Värske hoolealune küll kugiseb ja mõmiseb vaevukuuldavalt, kuid käppa ei ime. Seejuures erineb mõned nädalad tagasi Harjumaalt Nigulasse toimetatud karupoeg kõikidest varasematest Nigula karujuntsudest selle poolest, kuidas ta magama heidab: madratsi peale külili visates asetab ta alati oma koonu ilusti ühe käpa peale.

Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul enam kui kolmekümnele karule kasuemaks olnud turvakodu perenaine Kaja Kübar ütlebki, et täpselt nagu inimlapsed, on ka kõik karupojad isemoodi iseloomuga. Mõni on malbe kui talleke, teine jälle metsik, umbusklik ja eemalehoidev ning osa käituvad hoopis kui ülekäte läinud egoistlikud jõmpsikad.

Kolm aastat tagasi Nigulas laineid löönud karuplika leidis endale uue kodu Võrumaal Alaveski loomapargis. Praegu Kaja kolmandaks „tütreks” oleva karuvõsu saatus on veel aga lahtine. Kas temast saab Elistvere või mõne muu väiksema loomaaia tõmbenumber, peaks selguma lähiajal.

Nigula metsloomade turvakodu suleb uksed, kuid  selle asemele tulevad uued võimalused: keskkonnaamet plaanib hakata metsloomadele abi pakkuma Elistvere loomapargis ning Keilas asuvas Saku loomakliinikus.