Kui mõnes keskmises eraettevõttes mingi toote või teenuse hind tõuseks 20 protsenti, siis oleks tegemist üsna radikaalse sammuga.

Elektrituru puhul on aga asi teisiti, sest näiline pakkujate mitmekesisus taandub ilmselt ikkagi sellele, et kõik pakuvad oma toodet suhteliselt sama hinnaga. Tõenäoliselt hakkab asi meenutama olukorda kütusejaemüüjatega ehk firmasid on mitu, kuid hind on praktiliselt sama.

Lisaks võib arvata, et suurem osa inimesi jääb endiselt Eesti Energia kliendiks, kelle monopolistaatus kaob vaid näiliselt.

Lihtsustatult öeldes: Kui täna maksad kuus elektri eest 25 eurot, siis järgmise aasta algusest 30 eurot. Osa tööinimesi ei pane seda summat eriti tähele, kuid leidub ka neid, kelle jaoks see viiekas juba mingit rolli mängib. Kokkuhoidlik inimene saab sama raha eest mitme päeva hommikusöögi või kaltsukast kampsuni.

Eeltoodud näide suhteliselt väikeste numbritega kahvatub selle ees, milline arve saabub neile, kes oma elamist elektriga kütavad. Siinkohal saab hakata rääkima ka energiavaesuse mõistest ehk üllatuma ei peaks selle üle, kus üha enamatel leibkondadel tekib olukord, kus üha olulisem osa sissetulekust kulub energia eest tasumiseks.

Eestis ei ole energiavaesuse teemat uuritud, kuid Suurbritannias on jõutud järeldusele, et kui juba 10 protsenti sissetulekust läheb toa soojaks saamisele, siis ongi tegemist energiavaesusega.

Kui leibkonna sissetulek on 1000 eurot ja sellest näiteks 110 eurot kulub elamise soojaks saamisele kas elektri või keskkütte abil, siis ongi brittide definitsiooni järgi energiavaesus käes. Elektriküttega eluruumis pole aga mitmesaja eurone küttearve miski ime.

Energiavaesuse kohta saate lisaks lugeda siit (inglise keeles).

Hea lugeja! Kui suureks läheb sinu elektriarve järgmisel aastal? Mida tähendab sinu jaoks elektri kallinemine 20 protsendi võrra? Kui suure osa sinu sissetulekust võtab elektriküte?

Kõik asjakohased mõtted on oodatud aadressile online@epl.ee või selle loo kommentaariumisse.