Allan Puur: maailma rahvastiku kasv aeglustub, kuid sel sajandil jõutakse 10 miljardini
-ÜRO hinnangul on maailma rahvastik jõudnud seitsme miljardini. Kuidas seostuvad Eesti demograafilised arengud globaalsete suundumustega?
Globaalses rahvastikupildis paikneb Eesti muidugi selle poole peal, kus arenenud maailm üldiselt. Meie oleme rahvastiku kiire kasvufaasi selja taha jätnud juba mõnda aega tagasi
Eestis ja Euroopas jäi rahvaarvu kiire suurenemise ajajärk 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde. Kasvu põhjuseks oli rahvastikutaaste režiimimuutus, mille käigus suhteliselt kõrge suremus ja sündimus asendusid madala suremuse ja sündimusega. Selle muutuse, demograafilise ülemineku, vältel edestas suremuse vähenemine tüüpiliselt sündimuse langust, mis põhjustaski rahvaarvu kasvu kiirenemise. Režiimimuutuse järel oleme jõudnud tänaseks uuesti olukorda, kus sündimus ja suremus on üksteisele lähenenud ja otsivad uut tasakaalupunkti.
-Planeedi elanikkond kerkis 6 miljardilt 7 miljardini vähem kui 15 aastaga. Kas sellisele suurele kasvule on tulemas kunagi ka mingi piir ette?
Nagu öeldud, kujutab elanikkonna kiire suurenemine rahvastikuloos suhteliselt lühikest etappi. Globaalselt oli 20. sajandi lõpp selle kasvu kulminatsiooniks ning viielt miljardilt kuueni ja ka kuuelt miljardilt seitsmeni tõusmine on toimunud tõesti väga lühikese aja jooksul. Kuna aga üha suurem osa maailma piirkondadest hakkavad kiire kasvu faasist väljuma, muutub tempo edaspidi paratamatult rahulikumaks.
ÜRO prognooside kohaselt kulub rahvaarvu kasvuks seitsmelt kaheksale ja kaheksalt üheksale miljardile juba rohkem aega. Üheksalt miljardilt kümne miljardini jõudmine võtab eeldatavasti nelikümmend aastat ja kümne miljardi piiri ei peaks maailma rahvaarv 21. sajandi lõpus oluliselt ületama.
Kasvutempo aeglustumine on hästi näha ka maailma rahvaarvu iga-aastasest juurdekasvust. See saavutas kõrgpunkti 1980ndate lõpus, mil rahvaarv suurenes igal aastal ligikaudu 90 miljoni inimese võrra. Praegu on juurdekasv vähenenud 75-77 miljoni inimeseni ning prognooside kohaselt jääb sellest 21. sajandi lõpuks alles 5–10 miljonit aastas.
-Kas planeet on juba praegu ülerahvastatud?
Ülerahvastatus ei sõltu niivõrd inimeste arvust, vaid tehnoloogiatest, mida majandustegevuses kasutatakse. Surve elatusvahenditele ja keskkonnale on reaalne ja tõsine probleem, kuid olukorra teravust ei määra mitte niivõrd see, kas inimesi on kaks-kolm miljardit rohkem, vaid pigem see, milliste tehnoloogiate abil majandatakse. Olukord sõltub sellest, kas tegemist on jätkuvalt fosiilkütuste põletamisel põhineva süsinikumajandusega või hakkavad viimast arvestataval määral asendama tehnoloogiad, mis võimaldavad heitgaaside emissiooni vaos hoida.
Kui suudetakse kasutusele võtta keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid, võiks planeedi kandevõime olla vabalt ka suurem, kui 21. sajandi lõpuks ennustatav 10 miljardit inimest.
-Mis saab Euroopast? Kui suureks kasvab Euroopa rahvaarv?
Euroopa on teisi maailmajagusid arengus edestanud. Rahvastikutaaste osas tähendase see kasvufaasi varasemat saabumist, mis oli üheks ülejäänud maailma koloniseerimist võimaldanud teguriks. Paraku on selle medali teiseks küljeks rahvastikukasvu varasem lõppemine teiste maailmajagudega võrreldes. Euroopa rahvaarv koos Venemaaga on ligi 740 miljonit ning see saavutab oma ajaloolise maksimumi lähema paarikümne aasta vältel ning pöördub seejärel aeglasesse langusesse.
Käesoleva sajandi lõpul on eurooplasi tõenäoliselt 50–100 miljoni võrra vähem kui täna. Seega mingit akuutset ülerahvastumise probleemi Euroopas ette näha ei ole. See mure painab maailmajagudest peamiselt Aafrikat, mille rahvaarv võib selle sajandi vältel kasvada ühelt miljardilt kolme ja poole miljardini.
