Eesti sai taas vabaks ja keskmine kuupalk oli 25 dollarit
Poliitiliste probleemide lahendamatus jäi jalgu majandusuuendustele. 20. augustile eelnenud konkreetsetest majandusega seonduvatest tähistest võiks esile tõsta vahest kahte: 13. juunil Ülemnõukogus vastu võetud omandireformi aluste seadust ning liha- ja piimahindade vabastamist 1. juulist. Neist esimene oli suuresti kokku kirjutatud n.ö nõudeõigusena NSV Liidu vastu (seda eelkõige hävinud vara kompenseerimise mõttes), mis vaevalt kaks kuud hiljem pöördus Eesti enda vastu.
Arusaamad majandusest ja majanduspoliitikast ulatusid seinast seina. Päevast päeva ja hommikust õhtuni räägiti majanduskriisist, igaühel oma definitsioon ja mõõdupuu. Hoo olid sisse saanud sellised üleminekumajandusele iseloomulikud protsessid nagu kiirenev inflatsioon, dollariseerumine ja lihtlabane ärastamine.
Jätkuvalt vähenes enamiku tööstuskaupade ja põllumajandussaaduste riiklik tootmine. Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga hinnanguil vähenes sisemajanduse kogutoodang 1991. aastal Eestis 13,6 protsenti, mis oli üks suuremaid statistilisi langusi äsjases sotsialismimaailmas.
Eesti Pank lähtus musta turu kursist
Toonaste aegade majanduspoliitika oli oma olemuselt kohanduv ehk ad hoc põhimõttele toetuv poliitika, mida läbis punase joonena ennetava inflatsiooni taktika. Majandusteoreetilises mõttes oli tegemist nn beggar-my-neighbor policy ehk püga-oma-naabrit poliitikaga.
Eesti oli sisekäibes sisuliselt devalveerinud vene rubla. Selle umbes kaks korda madalam ostujõud muu rublatsooniga võrreldes osutus küllaltki tõhusaks kaitseks Eesti siseturule ülejäänud rublatsooni vastu ja tõi 1991. aasta suveks taas midagi tühjusest haigutavatele rubla-poodide lettidele. Paljude kaupade puhul rakendatud ostutalongid ei kadunud muidugi kuhugi.
20. augusti kontekstis olulises III kvartalis oli Eesti keskmine kuupalk 763 rubla, mida oli musta turu kursse järgiva Eesti Panga nn käiberubla noteeringu järgi umbes 25 dollari jagu (1991. aastal oli Eesti keskmine palk näiteks 34 protsenti kõrgem kui Venemaal ja 38 protsenti kõrgem kui Lätis).
Juuli lõpu seisuga oli Eesti Hoiupangas ühe elaniku kohta hoiuseid 49,6 dollari eest, sedagi Eesti Panga noteeringu järgi. Keskmised tarbijahinnad olid augustis 3,6 korda kõrgemad kui aasta varem. Tõsi, toonaste aegade statistika usaldusväärsus pole viisakalt öeldes sugugi kiita.
Ja nii nad hävitasid Eesti põllumajanduse
1991. aasta kevadest ja suvest meenuvad ka kirglikud võitlused sotsialistliku põllumajanduse eest, mille peamiseks kandetalaks oli olnud kallite naftadollarite eest ostetud ja odavate rublade eest kolhoosidele-sovhoosidele edasi müüdud söödateravili.
1988. ja 1989. aastal oli seda saadud 1,3 miljoni tonni jagu. Teraviljakraanide kinnikeeramine Moskvas (1991. aastal saadi vaid 0,3 miljonit tonni) lõi enesest mõistetavalt jalad alt senisel põllumajandusel.
Maalt sülitati pealinna aadressil tuld ja tõrva: „valitsus on teinud põllumajandusest põlumajanduse“, „maamees on olnud Savisaare valitsusele inetuks pardipojaks“, „majandites ei lüpsta lehmi mitte lugupidamisest valitsuse vastu, vaid austusest lehmade vastu“, „kaks aastat seisakut põllumajanduses on näidanud, et kommunistlik maffia on Rahvarinde kõrval poisike“ jne.
Sõnaosavuses oli juba siis konkurentsitult parim Arvo Sirendi, kelle poolt 1991. majandusaastat 13. novembri „Rahvalehes“ kokku võtvad sõnad võiksid kuuluda eesti majanduskirjasõna kullafondi: „Mõnede asjatundjate arvates on majanduse ja elatustaseme allakäigu tempo jõudnud nüüd selliseks, mis on maailma ajaloos rahuaja jaoks senitundmatu. Ja see tempo kasvab, andes meie kogemusele erilise ajaloolise väärtuse ning võiks olla kogu inimkonnale hoiatavaks õppetunniks. Nüüd räägitakse meilgi avalikult, et vähem kui kahe aastaga oleme [Edgar Savisaare poolt] juhitud olukorda, kus vähemalt kolmandik elanikkonnast hoiab hinge sees tänu vaeste abirahale, mida riik annab kompensatsioonide, dotatsioonide, toetuste, supiköögi jms. kujul. Me olevat muutunud kerjusrahvaks, kes ühekaupa ja hulgi sirutab almuse saamiseks käe välismaa poole. Meil on mööblitüki, mantli, pesumasina, külmiku vms. ost parimas tööeas inimeselegi aastaostuks, siis kui on õnnestunud kõhu kõrvalt kokku hoida.“
Igale eestimaalasele üks odav ajaleht
Augustikuu enda „majanduslikest“ kurioosumitest meenuvad varasema sotsiaalministri Juhan Sillaste kaeblemised, et valitsusjuht ja tema enda järglasest sotsiaalminister Arvo Kuddo ei taha kuidagi tunnustada 525-rublast elatusmiinimumi, mis poleks tähendanud ei midagi muud, kui et 97 protsenti eestimaalastest elab allpool vaesuspiiri.
Mõned nädalad enne seda nõudis Jaak Allik oma alternatiivses valitsusprogrammis valuutakaubanduse likvideerimist ja esmatarbekaupade riiklikku doteerimist põhimõttel „igale eestimaalasele ühe ajalehe odav tellimine ja üks odav teatrikülastus“. 13. augusti „Rahva Hääles“ küsis Janno Reiljan seevastu täiesti eba-Reiljanlikult: „Kas hakkab eestlane turumajanduse tingimustes oma vaesuses süüdistama iseennast või kavatseb ta ka edaspidi riiki, valitsust ja peaministrit sõimata ning välismaalt abi oodata?“
20. augusti hommikul ei lasknud Ülemnõukogu end Tallinna poole vuravatest tankidest heidutada ning arutas 1991. aasta lisaeelarvet ja aktsiisidega seonduvat. Muretseti hoopis rahva taskusse kätt ajava valitsuse tegevuse pärast, sõltumatu demokraadi Indrek Toome usk valitsuse (majandus) tarkusesse mõranes tema enda sõnutsi tol hommikul tugevasti, tulihingeline ENSV kaitsja Vladimir Lebedev tundis muret selle üle, et enamikku eestimaalastest ähvardab näljasurm.
Poelettidelt kadus aga sool ja silmapiiril terendas hüperinflatsioon.
