Muidugi sai otsustavaks faktoriks Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja Schengeni tsooni.

Esiteks, löök hitlerjugendi tüüpi organisatsiooni liikmete vastu sai väga tõhus ja valus tänu koostööle teiste liikmesriikidega. Sergei Nožov, kes mõtles pärast oma Tõnismäe „kangelastegu“ Hispaanias puhata, tõdes kurvalt: "Ma olin sisemiselt valmis, aga millegipärast ma ei eeldanud, et asi läheb nii kaugele."

Teiseks, tänu Vene võimude huvitatusele lahendada EL-ga palju probleeme, ei hakanud Moskva našiste kaitsma ega võtnud kasutusele vastumeetmeid sissesõidukeeldu kehtestamisele. See tähendab, et putinjugend hakkab tasapisi surema. Vene meedia hakkas juba ammu kirjutama, et Kreml enam pole huvitatud hõiskavast noortehulgast. Radikaalsete vaatega putinjugend muutub ilma president Vladimir Putini toetuseta tavaliseks mittetulundusühinguks, mis hakkab tegelema aktuaalsete sotsiaalsete probleemidega, mitte propagandaga.

Naši esinemised Euroopa komisjoni hoone eest on meeleheitekisa. Nagu öeldakse: tuli aeg kokkukeedetud supi ära söömiseks. Noortel on eriti valulik teadvustada, et õppimis- ja töövõimalused Euroopas on oluliselt piiratud ning võimud, kes neid väga edukalt kasutasid, viskasid nad ajaloo prügikasti.

Kõige olulisem selles saagas pole mitte see, et Eesti suutis našistid paika panna, vaid see, et teised noored venelased on sunnitud mõtlema enne provokatiivsetest üritustest osavõtmist. Laiaulatuslik preventsioon on siin ikka tähtsam vaatamata sellele, et tuleneb individuaalsest karistusest.