Kriminaalmenetluses on kõikide menetlusliikide eesmärk laias laastus üks: välja selgitada, kes pani toime kuriteo, ja otsustada, mida temaga teha tuleks. Menetlus ei ole seega asi iseenesest, vaid tööriist soovitud tulemuse saavutamiseks. Soovitud tulemuseks on olukord, kus süüdlased saavad kohase karistuse, ent õigeid ei represseerita. Menetlus ise ei tohi olla repressioon – menetluse tulemusena võib selguda, et esialgu kahtlaseks peetud kodanik on täiesti süütu ning siis on väga raske põhjendada vajadust teda siiski riiklikult represseerida.

Seda, kui karmi karistust mingit liiki kuritegu väärib, sätestab karistusseadustik –kuritegude ja karistusvahemike kataloog, mis peaks peegeldama ühiskonnas valitsevaid arusaamu ja väärtushinnanguid.

Konkreetse kuriteo eest konkreetsele kurjategijale mõistetav karistus peab jääma karistusvahemiku piiresse ja olema vastavuses konkreetse isiku ja kuriteoga. Eestis peetakse karistuse eesmärgiks eelkõige kurjategija ümberkasvatamist ja ka potentsiaalsete uute kurjategijate heidutamist; äärmuslikel juhtudel aga kurjategija isoleerimist ühiskonnast. Viimasel juhul on õigussüsteem eripreventsioonilootused sisuliselt maha matnud.

Kriminaalmenetluse käigus on igal osapoolel oma roll. Politsei teeb kindlaks kahtlusaluse, püüab ta kinni ning kogub kokku kahtlustatava süüd kinnitava tõendusmaterjali. Prokurör kontrollib ja suunab politsei tööd ning otsustab, kas tõendeid kahtlustatava vastu on piisavalt, et kohut veenda kahtlusaluse süüdiolekus. Kui on, siis esitab prokurör kahtlustatavale süüdistuse. Kahtlustataval on abiks kaitsja, kelle ülesandeks on kahtlusalust kriminaalmenetluses nõustada, aidata esitatud süüdistust vastustada ning süüdistatava vastutust kergendavaid asjaolusid ning tõendeid esitada.

Nüüd on meil vaidlus: riiki esindav prokurör väidab, et inimene on kuriteo toime pannud ja väärib karistust; inimene ise aga vaidleb vastu. Kohtu ülesanne on vaidlus lahendada ja otsustada, kummal poolel on õigus. Ja kui peaks selguma, et süüdistatav ongi kuriteo toime pannud, tuleb kohtul otsustada ka küsimus sellest, mida süüdlasega teha – et ta rohkem kuritegusid toime ei paneks ning ülejäänudki potentsiaalsed kurjategijad karistuse hirmus oma kurjadest plaanidest loobuksid.

Lihtsamast menetluses võidavad kõik

Üldmenetlus ongi mõeldud selliste vaidluste lahendamiseks. Kõik tunnistajad kuulatakse kohtus vahetult üle, kõiki dokumente uuritakse ja nii süüdistusel kui kaitsel on võimalus vastaspoole tõendeid ja väiteid avalikul kohtuistungil kahtluse alla seada – et kohus saaks asjast igakülgse pildi ning võiks siis otsuse langetada.

Üldmenetlus on keeruline, kallis ja aeganõudev. Seda seetõttu, et panused on väga kõrged: riigi eksimus või kuritarvitus võib kergesti tähendada, et igati korralik kodanik jääb ilma oma varast ja vabadusest ning seda täiesti teenimatult, samal ajal aga kurjategija pääseb karistuseta.

Oletagem aga, et süüdistatav võtab talle ette heidetavad kuriteod omaks ja nõustub prokuratuuriga ka selle osas, kuidas teda karistama peaks. Kas ka siis, kui täidesaatva võimuharu osana riiki ja tema karistuspoliitikat esindava prokuröri ja süüdistatava vahel vaidlust pole ei kuriteo ega karistuse osas, tuleks kasutada vaidluste lahendamiseks mõeldud kallist ja keerulist protseduuri? See oleks ju selge raiskamine.

Kokkuleppemenetlus ongi spetsiaalselt selliste juhtumite puhuks mõeldud, kus vaidlust ega kahtlust ei ole ei kurjategijas ega karistuses. Kohtu ülesandeks on selles olukorras eelkõige veenduda, et süüdistatav nõustus kokkuleppega vabatahtlikult ja teadlikult, mitte seetõttu, et keegi teda sundis või kokkuleppest talle väära kujutluse tekitas, ja et kokku lepitu ikka seaduse piiridesse jääb.

Ka kokkuleppemenetluses on süüdistatava kõrval teda nõustav kaitsja. Lihtsamast menetlusest võidavad kõik: tunnistajad ei pea töölt ära kohtusse tulema, kohtunik ei pea kirjutama pikka otsust, ära jääb aeganõudev kohtuprotsess, karistus järgneb kiiresti ja kindlalt, ära jääb läbi kolme kohtuastme kaebamiste rida, ka advokaadile tuleb maksta vähem (kohtu määratud advokaadi osalemise eest menetluses maksab riik – see tähendab meie kõik. Süüdistatavalt mõistetakse süüdimõistva otsuse tegemisel advokaaditasu küll välja, kuid sageli selle hüvitamiseks süüdistatavailt raha kätte ei saada). Kõik saavad oma eluga edasi minna ja tegeleda millegi kasulikumaga.

Lühimenetlus kergendab karistust kolmandiku võrra

Veel teinegi lihtsustatud menetlusliik on kokkuleppemenetluse kõrval võimalik. Kui kokkuleppemenetlust seadus mitmete kuritegude puhul ei luba, siis lühimenetlust võib kohaldada kõikides asjades.

Lühimenetlus on kokkuleppemenetluse ja üldmenetluse vahepealne variant: pooled küll nõustuvad, et politsei on kõik vajalikud tõendid kogunud ja õigesti üles tähendanud, ent vaidlus on endiselt üleval nii süü kui karistuse küsimuses.

Lühimenetluses kohus tunnistajaid ei kuula ning lahendab kriminaalasja vaid politsei kogutud tõendusmaterjali pinnalt. Tänutäheks lühimenetlusega nõustumise eest näeb seadus ette, et süüdimõistmise korral kergendatakse süüdlasele mõistetavat karistust automaatselt ühe kolmandiku võrra. Ka lühimenetluses jääb ära pikk tunnistajatega kohtuistung, ehkki kohtul tuleb otsustada nii süü kui karistuse küsimus ning ka kaebevõimalused on laiemad.

Mõlemat lihtsustatud menetlust saab kasutada vaid siis, kui nii kaitse kui süüdistus sellega nõus on. Kaitse jaoks tähendavad mõlemad olulistest menetlusõigustest loobumist. Kohustust lihtsamat menetlusliiki valida ei ole kummalgi poolel.

Nüüd öeldakse, et kokkuleppemenetlus on halb ja selle kohaldamisala tuleb piirata veel enam, kui seda kehtivas seaduses on tehtud, sest riik ja süüdistatav lepivad kokku liiga kergetes karistustes (varem on samale menetlusliigile ette heidetud just vastupidist! Vt nt Toomas Vaheri artikkel 13.10.2010 Postimehes). Selles järelduses puudub loogika.

Vastupidiselt lühimenetlusele, kus seadus näeb kohustuslikult ette mõistetud karistuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, kokkuleppemenetluses karistuse kergendamist ette nähtud ei ole. Karistuse jaoks seab piirid karistusseadustik ning konkreetne karistus kujuneb läbirääkimiste käigus, kus argumentideks lisaks konkreetse kuriteo asjaoludele ja kurjategija isikule on ilmselt nii seda sorti kuriteo eest tavaliselt mõistetav karistus kui ka võimalik kaasabi, mida süüdistatav on õiguskaitseorganitele osutanud.

Kas me aga tõesti tahame, et mitmepäevane (või lausa kuudepikkune) kohtuprotsess koos tunnistajate ja kannatanu kohustusliku kohtussetoomisega peetaks maha igal juhul, isegi siis, kui süüdistatav talle esitatud süüdistuse omaks võtab? On meil tõepoolest põhjust muretseda selle pärast, et õigussüsteem muidu igavuses vaevleks või liiga vähe riigieelarve vahendeid kulutaks? Ehk on kohtutes menetlustähtajad liiga lühikesed ja sellepärast tuleks kõik korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikud kindlasti pikale protsessile või lühimenetlusse (sinnasamasse, kus kohustuslikult alati karistust ühe kolmandiku võrra kergendatakse) suunata, nagu sotsid ette panid?

Ka pika kohtuprotsessi karistavat või kasvatavat toimet statistika ei kinnita: kokkuleppemenetluse korras süüdimõistetute hulgas peaks siis ju retsidiivsuse määr kõrgem olema, kuid Justiitsministeeriumi retsidiivsusuuringu järgi on hoopis madalam kui kõikide muude menetlusliikide puhul. Kas tõesti aitaks taoline raiskamine paremini kodanike õiglustunnet rahuldada?

Personaliprobleemidest lähtuvad ohud

Kokkuleppemenetluses on kahtlemata ohte. Need ohud taanduvad aga eelkõige sellele, et menetluses osalevad asjamehed ei ole oma ülesannete kõrgusel (ning see oht varitseb ka muudes menetlusliikides). Võtame näiteks määratud kaitsja, kes prokuratuuri kogutud tõenditesse süvenemata soovitab oma kaitsealusel end süüdi tunnistada ja kokkuleppega nõustuda, olgugi et tõendeid tegelikult üldmenetluses süüdimõistmise saavutamiseks napib. Või siis prokurör, kes soovib keerulist asja kergelt kaelast ära saada ning seetõttu pakub süüdistatavale kokkuleppega nõustumise puhul kingituseks pea olematut karistust.

Need on aga personaliprobleemid, mida ei peaks lahendama iseenesest funktsionaalse menetlusliigi kasutamisala piiramisega. Ebakompetentsed ja rikkis moraalse kompassiga asjamehed tuleks lihtsalt menetlusest eemal hoida. Pealegi saab kohtunik seadusevastase kokkuleppe kinnitamata jätta. Me ei hakka ju liiklust ära keelama selle pärast, et mõned autojuhid liikluseeskirja rikuvad!

Kokkuleppemenetluse piiramisega saavutame eelkõige seda, et kriminaalkohtutes menetlusaeg pikeneb, menetlemise peale kulub igasugust ressurssi kordades rohkem ning osad kurjategijad, kes praegu kokkuleppemenetluses kindla karistuse saavad, pääsevad menetluse venimise ja tõendamisraskuste tõttu üldse karistuseta.

Nende asjade arutamine üldmenetluses, mis praegu leiaksid oma lahenduse kokkuleppemenetluses, tähendaks palju tühja tööd, kuivõrd vaidluse lahendamiseks mõeldud kallist ja keerulist tööriista – üldmenetlust – hakataks tarvitama selliste kriminaalasjade jaoks, kus vaidlust ei olegi.

Alternatiiv oleks lühimenetluse kasutamine, ent see poleks kuigivõrd eesmärgipärasem – protsessiga seonduvaid kulutusi lisanduks küll vähem, kuid tõendamisega seotud ebakindlus jääb (st võib tulla ka õigeksmõistev lahend) ning kuriteo eest mõistetud karistus kuulub kohustuslikule kergendamisele.

Rahvas nõuab karmimaid karistusi? Karistuse alam- ja ülempiir on sätestatud karistusseadustikuga, mis kehtib samavõrd kõikides menetlusliikides. Viljandi juhtumi puhul olid karistused vastavuses üldise kohtupraktikaga ja kokkuleppemenetlus nähtavasti karistust ei kergendanud.

Soovides, et mingi kuriteo eest karistataks karmimalt, kui prokuratuuril tavaks küsida ja kohtutel tavaks mõista, ei ole lahenduseks menetlusliikidega žongleerimine.

Karistuspraktika muutmiseks tuleb muuta seda seadust, kus karistused kirjas on – karistusseadustikku.

Autor on Tartu Ülikooli lektor ja Glasgow Ülikooli doktorant