AKADEEMIA nr 2 tutvustust
15. sajandi lõpul tundis Euroopa õpetatud üldsus Läänemere idakaldal vaid ühte piirkonda — Liivimaad. Ilmeka näite pakub 1482. aastal Ulmis üllitatud Ptolemaiose Cosmographia ladina väljaanne, milles on Liivimaa nimetuse alla rühmitatud viis piirkonda ja Riiat on nimetatud nende metropolis’ena. Marek Tamm võtab vaatluse alla kõige esimesed ladinakeelsed tunnistused Ida-Baltikumist, mis tema hinnangul panid aluse uue kristliku regiooni — Liivimaa sünnile Lääne-Euroopa õpetatud publiku teadmises. Autor nimetab seda protsessi Liivimaa leiutamiseks, sest need varased kirjeldused kinnistasid Liivimaa nimetuse ja piirjooned kristlaskonna vaimsel kaardil, mõjutades olulisel määral hilisemate põlvkondade Liivimaa-käsitust. Mõistagi ei loonud need varased tekstid ühtset kuvandit, ent siiski lubab võrdlev analüüs väita, et juba 13. sajandi esimestel kümnenditel kujunesid Liivimaa kirjeldustes välja mõned motiivid (nagu viljakus ja paganlus), mida kohtame sageli hilisemateski tekstides. On märkimisväärne, et kuigi 1558. aastal puhkenud Liivi sõda lõhkus sajandite jooksul väljakujunenud piirkonna poliitilise korralduse, elas Liivimaa nimetusena endiselt edasi 16. ja 17. sajandi kaartidel. Liivimaa leiutamine keskajal oli olnud sedavõrd edukas, et nimetus „Liivimaa“ elas uusajal edasi veel ka siis, kui tegelikkus, millele ta osutas, oli oluliselt teisenenud.
Etnonüümi eesti ja toponüümi Eestimaa tunneme skandinaavia saagadest, ruunikividelt, vanematest kroonikatest. Kuidas eestlased ennast ise kaugemas minevikus nimetasid, pole teada. On küll oletatud, et nad võisid ennast kutsuda maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Alates 17. sajandist kuni 19. sajandi 40. aastateni kasutatakse eestikeelses trükisõnas maarahvast ja maakeelt. Alles ärkamisajal hakatakse eestikeelses trükisõnas pruukima eesti rahvast, eestlast ja eesti keelt. Siin peetakse märgiliseks ajalehe Perno Postimees toimetaja Johann Voldemar Jannseni pöördumist lugejate poole esimese numbri avaluuletuses (5.(17.) 06. 1857) värsireaga „Terre, armas Eesti rahwas!”. Tollasele kirjasõnale tuginedes uurib Vello Paatsi, kus ja kes hakkab kasutama maarahva kõrval eesti rahvast, eestlast ja eesti keelt. Selgub, et mõistet eesti rahvas kasutati juba enne Jannsenit trükiste pealkirjades ja tekstides ning tõenäoliselt tunti seda ka rahva hulgas. Jannseni teeneks jääb mõiste toomine ajakirjanduskeelde, selle laialdane kasutamine ja levitamine. Ka tänapäeval pole sõna maarahvas päris kadunud ja tundub nii, et viimase paarikümne aasta jooksul on asutud seda trükisõnas üha rohkem pruukima.
Eestlased ja lätlased on pisimad mandrirahvad, kel on omaette keelele rajatud modernne kõrgkultuur. (Saareriigid lisavad vaid ühe juhtumi — islandlased merede varjus.) See tähendab, et eesti ja läti keel on kuidagi püsima jäänud tingimustes, kus paljud teised keeled on hääbunud. Selleks on vaja olnud visadust, soodsat asendit — ja hea hulk õnne. Rein Taagepera selgitab, kus ja millal on kujuneval eesti ja läti keelel ja rahval vedanud — mõnikord isegi siis, kui on paistnud, et üldsegi ei vea. Iseäranis võib väita, et ilma piiskop Albertita läinuks praegune Eesti-Läti ala vadjalaste teed ja ilma Peeter I ja ta järglasteta muistsete preislaste teed. Võõrkeelsed isandad aina vahetusid, ilma et nende keel oleks saanud jäädavalt kanda kinnitada. Aga see pole veel kõik. Martin Luther nõudis, et rahvas saaks jumalasõna kuulda ja lugeda omaenda keeles. Kuigi Luther mõtles saksa rahvale, tundis osa usupuhastajaist, et pidi seda normi rakendama ka kohalikule talurahvale. Peale Lutheri tuleb tänada ka Poola jesuiite, kes võitlemaks talupoegade hingede pärast kasutasid teinekord vaat et rohkemgi läti ja eesti keelt kui luteri vaimulikud. Pärast Martin Lutherit ratsutas veel üks sakslane päästma talurahvakeeli: Johann Gottfried Herder. Tema romantism kuulutas
läti ja eesti talurahva põlatud rahvalaulu maailma kõrgkultuuri osaks. Samas aga kiirendas edenev haridus ikka veel saksastumist. Kuid romantism nakatas ka Vene õukonda. Nad loobusid prantsuse keelest omaenda keele kasuks. Jama algas siis, kui nad seda keelt ebaherderlikult hakkasid ka teistele rahvaile kaela määrima. Keisrid lõikasid läbi uute saksa pastorite juurdevoolu Saksamaalt — ja see keeld lõi hingekella saksakeelsele kultuurile Baltikumis. Ühe kultuuri täieliku ülevõimu asemel olid lätlased ja eestlased sattunud võistlusvööndisse kahe võimu vahel, ja see pakkus uusi avanguid, kuni 1900. aastate paiku toimus lõplik läbimurre. Kõik need õnnelikud ebaõnnestumised on eesti rahvast aidanud, kuid autor näeb terendamas eesti keelt kõneleva rahvuse — kuid siiski mitte riigi — hääbumist, sest sündimus on selgesti allpool taastemäära. Ja sel puhul ei avita meid Taara ja Maaema isegi kahe peale kokku.
Religioosne käitumine näib olevat vastuolus loodusliku valiku printsiipidega, mis väidavad, et ellujäämiseks ja paljunemiseks vajalike ressursside omandamiseks peavad organismid, inimesed kaasa arvatud, maksimeerima keskkonnast energia ammutamise kiiruse.
Miks siis on looduslik valik soodustanud ikkagi inimpsühholoogiat, mis usub üleloomulikkusesse ja käitumismustritesse, milles need uskumused avalduvad? Richard Sosis üritab sellele küsimusele vastata, kirjeldades religioosse käitumise signaliseerimisteooriat (tlk Indrek Peedu). Tõsiasi, et looduslik valik on universaalselt soosinud religioosselt edastatavaid sõnumeid, tuleneb kogukonnasisesest vajadusest edendada koostööd. Ehkki igaüks võib niisiis kasu saada sellest, kui kõik rühmaliikmed ühise eesmärgi nimel tegutsevad, on sellise ulatusliku koostöö saavutamine sageli raske ilma sotsiaalsete mehhanismideta, mis ei laseks inimestel laisaks muutuda ega teiste turjal liugu lasta. Religioon ongi üks selline mehhanism. Hulk uurijaid on märkinud, et koostöö saavutamisega seotud raskuste tuumaks on usaldus. Oma pühendumisest teada andmise viisina on religioossed käitumused, märgid ja keelud usaldusväärsemad kui suusõnalised lubadused. Ühtlasi signaliseerivad nad indeksikaalselt kogukonna moraalikoodeksi aktsepteerimist. Nad on tõhusad signaalid, sest kulukus tagab nende usaldusväärsuse.
Religioossele arusaamale meelepäraselt kaldus sajanditetagune traditsiooniline filosoofia mõtlema vaimust kui üsna salapärasest sisemisest lavast, mis on meie kehade välise ehk füüsilise käitumise tagune ning selle eest vastutav. Descartes käsitles seda sisemist lava spirituaalse substantsina. Füüsikalistes teadustes kasutatavate mõistete varal püüdis selle vastu astuda juba seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi materialism ja 20. sajandi esimesel poolel võttis võimust biheivioristlik füsikalism, mille kitsaskohti 1956. aastal kirjutatud artiklis (tlk Silver Rattasepp) pitsitab Ullin T. Place (1924–2000). Biheivioristliku füsikalismi kohaselt on teadvus kas erilist tüüpi käitumine või kalduvus käituda teatud viisil, näiteks et kihelus on ajutine kalduvus sügada. Place eeldab, et väited valude ja kiheluste kohta, selle kohta, kuidas asjad paistavad, kõlavad ja tunduvad, unes nähtud või vaimusilmas ette kujutatud asjade kohta, on väited, mis osutavad sündmustele ja protsessidele, mis on mingis mõttes privaatsed või siseomased indiviidile, kelle kohta need käivad. Ta tõstatab küsimuse, kas see eeldus kohustab meid paratamatult omaks võtma dualistlikku seisukohta, kus aistingud ja kujutluspildid moodustavad eraldiseisva protsesside kategooria, mis jäävad väljapoole füüsilisi ja füsioloogilisi protsesse, millega nad teatakse korreleeruvat. Ullin väidab, et sisemiste protsesside tunnistamine ei too kaasa dualismi ja et teesi, et teadvus on protsess ajus, ei saa kõrvale jätta loogilistel kaalutlustel.
J. J. C. Smarti artikkel (tlk Bruno Mölder) lähtub Place’i argumentidest ning vastab tema teesi nendele vastuväidetele, mida Place pole kaalunud, ning esitab tema teesi kujul, millele on veelgi raskem vastu väita. Tees, et aistingud on ajuprotsessid, ei ole tees, et näiteks „järelkujutis“ või „valu“ tähendab sama mis „X-liiki ajuprotsess“ (kus „X“ tuleb asendada teatavat laadi ajuprotsessi kirjeldusega). See on tees, et niivõrd, kui „järelkujutis“ või „valu“ on protsessi raport, on ta raport protsessist, mis juhtub olema ajuprotsess. Siit järeldub, et see tees ei väida, nagu saaks aistinguväiteid tõlkida väideteks, mis käivad ajuprotsesside kohta. Samuti ei väida ta, et aistinguväidete loogika on sama mis ajuprotsessiväidete loogika. Ta väidab ainult seda, et niivõrd, kui aistinguväide on millegi raport, on see miski tegelikult ajuprotsess. Aistingud pole ajuprotsessidest midagi enamat ja eraldiseisvat. Ja see, et A-väidete loogika erineb B-väidete loogikast, ei taga, et A-d on midagi B-st enamat ja eraldiseisvat. Smart rõhutab ka, et ajuprotsessi doktriin väidab samasust ranges mõttes ning käsitleb siis viimaks mitmesuguseid võimalikke vastuväiteid seisukohale, et aistinguväidetes raporteeritud protsessid on tegelikult ajuprotsessid.
Ka David M. Armstrong leiab oma 1965. aastal ilmunud artiklis (tlk Bruno Mölder), et vaimu ei tule määratleda mitte käitumisena, vaid pigem käitumise sisemise põhjusena. Vaim on pigem see, mis asub meie keeruka käitumise taga ning kutsub seda esile. Ta käsitab vaimuseisundit kui isiku seisundit, mis on valmis tekitama teatavat laadi käitumist. Ja kui meil on üldine teaduslik alus arvata, et inimene pole muud kui füüsiline mehhanism, siis saame minna edasi ja väita, et vaimuseisundid pole tegelikult midagi muud kui kesknärvisüsteemi füüsilised seisundid. David Armstrongi põhjuslikku vaimuteooriat, mida esindab käesolev tekst, on peetud ka funktsionalismi eelkäijaks vaimufilosoofias.
Numbrisse mahuvad veel Liis Kogeri illustratsioonid ja Mauno Viirese arvustus Lauri Vahtre raamatule Eesti saatusehetked: Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi. Ja et oleme koostöös toimetuse kolleegiumiga juba kümme aastat hinnanud oma parimaid, siis avaldame nüüd, 275. Akadeemia vihus, pärjatute täieliku nimekirja.
Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude
