Minevikus saime pead vangutada siiami kaksikute Putini ja Medvedevi võimuvangerduste ning neist esimese härrase valimisvõidu puhul meeleheitlikult siirust väljendada püüdnud pisaravalangu üle, mida kajastasid erinevad allikad alates New York Timesist kuni ajaviitmise Meka YouTube'ni. Nüüd aga peaks meil koduste võimumängudega küllalt tegemist olema, et piiri taha üldse mitte ronida.

Vägisi kipub tunduma, et meil on tekkinud oma vääramatu monarh – ja pangem tähele, et „kuningas ei eksi mitte kunagi“, nagu laulsid Def Räädu ja J.O.C. – kes on nii võimekas, et jaksab lisaks kodukuningriigis toitumisalaste soovituste jagamisele ja morni näoga moka otsast vabandamise raskele tööle isegi võõrsil enda klanni suurtest saavutustest ja populaarsusest lugulaulu levitada. Ja ega vähem võimekad pole ka sama klanni madalama klassi etturid – isegi kui Michal enda trooni vahetus läheduses asuva toolikese liigsuure eetiliselt küsitava taskutäie tõttu puruks istub, on temas veel küllalt tahet ja jaksu, et rahvast riigikogus tublilt edasi teenida – ja kes teab, ehk isegi oma uut tulemist oodata?

Õnneks tõttab vapper reformiklanni rüütel Pevkur Michali katkist tooli lappima. Ja õnneks on riigikogust, mis austatud eksminister Michali jaoks oleks justkui pagulaslaagri ekvivalent, Pevkuri asemele sotsiaalministri toolikesele võtta välismajandust ja turundust õppinud särasilmne Taavi Rõivas. Kui mängus on reformarite dünastia jätk, ajab president vast ikka heakskiitvalt pöidlad püsti. Põhiline, et Edgari kantprillide kurjakuulutav helk ei ulatuks oluliselt kaugemale raekoja varjulistest võlvidest. Lisaks parandab aeg kõik haavad, ja targad psühholoogid on tõestanud, et inimesed kipuvad tihtipeale halba unustama. Niimoodi, vangerdades, saab, vähemasti teoreetiliselt, monarhi lugulaul võõrsil ka edaspidi kõlada. „Kuningas ei eksi mitte kunagi...“

Languse ja hävinguga leppimine

Mis saaks aga siis, kui noored, vihased ja haritud teeksid ühel hetkel oma klanni, mille kreedoks oleks sada protsenti läbipaistev ja korruptsioonivaba, päriselt rahva huve teeniv poliitika? Teisisõnu, kui reformikuningriigi ja selle naabruses hingitsevate väiksemate tarastatud hurtsikute kõrvale kerkiks järsku purunematust klaasist särav loss, mille sisu ning residentide moraalselt õigustatud tegutsemine oleks kõigile näha. Ilmselt ei aitaks siis enam isegi peakontori esise liberaalset maailmavaadet propageeriva miitingu tarbeks broneerimine ega ka topeltmoraali saatel Edgari määrdunud trussikute avalik pesemine, ja senistel võitmatutel (nagu ka vähem suursugustel, minevikus samalaadsetest kuid halvemini õigustatud eksimustest laastatud hurtsikutel) tuleks leppida languse ja hävinguga.

Teoreetiliselt oleks ju võimalik rajada midagi tõeliselt ilusat, mis teeniks ühiskonna huve ja mis reaalselt kindlustaks meie järelkasvu heaolu. Siinkohal tuleb aga mängu võimu omadus lootusetult pähe hakata ning võimulolev klann, nagu Maailma ajaloostki näha võib, hoiab sellest kümne küünega kinni. Kui kümnest küünest väheks jääb, võetakse appi erinevaid vahendeid, lisaks ignoreerimistaktikale, ülbusele ja küünilisusele näiteks ka seadusloome. Saadikupuutumatuse seaduse muutmise eelnõu võimaldab pagulaslaagri kaitsvate müüride vahel muretult edasi kükitada ja suure kaarega teisele poole müüri sülitada. Kui see piisavat turvatunnet ei tekita, saab ju alati modifitseerida karistusseadustikku – juhuks, kui väljastpoolt tulev kisa kõrvlukustavaks muutub, pannakse seeläbi lõugajatel lihtsalt suu kinni. (vt: Veldre, Anto 2012. Ood blasfeemiaseaduse saabumisele – Eesti Ekspress. 31. oktoober). Ning kui keegi nurjatu uksele prõmmib või Toompea all pettumusest rusika püsti ajab, saab ju alati sõjaväega korra majja lüüa. Jõuga. Pole siin vaja vehkida, vaenuõhutajad sellised.

Poliitpioneerid

Minu käsi teeb vägisi teatavaid liigutusi kukla piirkonnas, kulm läheb pahuralt kortsu ja, tõepoolest, tekib tahtmine puberteetikuna loetud George Orwelli „1984“ uuesti raamaturiiulist välja otsida. Paljudele on minu siinne jutt ilmselt tuttav ja minust targemategi poolt kordi läbi nämmutatud. Miks ma siis kirjutan millestki praktiliselt üldtuntust? Sest eksisteerib karjuv vajadus seda meelde tuletada! Lihtsalt öeldes oleme me nüüd valiku ees: kas jõuda totalitarismihaiguse terminaalsesse staadiumisse või astuda viimasel hetkel radikaalseid samme tervenemiseks.

Terveneda saaksime, kui senine monarh koos etturitega, ja ka suur osa väiksemate hurtsikute residente poliitiliselt kaardilt kõrvaldada. Siinkohal ei tee ma üleskutset riigipöördeks, vaid palun neil noortel, kel nupp nokib ja süda õige koha peal, hakata poliitpioneerideks ja luua läbipaistvaid, õigetel kaalutlustel tegutsevaid parteisid – seni, kuni uue erakonna loomist reglementeerivad juriidilised alused seda veel võimaldavad. Seadusloomeaparaadi produktiivsus on me riigis ju vajadusel lausa hämmastav, nagu demonstreerib näiteks saadikupuutumatuse seaduse muutmise eelnõu valmimiskiirus (vt: Ojamaa, Heidi 2012. Saadikupuutumatuse seaduse muutmise eelnõu valmib detsembriks – Postimees. 6. november ).