Koostöö, professionaalsus ja pühendumus
Mõni üritab vastandada: edu on tulnud kas tänu riiklikule süsteemile või selle kiuste. Tiime ehk projekte ei saa kuidagi vastandada riiklikule süsteemile, sest ka tiimid naudivad riikliku ettevalmistussüsteemi hüvesid.
Kanteri, Šmiguni, Viru, Nazarovi, sõudjate tiim – need on kokku pandud eesmärgiga saavutada maailmas edu ja võita. Tiimide läbilöögivõime maailmas määrab see, kuivõrd on õnnestunud kaasata oma ala pühendunud professionaale, kes peavad tagama konkurentsivõimelise ettevalmistuse.
Mulle meeldib Tartu ülikooli professori, toitumisteadlase Mihkel Zilmeri sügavamõtteline lause: “Meil tehakse tihti panus arvamusliidritele, aga palju rohkem peaks arvestama teadmisteliidritega.” Need inimesed ei pruugi kattuda: osa oskab end hästi promoda, osa püüab aga arendada oma asjatundlikkust. Zilmer ise on teadmisteliidri hea näide – ta teeb paljude nimetatud tiimidega tulemuslikku koostööd.
Parimad tiimid panustavad tulemuse seisukohalt õigetele inimestele ja olulistele asjadele. Kanteri tulemuste arengut vaadates tundub, et meediaspets Raul Rebane on pannud kokku ideaalilähedase tiimi.
Kasutada rohkem ülikooli abi
Kanteri tiimi veab meediaekspert, Virude tiimi õppejõud. Eri elualade inimesed veavad edukaid tiime, võib-olla mitmekesisus ongi meie tee. Peame kõik oma võimekad inimesed ära kasutama.
Püüan lahti mõtestada Viru tiimi, kus oli hea tõkkejooksja ja nüüd on väga hea kolmikhüppaja Kaire Leibak. Mehis Viru on nii uurijana-teadlasena kui ka praktikuna kõvasti arenenud. Tema selja taga on Tartu ülikooli teadurid, kellelt ta võib vajadusel nõu küsida. Kersti Viru saab treenerina koos Mehisega innovaatilisi treeningukavu ellu viia.
Kui kujutleksin end kergejõustikuliidu etteotsa, leiaksin Viru tiimile kohe appi mänedžeri, sest taustajõudude tugevdamine sõltub palju rahast. Mehis saaks siis rohkem oma tugevate külgedega tegeleda. Olen ligi 30 treeneritöö aastaga selgeks saanud, et delegeeri kõik ülesanded, mida teised teevad vähemalt 70 protsenti sama hästi kui sina. Homme teevad need inimesed sinust seda paremini, sest neil on võimalus pühenduda 100 protsenti!
Minu sõnum oleks: kes on ala (suusatamise, korvpalli, võrkpalli jne) praktikute teadlasest-uurijast koostööpartner? Näiteks suusatamises on Tõnis Matsin, kergejõustikus Viru ja Ants Nurmekivi. Et kindlustada järjepidev edu, tuleks teaduslikke rakendusuuringuid senisest jõulisemalt rahastada. Kölni ja Freiburgi ülikoolis on aupaistes teadlased, kes teevad koostööd Saksamaa rahvuskoondistega. Meil pole selle olulisust kahjuks tunnistatud. Paljud teadlased aitavad sporti armastusest ala vastu, aga lõpmatult ei saa nende entusiasmile loota.
John Kennedy on öelnud – rahvuslikuks eneseväärikuseks on vaja lendu kuule ja olümpiakulda. Lendu kuule Tartu ülikool lähiajal ei korralda, aga ülikool aitas Eesti sportlasel võita kuldmedaleid ja ta saab seda tunduvalt jõulisemalt teha, eeskätt koolitada juhtivatele aladele teadusliku nõustaja.
Suurima edu saavutamiseks peab professionaalsusele lisanduma pühendumus, mille kujundamine saab alguse perekonnas. See jätkub väikestes kollektiivides, kuhu sportlane kuulub. Sportlases pühendumuse kasvatamine ja arendamine on treeneri proovikivi. Treener ei saa kedagi sundida tugevamini treenima ja oma aega ohverdama. Ta saab õpetada sportlasi loogiliselt mõtlema, innustada ja julgustada tugevamini treenima edu, rahvuse ja riigi nimel.
Ka tiimi töökultuuri nurgakivi on pühendumus. Jagan talupoeglikku arusaama – pühendumus tekitab pühendumust. Kui tiimiga liituv uus hooldemees näeb, kui keskendunult Andrus Veerpalu või Jaak Mae tööd teevad ja kuidas ka hooldemeeskond annab endast parima, peab ka tema samamoodi pingutama, muidu hakkab häbi. Sa tuled hommikul tööle heatujulisena. Kui päeva lõpetad, peab töölaud olema puhas ja asjad kindlas kohas.
Räägin noorsportlastele: “Kui te tahate, et teie hooldemees ja füsioterapeut Lauri Rannama teeksid tööd 100 protsenti, siis selle eeldus on, et nad näevad ka teid täie jõuga pingutamas.” Sportlase käitumine on laagris kõigile näha nagu peopesal. Ta kas pühendub 100 protsenti või mitte. 99 protsendist ei piisa, see viib moraali langusele.
Et meil oleks õigus sportlaselt nõuda professionaalset suhtumist, selleks peab alaliit looma eeldused – korraldama väljaõppe ja lahendama kõik sportlase sotsiaalsed probleemid. Suutmatus lahendada sportlase ettevalmistusega seotud kõiki probleeme viitab organisatsiooni ebaprofessionaalsusele.
Kui vabandatakse, et sinna laagrisse ei saa sõita ja bensiiniraha pole, või kui perre sünnib teine laps, aga katsu ühetoalises korteris hakkama saada, ei saa olla jätkuvalt edukas. Sportlane vajab kindlustunnet, et suudame kavandatud ettevalmistuse ellu viia konkurentidega võrdselt.
Treenerina sean alati meeskonna tööülesanded esiplaanile. Ühtsustunde, meeskonnavaimu ja saavutusvajaduse arendamisega loome keskkonna, kus kõik annavad endast parima. Positiivne õhkkond toodab omakorda entusiasmi – me usume ise ja külvame usku edusse.
Tugevdada sportlase eneseusku
Kes kord on kogenud olümpiavõitu, ei jätka eesmärgiga võita pronksmedal, ta tahab uuesti võita. Ta teab, et kõike tuleb teha natuke paremini kui enne – andekale inimesele on kõik väljakutse. Kindlasti treenis Veerpalu 2006. aastal professionaalsemalt kui neli aastat varem. Ta suutis veel rohkem keskenduda tulemuse seisukohalt olulistele asjadele.
Treenerina usun oma sportlastesse ja nende eneseteostusse, näitan seda ka selgelt välja. Väga oluliseks pean sportlase eneseusku ja enesekindlust. Kõige paremini tugevdab seda edasiminek. Lisaks võistlustele kasutame võimete hindamiseks pedagoogilist kontrolli. Veerpalu näitas hooaja parimaid treeningukiirusi, pulsi ja vere laktaadi taseme suhet neli päeva enne olümpiamängude 15 km klassikasõitu. Ta oli kindel, et ongi heas seisus, edu sõltus vaid pisiasjadest.
Nii Veerpalu kui ka Mae pärinevad sportlikest peredest ja on väga tugeva närvikavaga. Nooremad, kes tulevad teisest keskkonnast ja kelle ees kruvivad ootusi kõrgtulemused, teevad koostööd spordipsühholoog Ave Hannusega. Püüame tugevdada eneseusku, leida toimivaid rutiine, tagada stardi eel optimaalne psüühiline seisund.
Ave Hannus ütles: ettevalmistus peab sujuma nii, et see annaks sportlasele kindlustunde – oleme teinud kõik parimal moel. Kui jääb veel mõni mure, pista mured seljakotti, tõmba koti lukk kinni, viska kott voodi alla ja astu uksest välja. Olümpial ei saa olla muredele ruumi, need ei paranda su tulemusi.
Sportlane peab uskuma, et ka treener töötab tema edu saavutamise nimel. Panengi ennast 100 protsenti mängu, et sportlane saaks keskenduda täielikult oma tööle ehk treenimisele.
Olen õppinud, et liigne rääkimine pole hea. See puudutab eriti viimaseid stardieelseid päevi. Päev enne 15 km klassikasõitu panin paberile kõige olulisemad punktid, millele sportlastel tuli keskenduda. Tundmatuid olukordi tuli vältida, et ei tekiks ärevust, käitusime rutiinselt.
Stardieelse viimase kahe tunni jooksul oli sportlase peamine koostööpartner hooldemees. Jaaguga vestlesin sel ajal 45 sekundit. Ütlesin talle soojendusel kaks lauset: “Paaristõukel lükka puusad rohkem ette ja vähem üles. Vaatan sind: tehnika toimis, väga hea lõdvestus, kiire allaiste, võimas tõuge.”
Andrusega rääkisin 30 sekundit. Kuna määrimisel oli suhteliselt keeruline olukord, panin talle käe õlale ja ütlesin: “Hoole teeb kindlasti väga hea suusad. Sa teed selle täna ära.”
Üles kirjutanud Andrus Nilk
