kaks konkreetset viisi on mediatsioon ja individuaalne kogemus.
Mediaatorid võivad olla jumalad ja jumalannad, inglid, vahepealsed olendid või teised kõrgemad entiteedid. Mediaatorite näideteks on Hermes, Poimandres (Corpus Hermeticum’is), Eenok, Saalomon, Teosoofia Ühingu „Suur Valge Vennaskond“ ja „mahatmad“. Muidugi on mediatsioonielement kohal ka peavoolu kristluses, isegi Uues Testamendis. „Esoteerilisi“ ilmutusmustreid võib leida väga erinevatest kohtadest, kus neid võeti üle esoteerilistesse „absoluutse teadmise“ diskursustesse. See, samuti individuaalse kogemuse pretensioon, puudub aga Uue Testamendi narratiivist.
*
Mida aga võiks mõelda Vana Toomas Tallinnast ja selle Linnahallist? 1980. aastal valminud maastikmaja asus otsekui viitsütikuga pomm taastama linlaste kauaoodatud ühendust merega, kuid praegu paistab nagu ajas seisma jäänud ufo. Tekkinud olukorras tuleb alustada puhtalt lehelt ja lahti mõtestada ehitise sisuline olemus. Linnahallist võib saada võti, mille abil kujundada stsenaariume, aidata suluseisust välja modernismipärandi laokil hooneid niihästi Eestis kui ka mujal.
Veronika Valk, Ivar Lubjak ja Maria Pukk toovad näite ühest võimalikust kasulikust mudelist, mis on üles ehitatud protsessile unista > taju > kohane > toida. 2012. aasta mais pakkusid selle struktuuri alusel toimunud töötoa tulemusena erineva taustaga osalejad linnahalli jaoks välja hulga uuskasutusvõimalusi.
Linnahall võib areneda omaette linnaks linnas või siis linna loomulikuks osaks. Linnahall on voolujaam või kui talveunes (hiberneeruv) „tark maja“, kus nii nagu elusorganismides toimuvad magamise ajal tervenemise ja kasvamise protsessid. Ta on sündmuse ja sündmusetuse käivitaja, kõigi meelte puhkaja. Hiigellõuend ja -lõuad, mis meelavad loomeinimesi üle maailma. Tema toruühendus Tallinna linnaruumiga on kui memo, mis ei lase linnahalli olemasolu unustada. Linnahall kui loomaaed ja/või kolumbaarium ja/või põgenikelaager. Guggenheim, vindiga. Õhku jäid küsimused: Kuidas linnahall linnaks saab? Kuidas toidab linnahall Tallinna linna kui terviku potentsiaali? Kas „õige“ (investori, kasutuse, lahenduse) ootamine on kohane?
*
Apollinaire (1880–1918) oleks neid probleeme serveerinud ilmselt iroonilise naljandina just sellises vormis, nagu need ilmusid 1911. aastal alates 1. aprillist Mercure de France’i rubriigis La Vie anecdotique, mida võiks tõlkida kui „Anekdootlikku elu“ ehk „Elu tõsilood“. Esialgu katkeb pajatuste ilmumine mõneks kuuks, kuid nende jätkudes asendab autor Montade’i varjunime Apollinaire’iga, mis samuti ei ole pärisnimi.
Kui puhkeb Esimene maailmasõda, Mercure de France’i ilmumine katkeb, jätkudes peagi kuuväljaandena. Tööd oma rubriigis jätkab ka vabatahtlik suurtükiväelane, hilisem jalaväelane Wilhelm Albert Włodzimierz Apolinary de Wąż-Kostrowicki alias Guillaume Apollinaire. „Vie anecdotique“ ilmus katkendlikult, takistuseks sõjameheelu ja haavatasaamine: 17. märtsil 1916 tabab Apollinaire’i mürsukild pähe hetkel, mil ta kaevikus Mercure de France'i loeb. Viimane anecdotique ilmus 1. novembril 1918. Rubriiki täitis segu kõigest ja kõigist. Käesolevas numbris ilmuvad 1912. aasta „Tõsilood“ on tõlkinud Andres Raudsepp.
*
Juba nelikümmend aastat tagasi täheldas USA poliitikateadlane Anthony Downs, et avalikkuse tähelepanu ei püsi ühel ühiskondlikul probleemil kaua. Probleemsed nähtused tõusevad mingil hetkel avalikkuse huviorbiiti, on seal mõnda aega ning kaovad siis tähelepanu keskmest, jäädes enamasti lahendamata.
Marianne Paimre keskendub narkotemaatika kajastamisele Eesti trükiajakirjanduses ja uurib, kas see vastab tähelepanutsükli teooriale. Probleemieelne etapp (kuni 1995. aasta suveni) joonistus välja üsna klassikalisel kujul. Tegeliku olukorra näitajad viitasid olukorra halvenemisele ja asjatundjad, kes probleemi teadvustasid, võtsid ka meedias aeg-ajalt sõna. Siiski oli seda nii vähe, et avalikkus ei tajunud narkomaaniat veel probleemina. Probleemi avastamise periood tuli esile kahes jaos. 1995. aasta suvel jõudis narkoproblemaatika jõuliselt üle peavoolumeedia uudiskünnise seoses nn Tai juhtumi ja „moonisõjaga“. Uimastiprobleem hakkas seostuma „meiega“ (eestlastega) ja negatiivsete sanktsioonidega. Uimastiprobleemi teine „avastamine“ leidis aset alles 2000. aastal seoses HIVi ja narkokuritegevuse levikuga, millele järgnes ka riigi aktiivne reageerimine.
Narkomaanide keskuse nn madala läve juhtum 2005. aastal näitas rahva vastumeelsust narkomaanide abistamise suhtes, vähemalt oma elurajoonis. Oli alanud tsükli kolmas faas ehk arusaamine probleemi lahendamise kõrgest hinnast. Teise aastatuhande esikümnendi vältel on narkoprobleem eeskätt juhtivate päevalehtede trükiversioonist välja tõrjutud, samal ajal kui narkootikumidega seotud meelelahutuslik külg (kuulsused ja arreteerimised) on võrguväljaannetele seniajani küllaltki huvipakkuv. Uudiseid kuulsuste kohta on kerge edastada, sageli on sellised lood välisajakirjandusest tõlgitud. Probleem ise — narkomaania Eestis — ajakirjanduses eriti esile ei tule. Siiski on just viimasel ajal Eesti meedias noorte narkotarbimist ka kui probleemi kõne alla võetud. See kinnitab Downsi väidet, et kui leiab aset midagi kõmulist, on tsükli läbinud nähtusel jälle võimalik meedias esile kerkida.
*
Arvustuste osas vaatleb Enn Nõu Mats Burströmi rootsi ja inglise keeles ilmunud raamatut Mälestuse peidupaigad: Jutustusi Teise maailmasõja ajal maasse peidetud asjadest.
Luulevalikuga esineb Bosnia-Hertsegoviina päritolu Sabahudin Hadžialić, tõlkijaks Lauri Pilter, ja artiklite vahel võib näha Vilen Künnapu pilte.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (18. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Kokkuvõtte koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude
