Kui Hiina kunagiselt peaministrilt Zhou Enlailt küsiti, mis mõju on avaldanud maailma ajaloole Suur Prantsuse revolutsioon, vastas too, et sellele on veel liiga vara hinnangut anda. Nii on siin ja praegu isegi raske hinnata, millega läheb ajalukku Eesti poliitika-aasta 2006.
Lisaks presidendivalimistele jäid sellesse aastasse Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine ning Mart Laari comeback ühenderakonna tippu, Erakonna Eesti Rohelised sünd, Briti monarhi ja USA presidendi külaskäik, kired Tõnismäe pronkssõduri ümber, võidupüha uhke mereparaad ning kaitseministri ja kaitseväe juhataja erimeelsused riigikaitse korralduse asjus, sulitembud maadevahetusega ja keskkonnaminister Villu Reiljani tagasiastumine ning loomulikult üks lõputu nn jokitamine.
Toimunud sündmused mõjutavad ühiskonna arusaamu ja hoiakuid. Eesti avalikku arvamust iseloomustab selle sajandi esimestel aastatel inimsõbralikuma, usaldusväärsema ühiskonna ootus. Kui 1990-ndad möödusid pidevas võidujooksus turumajandusele alust pannes, siis nüüd on hakatud rohkem mõtlema ka demokraatiale. Rahvast häirib süvenev poliitiline võõrandumine – see, et erakonnad ajavad oma asja, rahvas aga elab oma elu. Pole ju normaalne, et kui tahetakse rõhutada mõne inimese ausust ja põhimõttekindlust, siis peetakse enamasti vajalikuks lisada, et ta ei kuulu ühtegi erakonda.
Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamine ei olnud mingi antiikteatrist pärit deus ex machina, vaid tulenes loogiliselt avalikus arvamusruumis olnud ootustest ja meeleoludest. Ehkki presidenti ei vali rahvas, kulgesid seekordsed presidendivalimised rahva aktiivsel osalusel. Ühtlasi tulid selle protsessi käigus selgelt välja erakondade poliitilise kultuuri erinevused, nende orienteeritus avatusele või suletusele. Pärast augusti-septembri sündmusi on valijatel Eesti parteimaastikust igatahes märksa selgem pilt kui enne seda.
Koostöö ja vastasseis
Rein Taagepera on tabavalt märkinud, et Eesti poliitikud peavad oma tegevuses kõige ebasoovitavamaks tulemuseks kompromissi. See, et kõik ihaldavad ise võita, on loomulik. Et aga kaotusest hullemaks lahenduseks peetakse vastasega kokkuleppimist, tundub olevat Eesti eripära.
Nelja erakonna algatatud ühise presidendikandidaadi otsimine tegi katse sellist tava muuta, ent ikkagi päädis kõik kompromissitu vastasseisuga. Üks pool ei soovinud mitte mingil juhul Arnold Rüütli jätkamist, teine pool üritas iga hinna eest vältida Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamist. Ehkki alus kokkuleppeks oli ju olemas – mõlemaid pooli rahuldav lahendus võinuks peituda hoopis kellegi kolmanda presidendiks valimises. Keskerakonnale ja Rahvaliidule pakuti kompromissi veel viimaselgi tunnil, riigikogu esimeses hääletusvoorus, ometi jäid Edgar Savisaar ja Villu Reiljan truuks Eesti poliitika kuulsusrikkale traditsioonile: ei sammugi tagasi! Usun, et sellise kangekaelsuse eest ütlevad neile aitäh paljud kodanikud, kes tavaliselt KeRa valijaskonda ei kuulu...
On huvitav jälgida, kas presidendivalimiste käigus välja kujunenud leerid jäävad paika ka enne ja pärast riigikogu valimisi. Isamaaliit ja Res Publica igatahes on juba liitunud. Ka Rahvaliidu ja Keskerakonna jaoks pidi Rüütli teistkordne presidendiks saamine garanteerima tulevase valimisvõidu ja ühise valimisliidu moodustamise. Kas aga leping jääb kehtima ka garandita?
Võitlus leeride sees
Tuleb silmas pidada, et valimistel ei käi võistlus häälte pärast mitte vastandlike leeride vahel, vaid rohkem nende leeride sees, maailmavaateliselt sarnaste erakondade vahel. Eriti hoogsalt on asunud omavahelisi erinevusi avalikkusele selgeks tegema kaks paremparteid. Reformierakonna valimissõnum on ootuspärane: nemad lubavad viia riigi enneolematu majandusliku õitsenguni. Uudse momendina sisaldub kampaanias tõik, et sihti ei seata enam mitte nelja aasta, vaid pikema perioodi – tervelt kolme viisaastaku – peale. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) püüab aga oma põhikonkurendist eristuda selle eesmärke kahtluse alla seades ning kuulutab: õnn ei ole rahas!
Mõned asjatundjad on soovitanud lisada loosungisse sõna “ainult”. See aga võtaks kampaanialt kogu teravuse. Mis emotsioone tekitaks näiteks tõdemus, et Eesti asub põhjapoolkeral või et Laari eesnimi on Mart? Mitte mingeid! Praegu aga koguneb megabaitide kaupa kommentaare.
Tegelikult on oravapartei ja IRL-i erinevus hästi arusaadav näiteks suhtumises ajateenistusse. Reformierakond, kes seab esiplaanile majandusliku efektiivsuse, pooldab palgaarmeed ja tahab ka ajateenijatele ühiskonna teenimiseks “raisatud” aja kinni maksta. IRL aga näeb ajateenistuses üllast kodanikukohust, mida ei saa rahaga mõõta.
Keskerakonna ja Rahvaliidu konkurents on vaoshoitum ja võimalik koostöö seetõttu ladusam. Üks kogub hääli linnas ja venekeelsete valijate seas, teine eestlaste ja maameeste hulgas.
Küll aga võivad Keskerakonnale ebameeldivusi valmistada vene erakonnad. Kuni üks tänavuse poliitika-aasta kangelasi – Tõnismäe pronksmees – kirgi üles kütab, säilib alus rahvuslikul printsiibil valima minekuks. Ühiskondlik organisatsioon Klenski Nimekiri ja rahvaliikumine Notsˇnoi Dozor kutsuvadki toetama Konstitutsiooniparteid kui ainsat tõelist mitte-eestlaste huvide esindajat. Siin ei tarvitse Keskerakonda aidata isegi sõprus Kremli võimuparteiga.
KeRa-ga võivad häälte pärast konkureerida ka sotsiaaldemokraadid. Sotside “Jokk jätta!” meenutab kahtlaselt kaheksa aasta eest kasutatud loosungit “Aitab jamast!”. Kas tõesti loodetakse sellelt käskluselt sama imettegevat toimet, mis 1999. aastal andis erakonnale 17 mandaati? Ajalool on teatavasti kalduvus korduda farsina. Kas ei või juhtuda nii, et praegu toimuv Eesti Raudtee riigile tagasiostmine toob valijaile meelde hoopis selle, kuidas toonastel mõõdukatel õnnestus jamast vabanemise asemel seda parajal hulgal juurde toota.
See kurikuulus JOKK!
Pelgalt moraalsete üleskutsetega JOKK-i loomulikult ei peata. Just nii, nagu ilma rahata õnnelik olemine nõuab pisut eelnevalt harjutamist.
Kuid midagi peab selle kurikuulsa JOKK-iga ju ometi ette võtma, selles suhtes on sotsid kahtlemata õigel teel. Jultumuse ja matslikkuse levik poliitikas ja äris on ületanud juba igasugused piirid, on äratanud rahvas õiglustunde ja toonud inimesed taas tänavatele meelt avaldama.
Vaadakem, mis toimub Sakala keskuse ümber. See pole pelgalt hoone unikaalne paearhitektuur, mis sunnib inimesi Karla katedraali kaitsma. See on avalikkuse protest katsete vastu asendada erakondlik demokraatia õukondliku sahkerdamisega.
JOKK on jõudnud niikaugele, et hiljuti loodi riigikogus lausa spetsiaalne ühendus õigusriigi kaitseks. Huvitav – kui vaid selle ühenduse 21 liiget hakkavad Eesti õiguskorda kaitsma, siis millega tegelevad parlamendis nende ülejäänud 80 kolleegi?
Siiski ei ole JOKK midagi nii fataalset, et sellest hea tahtmise korral jagu ei saaks. Selle võitmiseks on vaja “aukudeta” seadusruumi ja otsustamise läbipaistvust.
Praegustest erakondadest pakub demokraatliku süsteemi täiustamiseks kõige radikaalsemaid lahendusi Erakond Eesti Rohelised – Šveitsi tüüpi otsedemokraatiani välja. Paraku on nad vanadele tegijatele ohutud – partei tuli areenile liiga hilja, selle liikmed on avalikkusele tundmatud. Ning lisaks on valijatel veel värskelt meeles, mis juhtus eelmise poliitilise uustulnukaga pärast eelmisi valimisi. Oleks ime, kui rohelised seekord valimiskünnise ületaksid.
Aga kuhu jäävad valijad?
Ajakirja Economist koostatud demokraatiaindeks paigutab Eesti osalise demokraatiaga riikide sekka. Sellised näitajad nagu kodanikuõigused ja inimeste vabadused, mida võtab demokraatia määramisel arvesse Freedom House (see organisatsioon peab Eestit täieliku demokraatiaga maaks), saavad ka Economistilt maksimumilähedased punktid. Paraku hinnatakse vaid 7,5 punktiga kümnest valitsuse tegutsemist ja ühiskonna poliitilist kultuuri, kõigest viie punkti vääriliseks peetakse aga kodanike osalemist.
Seega – kui konkurentsivõime tagamisel hindavad rahvusvahelised eksperdid Eesti valitsuse tegevust kõrgelt, siis demokraatia arendamisel pole riigivõim olnud eriti edukas.
Võiks ju kasutada vana kõnekäändu ja öelda: kes saaks santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Paljud poliitikud (mitte ainult Villu Reiljan) arvavadki, et kodanike vähene aktiivsus on kodanike endi mure ja neil oleks targem püsida oma liistude juures. Kuid selles nad eksivad. Ehkki madal kodanikuaktiivsus võib mõneks ajaks küll kindlustada valitsusele muretu äraolemise (keegi ei protesteeri ega käi pidevalt närvidele), muudab see pikas perspektiivis riigi efektiivse toimimise võimatuks.
Parteide peakorterites on praegu kiire ja huvitav aeg. Valimisreklaamide väljamõtlemisel ilmutatakse erakordset leidlikkust, heldeid lubadusi tuleb kui küllusesarvest. Need kodanikud, kellel veel on säilinud harjumus valimas käia (neid jääb kogu aeg vähemaks!), kratsivad aga kukalt ja on raske valiku ees: kelle poolt küll järgmistel valimistel hääl anda?
Järgides president Ilvese üleskutset, ei tuleks kevadel riigikokku valida mitte neid poliitikuid, kes lubavad suuremat palka või vingemat SKT kasvu. President nimetab sedasorti pakkumisi põlglikult “tehinguteks”. Valida tuleks neid, kelle puhul võib olla kindel, et nad suudavad Eestis valitseva olukorra kontrolli alla võtta, ja kes on valmis sõlmima valijatega lepingu meid ümbritseva õigusruumi selliseks ümberkujundamiseks, et lõpeks JOKK ja riigi liistud saaksid kõigi kodanike ühiseks asjaks. Kas aga selliseid erakondi on?
