Jüri Adams: IRL kui voodihaige — kas sureb, paraneb või jääb sandiks
Väljapoole paistab IRL edust ja tervisest õitsevana: 2011. a. märtsis toimunud riigikogu valimisel sai erakond ju vaat et hiilgava tulemuse: suuruselt kolmas rühm, 23 kohta riigikogus. Sisemiselt on IRL aga sügavalt haige. Sellest annab tunnistust, et Mart Laar lahkub erakonna esimehe kohalt enda algatusel. Sellega ta sisuliselt võtab omaks kaks asja: et ta esimehena on vastutav selle olukorra eest, kuhu ollakse jõudnud, ja et ta ei oska ega suuda olukorda parandada.
Haigus, mis IRLi närib, on selles, et nii erakonna toetajad kui ilmselt enamik liikmeid ei ole rahul kas erakonna poliitikaga või erakonna siseoludega või mõlemaga. Erakonda kunagi toetanud rahvusliku meelelaadiga haritlased on IRLi maha jätnud. Palju inimesi on liikmeskonnast lahkunud. Veelgi enam on neid, kes on erakonna tegevusest kõrvale jäänud. Ajakirjanikele on rohkem silma jäänud nn. kampsunid, so kunagised Isamaliidu liikmed, aga ilmselt ei ole rahulolematuid sugugi vähem kunagise Res Publica liikmete hulgas ja ka praeguste noorte hulgas.
Rahul ei olda poliitilise eeskavaga. Kõige sagedasem kaebus, mida kuuleb, on populism. 2011. a. riigikogu valimisel oli tegu valijate häälte ostmisega: IRL esitas lühikese loendi täpselt rahaliselt mõõdetavaid populistlikke lubadusi: noortele hariduse odavdamine, vanadele pensioni suurendamine, keskealistele maamaksu jmt otseste kulude vähendamine – ehk teisisõnu nende kulude peitmine kaudsete maksude üldisesse kogumisse. IRL edestas populismis keskerakonda. Lisaks reklaamis IRL end rahvuslikuna – ja järelikult justkui parempoolsena – ilma mõõdutundeta, aga see jäi paljasõnaliseks, sest sellist enesekiitust ei toeta faktid.
Rahul ei olda erakonna juhatuse koosseisu ja tegevusega. „Äraostmatute” rühm (vt. märkust 1 allpool) (Reinsalu, Vaher, Raudne jt.) organiseeris 2010. aasta suurkogul endale nii palju hääletajaid, et haaras eestseisuses (juhatuses) praktiliselt täieliku võimu. Kõik Isamaaliidu taustaga inimesed, kellest vähegi jõud üle käis, tõrjuti välja nii erakonna organitest, palgalisest personalist ja riigikogu valimiste nimekirjadest. Ja erakonna kohalikelt organisatsioonidelt võeti praktiliselt igasugune õigus ise oma juhtide üle otsustada.
Kuigi hiljutise korruptsiooniskandaali peategelased Raudne ja Stelmach visati kohe erakonnast välja, ei suudeta sellega kedagi õieti veenda. Poliitikas ei ole usutavad väited, et mina ei teadnud ega isegi aimanud midagi oma lähedase võitluskaaslase tegevuse kohta.
Ministrid jäävad ametisse
Esimehe kandidaate on laupäeval kolm. Liisa Pakosta ei ole minu arvates tõsiseltvõetav kandidaat. Ta on seni olnud teada pigem Tallinna kohalik poliitikuna ja ilmselt alles hakkab omandama erakonna tipp-poliitikule vajalikke oskusi ja teadmisi. IRLi tulevikku kujundab valik Urmas Reinsalu ja Andres Herkeli vahel.
Reinsalu on töökas ja omal moel saavutuslik (vt märkust 2 allpool). Ta tahab, arvan ma, saada esimeheks. (Ja siis kunagi hiljem peaministriks. Ja ka presidendiks…) Probleem on aga selles, et tema tahtmised on ilmselt määramatult suuremad kui tema sobivus nendele kohtadele. Mulle küll ei paista, et Reinsalul oleks ühtki nendest omadustest, mis peaks olema peaministril. Ma ei suuda teda ette kujutada ka erakonna liikmeid liitva ja tööle innustava esimehena. Kui ta siiski esimeheks valitakse, siis, arvan, jätkuvad kõik praegused lahkumis- ja võõrandumisprotsessid. Võimalik, et mingi osa „kampsuneid” tõstatab erakonna kaheks jagunemise mõtte. Esimeheks olemine aga jääb Reinsalul arvatavasti ühekordseks ja mitte eriti pikaks. Ei ole üldsegi võimatu, et ta poliitiline karjäär ühel hetkel lõpeb sellega, et teda tõmbab endaga kaasa mõni korruptsiooniskandaali või võimu kuritarvitamisel püütud ja paljastatud senine sõber või võitluskaaslane.
Herkel, erinevalt Reinsalust, tegelikult eriti ei tahaks esimeheks kandideerida ja saada. Herkelile ei meeldi ei populism ega see, kuhu erakond on „äraostmatute” juhtimisel liikunud. Arvan, et tunneb vajadust heastada toimunut, kuna oli omal ajal aktiivselt erakondade ühendamise idee toetaja ja tunneb ennast süüdi olevat mittesoovitud tagajärgede eest. Herkel ilmselt püüaks saavutada erakonnasiseste hädade leevendamist ja oleks võimeline ulatama kätt ja koostööd Res Publica poole haritumale ja poliitiliste põhimõtetega osale. Kas see võiks ka olla edukas, sõltub ilmselt suuresti sellest, kes valitakse juhatuse liikmeteks (vt märkust 3 allpool). Ka Herkelit ei oska ma ette kujutada tulevase peaministri rollis, aga samamoodi ei oleks kümmekond aastat tagasi ette kujutanud teda ka erakonna esimehe kandidaadina.
Esimehe valimise tulemuse ennustamisest. Esimeses lähenduses paistab, et Reinsalu võidab, kuna „kampsunid” on IRLis ju vähemuses. Reinsalu poolt töötab tõenäoliselt ka „äraostmatute” hästi sissetöötatud õieti hääletajate kohale toomise masinavärk, nagu saime kogemuse 2010. aasta suurkogul. Valimine sel suurkogul toimub samamoodi nagu Soome presidendi valimine: esimees osutub valituks esimeses voorus, kus on üles antud kolm kandidaati, siis, kui saab üle 50 % kõikidest antud häältest. Teises voorus hääletatakse kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel. Siiski ei ole üldse võimatu ka see, et erakonna esimeheks valitakse siiski Herkel. See sõltub kahest asjaolust. Esiteks sellest, kui palju nö Res Publica taustaga või hiljem ühenderakonda astunud liikmeid otsustab, et ei taha esimeheks Reinsalu. Teiseks sellest, kui palju Herkeli toetajaid või Reinsalu takistada eelistajaid kohale tulevad (vt märkust 4 allpool). See omakorda sõltub muuseas sellest, kui külm laupäeval on.
IRLi kui valitseva koalitsiooni liikme staatust esimehe valimise tulemus ei muuda kuidagi. Ministrid jäävad oma ametisse, kui just kellelgi ei teki soovi tagasi astuda või kedagi ei kukuta mõni skandaal. Riigikogu IRL fraktsioon jääb ikka samaks, nagu on praegu, isegi kui erinevatesse tiibadesse kuuluvate liikmete omavaheline läbisaamine peaks muutuma halvaks. Vähemalt kuni 2014. aasta kevadeni keegi liikmetest ei astu fraktsioonist välja (vt märkust 5 allpool). (Hiljemalt 2014. aasta alguses hakatakse valmistuma 2015. a. riigikogu valimisteks ja vastavalt tegutsema.) Kui selleks ajaks erakonnasisesed vastuolud ei ole ületatud – mis aga tundub vähe tõenäoline, sest ega karjäärisoovid ja iseloomud ei muutu – siis võib oletada kas katset jaotada erakond IRL seaduslikult kaheks uueks erakonnaks või lahkub erakonnast üks arvukam rühm liikmeid, kes ei ole selleks ajaks veel lahkunud, ja üritab ellu kutsuda ühe uue erakonna.
______________________________________________
1) Äraostmatuteks nimetasid end 2003. aasta riigikogu valimise kampaanias neli meest erakonnast Res Publica: Taavi Veskimägi, kes praeguseks on poliitikast lahkunud, Indrek Raudne, kes äsja pidi võimu enda rahakoti huvides ärakasutamise skandaali tõttu riigikogust tagasi astuma, kolmandaks Ken-Marti Vaher, kes 2005. aastal pidi justiitsiministri kohalt lahkuma, kuna riigikogu avaldas talle umbusaldust, ja kes alles äsja ei astunud tagasi siseministri kohalt, kui algas tema sõbra ja võitluskaalase Indrek Raudse skandaal. Neljandaks praegu erakonna esimehe kohale kandideeriv Urmas Reinsalu. Kuid sellel nimetusel paistab olevat olnud ka laiem tähendus. Ajakirjanik Urmo Soonvald on kirjutanud nii: „Kõigepealt tuleb ümber lükata müüt, nagu äraostmatute sõpruskond olekski koosnenud neljast mehest. Tegelikult kuulusid sinna ka RP vaimne juht Tõnis Kons, Isamaast üle hüpanud Siim-Valmar Kiisler ja parteikontoris töötanud Ott Lumi. Ka Juhan Parts nimetas end äraostmatuks. Kahel põhjusel reklaamiti 2003. aastal äraostmatutena vaid nelja meest. Kons ja Lumi valimistel ei kandideerinud. Kiislerile aga ei jagunud ringkonda, kus olla ainus äraostmatu. … Ja põhiline – nad polnud sõbrad vaid valimiskampaania ajal, nad olid ka tegelikult lahutamatud sõbrad.” (Õhtuleht 21. 10. 2006. Res Publica poistebändi tõus ja häving.)
2) U. Reinsalu kirjutas ennast Eesti poliitika ajalukku, kui ta 2003. aastal riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena juhtis vastuvõtmisele erakonnaseaduse muudatuste pakett, mille poliitiliselt olulisem osa oli selles, et 2004. aasta algusest suurendati hüppeliselt riigi poolt erakondadele antavate rahaliste toetuste suurust (esimesel hetkel kolm korda, 2004. aastal 60 miljonit krooni võrreldes 2003. aasta 20 miljoni krooniga, edaspidi kasvas see rahavool veelgi oluliselt). Selle puhul oli tegemist kogu meie uue iseseisvusaja suurima kollektiivse ja avaliku riigivargusega. Käsitlesin selle sammu tagajärgi riigikogus 2010.aasta lõpus peetud ekspertettekandes. Hästi lühidalt öeldes: esimesed tagajärjed olid selles, et Res Publica kas täielikult või osaliselt sai maksta tagasi ärimeestele, kes neid olid rahastanud, nende „investeeringud”, aga suurtesse võlgadesse sattunud keskerakond ilmselt pääses tookord maksevõimetuks tunnistamisest. Edasi hakkas Eestis kehtima uus olukord: parlamendis esindatud erakonnad ei ole enam rahapuuduses, nad ostavad valimiskampaaniate reklaami võlgu ja maksavad neid võlgu tagantjärele riigi toetussummadest (st meie kõigi kui maksumaksjate taskust). 2003. aastal arvatavasti ei saanud enamik asjaga kokkupuutuvaid inimesi veel toimuva suurvarguse tulevastest tagajärgedest aru. (A. Herkel, kes tookord oli samuti põhiseaduskomisjoni liige, püüdis taolist seadusemuudatust takistada ja oli nende hulgas, kes lõpphääletusel 18. detsembril 2003 jäid vastu (nagu ka T. Lukas ja mitmed teised).) Kuid asjas oli oma osa ka teistel „äraostmatutel”: K.-M. Vaher justiitsministrina organiseeris vastava eelnõu kirjutamise, rahandusminister T. Veskimägi aga lasi kirjutada riigieelarve projekti vastava arvu rahaeralduse reale.
3) IRLis lootusetult allajäämise korral saab Herkelist ja tema kaaslastest ilmselt see juhtrühm, kes võiks viia 2015 valimiste eel katseni moodustada uut erakonda. Et niisugune katse võiks edukas olla, selleks ei paista praegu küll mingeid eeldusi, eriti arvestades seda, et kõik riigi poolne raha jääb nende kätte, kes on riigikogu fraktsioonis enamuses ja kontrollivad erakonda.
4) IRLi senised juhid on lausa meeleheitlikult seisnud selle vastu, et primitiivne meetod, kus hääletada saavad vaid kohaletulnud/sõitnud, asendataks mõne mõistlikumaga, kus ka kõik mittekohaletulnud saaksid hääletada kas kirja või neti teel, nagu on juba pikemat aega Eesti korralikumates erakondades.
5) Fraktsiooni, mis koosneb inimestest, kes kõik valiti sama nimekirja järgi, kuulumine on riigikogus praegu kehtiva kodukorra seaduse järgi sama hästi kui sunduslik. Põhimõtteliselt võib küll fraktsioonist välja astuda, aga on keelatud mõnda teise fraktsiooni astuda või et mingi hulk väljaastunuid moodustaks endist uue fraktsiooni. Väljaastunu aga kaotab kõik need otsesed või kaudsed riigikogu töö tegemisega seotud võimalused ja eelised, mis on antud fraktsioonidele. Viimased fraktsioonidest väljaastumised, mis meelde tulevad, toimusid 2005. aastal.
Artikkel on eelnevalt avaldatud Lääne Elu veebiväljaandes ning Vaba Isamaalise Kodaniku kodulehel.
