Kõrgharidusreform – vastuvoolu kindlasti ja tõenäoliselt ka vales suunas
Britid, kellele kõrgharidus oli olnud tasuta (ainult küll bakalaureuse tasemel, sest erinevalt enamikest Euroopa riikidest, ei ole britid omaks võtnud nn 3+2 süsteemi; seal keskkooli lõpetanu ei saa veel ülikooli astuda, enne peab ta läbima kaheaastase A-leveli ja seepärast õpitakse ülikoolis ainult erialaained), viisid 1998. aastal sisse nn top-up maksu, mis tähendab, et kõik tudengid pidid omast (või vanemate) taskust umbes £1000 aastas juurde maksma.
Võrreldes kõrghariduse reaalse hinnaga oli see summa võrdlemisi väike, kuigi mõnedele oli ka see raskeks koormaks. Paar aastat hiljem nimetatud summa kolmekordistus ja hiljuti tõsteti see kuni £9000ni. See on juba tõsine raha peaaegu igale potentsiaalsele tudengile. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu. Samal ajal aga ei ole massiline kõrgharidus, kui just mitte kvaliteeti täielikult ohvriks tuua, ilma uute finantsressursside kaasamiseta võimalik.
Nõnda on kõrghariduse massihariduseks muutumine peaaegu kogus maailmas koos kvaliteediprobleemidega esile tõstnud ka rahastamise küsimuse. Missugustest allikatest katta üha suurenevad kulud?
Ei tohi unustada, mida kvaliteetsem haridus (ma ei kasuta meelega sõna “kaup”, sest puht turumajanduslik mudel tapab hea hariduse nagu seda teeks tänapäeval ka täielik loobumine erakapitali osalemisest selles ühiskonnale tähtsaimas valdkonnas), seda kallim ta on.
Seepärast on üllatav meie praeguse kõrgharidusreformi üldine suund ning kiirus, millega seda püütakse instantsidest läbi suruda. Tahes-tahtmata jääb mulje, et tegu oleks nagu ühe koalitsioonipartneri valimiseelsete lubaduste täitmise püüdluse näitamisega, mida isegi juhul, kui see püüdlus ebaõnnestub, ei saaks panna selle koalitsioonipartneri süüks. Tegime ju kõik selleks, et lambad oleksid terved ja hundid söönud, aga välja tuli nagu alati.
Tudengid valivad Eesti asemel välismaa
Peale majanduslike ja poliitiliste probleemide tõstab käesolev kõrgharidusreformi (revolutsiooni?) eelnõu esile ka mitmeid juriidilisi, isegi põhiseaduslikke küsimusi. Arutades neid aspekte, leidsid TLÜ Õigusakadeemia juristid, et sellisel kujul võib seaduseelnõu suure tõenäosusega olla vastuolus meie Põhiseaduse § 38, mis näeb ette, et ‘ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piirides autonoomsed’.
Praegune eelnõu ühelt poolt reguleerib mitmeid ülikooli siseelu puudutavaid küsimusi liiga detailselt, piirates sellega kõrgkoolide autonoomiat, ja teiselt poolt annab ministeeriumile laiad ning ebamäärased volitused, mille kaudu on võimalik riivata ülikoolide autonoomiat tulevikus.
Viimane on ka vastuolus õigusselguse ja seaduse määratletuse printsiibiga. Mis puudutab viidet autonoomiale ‘seaduses ettenähtud piirides’, siis niisugust klauslit, mida tihtipeale kasutatakse seadusandluses, ei tohi rakendada kasuistlikult, tehes põhimõttest (st autonoomiast) tema protseduurilise korralduse orja.
On huvitav märkida, et 2007. aasta OECD raport Eesti kohta leidis, et „ülevaategrupp peab õiglasemaks ja tõhusamaks korraldust, mille puhul kõik üliõpilased panustaksid teatud osa oma õppekuludest ja enamik, kui mitte kõik üliõpilased, saaksid mingit riiklikku toetust”. See soovitus vihjab osalise õppemaksu sisseviimisele kõikidele tudengitele koos riikliku toetuse arendamisega nende jaoks, kes seda vajavad või kes oma töökuse või andekusega on selle ära teeninud.
Jüri Allik, Mati Heidmets, Peeter Kreitzberg jmt spetsialistid, kes teavad, millest nad räägivad, on põhjendatult ära märkinud, et Riigikogu menetluses olev eelnõu viib suure tõenäosusega erakapitali väljavoolule Eestist (tudengid viivad oma õppemaksud meie ülikoolide asemel välismaa kõrgkoolidesse); sotsiaalteadused, kus tasulise õppe osa eriti suur, suretatakse lihtsalt välja; eestikeelne õppetegevus riigistatakse, ja sotsiaalset ebavõrdsust sellega ei vähendata.
Arvestades juba olemasolevaid tõsiseid kriitilisi kommentaare, oleks vaja aeg maha võtta, et rahulikult, demokraatlikult ja kompetentselt arutada, kuhu läheb meie kõrgharidus, eriti pidades silmas seda, et isegi paremal juhul ootavad meid kõiki majanduslikult rasked ja ebakindlad ajad.
