Mina küll nii ei ütleks. Kahtlemata on võimalik eksotiseerida iga võõrast kultuuri ja kujundada endale nägemusi, mille ekslikkusest ise kohale sattudes aru saad, aga see võib samamoodi juhtuda ka palju lähedasemate kultuuridega. Tõsi, jaapanlased ise on väga kaua kultiveerinud sellist nägemust, et nende kultuur on unikaalne ja erineb kõigist teistest maailmas. See on korraga nii tõde kui vale. Jah, erineb küll - aga täpselt samuti on unikaalsed ka kõik teised kultuurid. Nii et huvilistel ei maksa meelt heita, isegi kui reis sinnakanti ei olegi lähiajal plaanis.

Mida tähendab japanoloogide konverents Eestile? Missugused on meie kokkupuutepunktid, kas Eesti on juhuslikult sattunud selleks riigiks, kus nüüd peetakse seni suurim kokkutulek? Mida selle kokkusaamise raames arutatakse ja kuhu soovitakse välja jõuda?

Eestis on jaapani kultuuri vastu huvi tuntud juba ammu, seda toetasid mitmed kirjanduse tõlked 70ndatel aastatel ning maailmas täiesti arvestataval tasemel Jaapani-uuringud arenesid välja 80ndate lõpust alates, kui need Eesti Humanitaarinstituudis tekkisid. Viimaste aastate jooksul on Tallinnast kujunenud üks keskusi Euroopas, kus klassikalise jaapani kultuuri uurimisega tegeldakse ning siin korraldatud väiksemate konverentside vastu on alati olnud suur huvi, siin on ikka käinud maailma selle valdkonna tipud. Nii et Tallinn ei ole sugugi juhuslik valik. Pean aga kiitma meie ülikooli konverentsikeskust selle eest, et kümned praeguse konverentsi osalejad on käinud ütlemas, et see konverents on seadnud Euroopa japanoloogidele täiesti uue standardi oma korralduse taseme poolest. Konverentsi töö ise toimub rohkem kui kümnes sektsioonis, kus räägitakse kõigist Jaapani aspektidest seinast seina, muinasarheoloogiast popkultuurini, süntaksi eripäradest pingeteni poliitilises süsteemis. Lisaks eurooplastele on väga suur hulk osalejaid Jaapanist ja USAst.

Mida võiks keskmine eestlane Jaapanist teada? Missugused on need Jaapanist pärit väärtused, mida eestlane võiks omaks võtta?

Mitmed olulised XX sajandi jaapani kirjanikud, näiteks Kawabata või Dazai, on eesti lugejatele emakeeles kättesaadavad, mõned teised, näiteks Tanizaki või Ōe, aga seni veel avastamata. Uuemal ajal on maailma vallutanud jaapani popkultuur, aga ka klassika ja jaapani buddhistlik mõte pakuvad endiselt paljudele huvi. Ega Eesti siin enam muust Läänest väga erinegi.
Mulle on alati tundunud, et eestlasi ja jaapanlasi ühendab suhtumine loodusesse, selline isiklik suhe, mis ei pea seda lihtsalt keskkonnaks või ressursiks. Mis aga konkreetsetesse väärtustesse puutub, siis traditsiooniliselt on eestlane pidanud ennast töökaks ja eesmärgi nimel suurteks pingutusteks võimeliseks. Kui aga jaapanlaste tööeetikat meie keskmise suhtumisega võrrelda, tuleb kohe ilmsiks, et see on müüt. Samuti olen alati imetlenud jaapanlaste võimet asetada end pingelises või konfliktisituatsioonis teise inimese seisukohale. Seda võiksime neilt küll õppida.