Niisugune läbikukkumine tooks endaga kaasa uue maailmakorra tekkimise, kahe sajandi pikkune Lääne domineerimine jõuaks lõpule. Võim ja rikkus liigub Aasiasse ning teistesse arenevatesse riikidesse. Ameerika on samal ajal hädas omaenda probleemidega ja pöörab pilgu Atlandi poolt Vaikse ookeani suunas. Kui Eurooplased ei seisa oma huvide püsimise eest praegu, siis ei tule keegi teine neid päästma. Kui Euroopa nüüd ja kohe ei hakka oma saatuse peremeheks, siis saab temast mängukann uue maailma võimu käes.

Euroopa kriisi põhjuseks ei ole kolm aastakümmet kestnud neoliberalism. Ka ei ole kriis kinnisvaramulli lõhkemisega seotud, samuti mitte Maastrichti leppe rikkumisega, kasvava võlakoorma süü või ahnete pankade viga. Hoolimata sellest, et kõik need faktorid on olulised, ei ole need juhtumid Euroopa kriisi põhjustajateks. Me peaksime rääkima hoopis sellest, mis EI TOIMUNUD – ei moodustatud ühtset Euroopa valitsust.

Eurotsoon iseseisvate riikide konföderatsioonina ei toimi

1990. aastate alguses, kui suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest otsustas luua rahaliidu ühise valuutaga ning keskpanga juhtimisel, ei olnud ideel luua keskvalitsus kuigi suurt toetust. Tulemusena lükati ühise rahalise liidu loomisel see faas edasi ning rajati ehitis, millel puudus kindel vundament, mis tagaks rasketes tingimustes püstijäämise. Rahaline suveräänsus küll saavutati, kuid võim, mis uue valuuta kasutamist suunaks, jäi killustatuks rahvuslikesse pealinnadesse.

Usuti, et tollel ajal paika pandud reeglitest, näiteks defitsiidile, võlgadele ja inflatsioonile kohustuslike piirangute seadmisest, piisas. Kuid see alus koos oma reeglitega osutus illusiooniks – printsiibid vajavad alati võimu toetust, muidu need reaalsetes oludes ei toimi.

Eurotsoon, iseseisvate riikide konföderatsioon, kus kehtib ühine raha, ühised põhimõtted ja mehhanismid, ei pea nüüd vastu. Eurotsooni usaldus väheneb ja see on ükskõik missuguse valuuta puhul kõige olulisemaks väärtuseks. Eurotsoon ei suuda otsustavalt kriisiga toime tulla. Juhul kui Euroopa poliitilist võimu ei „euroopastata“, kui praegust konföderatsiooni ei muudeta föderatsiooniks, lakkab eurotsoon ja Euroopa Liit tervikuna olemast. Poliitilised, majanduslikud ja finantsvaldkonna muudatused, nende uuesti rahvuslikeks süsteemideks muutmise hind saab olema tohutu, Euroopa Liidu lagunemist kardetakse üle maailma. Põhjusega.

Kontrastiks, juhul kui rahaliidu poliitilise puudujäägiga tegeletakse kohe praegu, esmalt fiskaalliidu loomisega (ühine eelarve ja ühised kohustused), siis on tõeline poliitiline föderatsioon võimalik. Et asi oleks täiesti selge: Euroopa ei suuda ära hoida hiilivat lagunemist kui selle struktuur on nõrgem kui USA-l.

Riikide suverräänsus liiguks valitsusüleste institutsioonide kätte

Meeldigu see teile või mitte, eurotsoon peab toimima Euroopa Liitu ennetavalt, sest Euroopa Liit tervikuna, koos oma 27 liikmesriigiga, ei ole mitte kunagi nõus poliitilise võimu ühtlustamist tagant kiirustama. Kahjuks ei saa tagada vajalikku üksmeelt Euroopa Liidu muutuste elluviimiseks. Mida tuleks ette võtta?

Eurooplased on teinud otsustavaid edusamme, integreerides Euroopa Liidu määrusi kui nad võtsid vastu niiöelda Schengeni leppe. Sellele positiivsele kogemusele toetudes saaks eurotsoon ära hoida Euroopa Liidu kiusatuse luua rahvuslikest ülese struktuuri, millel puuduks demokraatlik legitiimsus.

Eurotsoon vajab valitsust, mis moodustuks võimulolevatest riigipeadest. Niisugune areng on juba toimumas. Kuna ei saa olemas olla fiskaalliitu ilma ühise eelarvepoliitikata, ei saa mitte midagi otsustada rahvuslike parlamentideta. See tähendab, et „Euroopa Koda“, mis koosned rahvuslike parlamentide juhtidest, on asendamatu.

Algselt oleks niisugune koda nõuandev organ. Rahvuslikud parlamendid säilitaksid oma senise staatuse. Hiljem muutuks see valitsustevaheliseks leppeks, saaks tõelise parlamentaarse võimu ja muutuks seadusandlikuks organiks, mis koosneb rahvuslike parlamentide delegaatidest. Muidugi, kuna selline pakt tähendaks suveräänsuse liikumist Euroopa valitsustevaheliste institutsioonide kätte, tähendaks see otsustele eelnevaid referendumeid kõikides liikmesriikides, kaasa arvatud (ja eriti) Saksamaal.

Mitte miski siin esile toodust ei anna vastust sellele, kuidas peaks ühine poliitika tagama majandusliku stabiilsuse ja soodustama kasvu. Kuid kui me üldse midagi oleme praegusest kriisist õppinud, siis seda, et niisuguseid probleeme ei ole võimalik kontrolli alla saada kuni eurotsoon ise ei ole kindlapiiriline ja kontrolli all. Kuni puudub tugev vundament, tõelise valitsuse näol, efektiivse parlamentaarse kontrolli ja tõeliselt demokraatliku legitimiseerimisega, ei liigu midagi positiivsuse suunas.

© Project Syndicate, 2011.
www.project-syndicate.org

Tõlkis Margit Adorf