Ivar Tamm: Looduskaitsjad on osa inimeste jaoks nagu mingi seltskond, kes tahab segada kiiresti rikkaks saamise püha tegevust
Küsimustele vastab Ivar Tamm, Eestimaa Looduse Fondi teabejuht.
Eestimaa Looduse Fond saab 20-aastaseks, see on juba väärikas iga, mida eile tähistasite ka TEDxLoodus konverentsiga. Palun tutvustage lühidalt, kuidas Eestimaa Looduse Fondil praegu läheb?
Kui nüüd päris näpuga järge ajada, siis oli Eestimaa Looduse Fondi (ELF) sünnipäev juba veebruaris, aga juubeliaasta üheks oluliseks verstapostiks eilne üritus tõesti oli. Koos ligi 170 loodusest ja keskkonnakaitsest huvitatud helgema peaga sai eile arutatud, mida teha looduse heaolu nimel ja küllap see aitab ka ELFil oma eesmärke paremini täita.
Kui öelda väga lühidalt, siis ELFil läheb hästi. ELF on elujõuline ja vajadus kodanikualgatusliku keskkonnaorganisatsiooni järgi on (võibolla kahjuks) ikka jääv.
ELF on kõik need 20 aastat püsinud mõnel väga lihtsal põhjusel. ELFi inimestele on see töö mõtestatud, tegutsemise vajalikkus on lihtsasti arusaadav, sellest tuleneb ka usk oma tegevusse ja seesmine valmisolek panustada. Ja tegelikult mõistab ka ühiskond suuresti, et sellist organisatsiooni on vaja. Kahjuks ei avaldu see kuigivõrd otseselt rahaliselt toetajate arvus, aga oluline on see, et paljud löövad vabatahtlikult tegevustes kaasa või panustatakse kuidagi teisiti. See aitab üsna väikesel organisatsioonil suuri asju teha.
Missugused on Eestimaa looduses probleemid täna ja missugused need olid 20 aastat tagasi? Kas olud on muutunud paremuse või halvemuse poole?
Looduses pole 20 aastat kuigi pikk aeg, aga inimeste jaoks võib olla. 20 aastat tagasi oli olukord ühiskonnas teistsugune.
Totalitaarse riigi kadumine ja omariikluse taastamine tõid kaasa keerukuse uute majandussuhete ja ka looduskaitseliste tegevuste jätkussuutlikkuse osas. Sellal oli võimalik näiteks suurte looduskaitsealade loomine, mida praegu ette ei kujutaks. Samas üheksakümnendate kapitalismi „nähtamatu käsi“ tegeles paraja röövraiumisega Eesti metsades, sellega võrreldes on olukord küll parem. Paranenud on puhastuseadmete olukord. Samuti on kadunud Nõukogude armee jääkreostus. Põlevkivi kaevandatakse samamoodi edasi, aga fosforiiti pole siiani kaevandama hakatud.
Praegu on oluline, milline on Eesti energeetika tulevik, milline on põlevkivikaevandamise osakaal ja kuhu kaevandused laienevad. Samuti tuuleparkide asukohad ja suurused. Metsamajandamise puhul on oluline majandamise intensiivsus, kui tulundusmetsades elurikkuse säilimisega piisavalt ei arvestata, siis peab suurendama kaitstavate metsade pindala.
Põhilised keskkonnaprobleemid ikka muutuvad aja jooksul, mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas. Näiteks 20. sajandi keskpaigas oli põhiprobleemiks tööstussaaste; 1960. aastatel pestitsiidid; 1980-90. aastatel elupaikade hävimine ja elurikkuse vähenemine. Uuel aastatuhandel on selleks kliima. Teatavas mõttes on see ka võtmeks optimistlikuma vaate juurde. Kui mõne probleemi aktuaalsust on suudetud kahandada, siis on seda võimalik seletada edulooga. Näiteks DDT keelustamine, sellest tulenev keskkonnamürgi kadumine viimase kolme aastakümne jooksul, millest omakorda on tulenenud merikotkaste tagasitulek väljasuremise äärelt ja jätkuv arvukuse kasv. Osooniaugud pole enam nii aktuaalsed muuhulgas seetõttu, et freoonide keelustamisest on tulenenud osooni hõrenemise aeglustumine viimasel kümnendil. SO2 emissioonide ja sellest põhjustatud happevihmade oluline vähenemine viimase 20 aastaga on oluliselt kaitsnud põhjamaised metsi.
Räägitase, et eestlased on loodusrahvas. Võrreldes muu maailmaga on see võib-olla tõesti nii, meil on veel säilinud näiteks traditsioon käia metsas seenel ja marjul, kuid samal ajal on elu maakohtades üsna soiku vajunud. Kas linnastumine on Eestis probleemiks? Kuidas inimesed loodusesse suhtuvad, kas see on midagi arusaamatut või tuntakse end siiski selle osana? Mida arvate? Palun põhjendage.
Raske on hinnata, kui loodusrahvas eestlased ikka on. Kindlasti rohkem, kui Lääne-Euroopas, aga kas või kui palju tegelikult loodust tuntakse, on iseasi. Ühest küljest liigub info väga kiiresti, interneti abil saab infot palju kätte ja sellest võiks uskuda, et eriti just nooremad inimesed ja lapsed võiksid ju ka loodusest ja maailma asjadest rohkem teada. Aga kas see tegelikult ka nii on... Ka ELF vähemalt püüab keskkonnainfot ikka levitada.
Samuti on puht rahvastikutiheduse ja muude ajalooliste ning geograafiliste asjaolude tõttu Eestis lihtne metsa, mere äärde või rabasse minna. Aga küllap peab sinnagi inimesi alguses kutsuma ja neid sellega harjutama. Kui linnastumisest rääkida, siis ega maalapsedki tänapäeval loodusest suurt rohkem tea. ELF on ikka oluliseks pidanud vahetut looduses viibimist: populaarsed on Palupõhja ja Muraste looduskoolid, samuti on palju huvilisi ELFi korraldatud looduskaitselistel talgutel. Vahetu kogemus on inimeste „looduseusku“ saamiseks ikka parim. Vapustavalt hea on näha selliseid inimesi, kes on sellistest kohtadest saanud silmi iselaadi sädeme. Samas on tunne, et paljude jaoks on looduskaitse üsnagi ambivalentne asi. Looduskaitsjad on suure osa jaoks elanikkonnast nagu mingi seltskond, kes tahab lihtsalt teisi kiusata ja segada kiiresti rikkaks saamise püha tegevust. Kui ikka juhtiv erakond arvab, et kõige olulisem asi on jõuda viie rikkama riigi sekka Euroopas, siis jutt, et oleme parem viie elurikkama riigi seas, ei veena.
Mis on looduse suhtes suurimad ja levinumad kuriteod, mida inimesed pea iga päev toime panevad? Kas see on metsa alla prügi loopimine või linnupesade lõhkumine, patareide äraviskamine... Missugused on need väikesed halvad harjumused, mida me võib-olla ei märkagi, kuid mida muutes saaksime loodusele head teha?
Loodusega on üldiselt sellised lood, et ta saab päris hästi ilma inimese sekkumiseta hakkama, kui poollooduslikud kooslused välja arvata. Aga me elame ja oleme ning paratamatult avaldame sellega loodusele ka survet. Ma ei räägiks kuritegudest või üldse hirmutaks mingi maailmalõpuga, parem on keskkonnast rääkides näha väljakutseid, mitte mingeid lahendamatuid probleeme.
Eilsel TEDx-il räägis Ellen MacArthur Fondi esindaja tsirkulaar- ehk ringmajandusest. Meie majandussüsteemi muutmine võib olla see, millest on kõige rohkem kasu. Näiteks kui majandussüsteemid jäljendavad ökosüsteeme nii, et ressurss on kellegi jääde ja vastupidi. Seega ressurssi ei vajatagi ja jäätmeid ei tekigi. Ettevõtete materjalivood on siis nagu looduses aineringeahelad. Tsirkulaarne majandus keskendub majanduse toimimisele viisil, kus kasutuses olevate toodete elutsükkel on võimalikult pikk või kasutuses olevaid tooteid saab pidevalt ümber töödelda. Seeläbi väheneb vajadus uute materjalide, sh toorme kaevandamise järele.
Üheks komponendiks on ka omandisuhe – kas inimestel peab olema tingimata isiklik pesumasin või võiks ta seda kasutada teenusena, kus masina omanikuks on seda välja rentiv firma, kes tagab ka masina korrashoiu ja kui rentnik soovib teist mudelit või masinat välja vahetada, siis selle eest hoolitseb juba firma. See loob ka võimaluse rohkemate töökohtade tekkimiseks sektoris - teenindava sektori suurendamist.
Oluline osa siin on toodete arendamine ja tööstusdisain, mis annab võimaluse kergemini toodetes kasutatavaid materjale taaskasutusse suunamiseks. Biolagunevad jäätmed oleksid suunatavad tagasi aineringesse ja mittelagunevad oleksid kasutuses võimalikult kaua. Teatavasti on heaolu, sh tarbimise suurenedes järjest kriitilisem toorainete kättesaadavus.
Materjalide ringlus on üheks viisiks suureneva elanikkonnaga Maal hakkama saada. Sellise lähenemise juures on oluline terviksüsteemide mõistmine, paljud esmapilgul head lahendused võivad keerukamate seoste puhul seda enam mitte olla.
Missugused on Eestimaa Looduse Fondi praegused pooleliolevad, käimasolevad projektid? Mida saavutada soovitakse lähemas tulevikus?
ELFi tegevus on suuresti projektipõhine, igal aasta on käigus umbkaudu 30 projekti ja omamoodi on nad olulised kõik. Tegevustest on oluline merealade ruumilise planeerimisega seotu, üks projekt on näiteks Liivi lahe tuuleenergia potentsiaali hindamine koostöös Eesti ja Läti ülikoolidega. Energeetika tulevik on üldse Eesti ees seisvatest keskkonnaväljakutsetest üks suurimaid, ELF püüab seista selle eest, et põlevkivikaevandamise mahtusid ei suurendataks. Keskkonnasõbralik põllumajandus on samuti meie jaoks oluline teema - kuidas saada loodust survestavast majandusharust pigem looduskeskkonda toetav. Olulised on loodustalgud ja ka „Teeme Ära!“ Pidevalt jälgime ametlikke teadaandeid, kuidas erinevad arendusplaanid loodust mõjutavad ja vajadusel esitame enda kommentaarid. Metsanduses on vaja pidevat tööd selle nimel, et õigusraamistik ei muutuks liigselt - st looduse hoidmise arvelt – majandamisemeelseks!
Palun rääkige ka möödunud projektidest, missugused on ELFi 20-aastase tegevuse vältel suurimad töövõidud või meeldejäävamad ettevõtmised?
Algusaegadel olid olulised suurte looduskaitsealade rajamised: Alam-Pedja, Karula ja Soomaa on praeguseni säilinud ja hoitud. Hiljem on olnud oluline inimeste looduskaitse juurde toomine: nii looduskaitsetalgutele, looduskoolidesse õppima kui ka vabatahtlikuks naftatõrjujaks. Tähtis on olnud Eesti õlitõrjevõimekusele kaasaaitamine ja 2006. aasta suure naftareostuse tõrjumine Loode-Eestis. Merealade kaitse eest seismine on üha olulisem just viimastel aastatel. Mõnikord polegi võite, Nord Streami asjas jäime pigem kaotajateks, aga see polnud kasutu kaotus. Meie merealadel on vaja paika saada, mis jääb loodusele ja kuhu võib rajada infrastruktuuriobjekte, kuhu tulevad laevateed, kuhu kalastuspiirkonnad ja kuhu näiteks sõjaväe laskepolügonid. Sellega on siiani ikka paras segadus, mis tekitab pingeid seal, kus neid vaja pole. Näiteks oleme kindlalt taastuvenergia sh tuuleenergia poolt, kuid meretuuleparke ei saa rajada looduslikult väärtuslikesse kohtadesse. Ehkki meri on kaardilt ja ka looduses vaadates suur, on olulised just madalikud, mis on sobivamad nii elurikkuseks kui ka tuulikute püstitamiseks. Korraliku teemaplaneeringuga oleksid sellised kunstlikud probleemid või isegi vastasseisud, nagu näiteks Hiiumaal on tekkinud, välditavad. Etevõtjad teaksid, kuhu nad võivad mid rajada, mitte et avastavad tagantjärgi, pärast suuri kulutusi, et tegelikult peavad arendamiseks sobimatu asukoha tõttu enda tegevuse pooleli jätma. Keskkonnaõiguse arendamine - ELFist on alustanud arvestatavaid keskkonnajuriste, kelle tegevus on looduse kaitsmisel väga oluline. 2008. aastal alguse saanud „Teeme Ära!“ liikumine võtab üha uusi vorme ja praeguseks on juba ka üha uutes maades inimesi inspireeriv. „Let´s do it world!“ on võtnud plaaniks kogu maakera ära koristada.
Kas Eesti looduse, loodushoiu probleemid erinevad muust maailmast palju? Missugused on globaalselt ühised jooned, mille nimel looduskaitsjad tänapäeval üle maailma pingutavad?
Kuna maakera on ühine, siis on ka põhiprobleemid tänapäeval ühised. Maailma majanduse kasv on liialt tugevalt seotud inimkonna ökoloogilise jalajälje suurenemisega. Kogu maailma kontekstis on ökoloogiline jalajälg suurem kui looduse taluvusvõime. Eesti puhul on oluline ka see, et „tänu“ põlevkivienergiale oleme me oma ökoloogilise jalajälje poolest rikaste riikide seas, samas tegelikult me seda siiski pole. Selles osas arenguruumi on tublisti. Üldiselt teeme ELFis pidevalt koostööd teiste riikide looduskaitsjatega. ELF on Maailma Looduse fondi – WWFi partnerorganisatsioon ja mitmes valdkonnas on koostöö tihe. Näiteks merekaitse saabki toimida vaid piiriüleselt. Piirid on nagunii mõttelised jooned, mida loodus eriti ei arvesta. Sellega seonduvalt on hea meel Euroopa Liidu keskkonnanõuete üle, millel on meie ühiskonna arengule suur mõju. Teisipidi võime meie oma tarbimise kaudu mõjutada maailma olukorda üsna ootamatult. Tänapäeval võib juhtuda, et puit teie laua ja tooli sees on toodud kusagilt troopikast, kus puuduvad igasugused looduskaitselised ja pahatihti ka inimõiguslikud piirangud. Sellepärast on tark mõte tutvuda erinevate puidu päritolu näitavate sertifikaatidega, märgistustega, näiteks puidu puhul on selliseks märgiseks täheühend FSC, mis annab kindlustunde puidu puhta päritolu osas.
Millest ELFil tänapäeval kõige rohkem puudus on? Kas on vähe inimesi või raha või tehnikat? Ja vastukaaluks: mis on parem, ilusam ja rõõmustavam kui mujal?
Tegelikult on kõige rohkem puudus headest uudistest. Keskkonnakaitsjad on sageli suure stressi all, sest asjad paistavad halvad, nende tegevust ei taheta mõista ja õnnestumised on raskemini ära tuntavad kui ebaõnnestumised. Siis tulebki meeles pidada, et ehkki inimene põhjustab ise oma tegevusega aina uusi hädasid, saavad mitmed vanad ka korda. See on ka püüdlemise mõte, looduskaitse pole mingi lootusetu asi.
Aga kui keegi tahab meile looduse kaitsmise jaoks annetada, siis võtame muidugi tänuga vastu. ELF on valitsusväline, poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatu keskkonnaorganisatsioon, seega pole meie majanduslik olukord kunagi liiga kindel.
Rõõmustab loodus ja head inimesed - et mõlemat vara meil ikka nii palju on.
Lõpetuseks - palju õnne juubeli puhul!
Aitäh!
