Hardo Pajula: müüt Eestis kui „Euroopa meistrist rahanduses” on pigem takistav jõud
„Tänavu 30. juuniga lõppenud aasta tõenäoliselt pikaks ajaks väga erandlikuks. Nii ootab rahandusministeerium 2011. aastalt tervikuna üksnes 0,2 protsendilist ülejääki ning näeb järgmiseks aastaks ette juba 2,1 protsendilise defitsiidi,” kirjutas Pajula.
„Selline pööre on tingitud peamiselt rahvusvaheliste saastekvootide müügist, mis tõi selle aasta esimesse poolde küll 190 miljonit eurot tulu, kuid tekitas samas aasta teise poolde 80 miljoni euro suuruse investeerimiskohustuse,” lisas ta.
„Järgmisel aastal ulatub investeerimiskohustus aga juba 250 miljoni euroni, samal ajal kui uute kvootide müügist laekub vaid veidi vähem kui 50 miljonit eurot. 2013. aastal, mil heitmekvootide tulud ja kulud on eelarvest suuresti välja tasandunud, peaks valitsussektori üldeelarve rahandusministeeriumi järgi taas tasakaalu jõudma,” arvas Pajula.
„Selle kiiduväärse tulemuse taga on aga oletus 6,6 protsendilisest nominaalkasvust. Olgu selle numbriga nüüd kuidas on, suurim küsimärk peitub hoopis selles, et isegi oma „riskistsenaariumis“ prognoosib ministeerium 5,2 protsendilist nominaalkasvu. Et nende kahe arvu vahele jääv 1,4 protsenti on sisuliselt mõõtmisviga, ei ole siin muidugi mingist riskistsenaariumist juttugi,” nentis majandusekspert.
„Vaid paari aasta tagune kogemus näitab seda, et tegelik riskikava peab kätkema hoopis teisi numbreid (2009. aastal kukkus nominaalne SKT 15,1%). See tähelepanek ütleb aga vaid seda, et soovmõtlemine pole mitte üksnes poliitikute, vaid meie kõigi ühine tõbi,” kirjutas Pajula.
„Kaugemad probleemid saavadki alguse eelkõige puuduvast raviplaanist. Viimase koostamine peaks algama tõsiasjast, et kuigi valitsussektori kulud on võrreldes 2009. aastaga ligi 15% kukkunud, on need 2006. aastaga võrreldes ometi peaaegu 45% kõrgemad ning et veel ühe elulise riskistsenaariumi käivitumise korral peavad need oma aastatetaguse taseme poole tagasi liikuma,” leidis ta.
„Siin on aga donkihhotlik optimism ühes lapsiku müüdiga Eestist kui „Euroopa meistrist rahanduses“ pigem takistav kui edasiviiv jõud. Muinasjutuke Euroopa terveimast haigest oleks siinkohal oluliselt asjakohasem,” arvas Pajula.
„Olgugi et ka see on lõpuks ainult muinasjutt, viib viimane metafoor meid diagnoosini ja isegi võimaliku tervenemise sõlmprobleemini: Kas korrapärane taandumine hoolekanderiigi kaitsmatutelt positsioonidelt on poliitiliselt võimalik. See on küsimuste küsimus,” võttis ta teema kokku.
