Kus on politsei silmad?
Paljudest enesega rahulolevatest autojuhtidest saavad just siis maailma kõige ülbemad inimesed, kelle suhtes ei kehti ükski seadus.
Näiteks, ummikute ajal Tallinna kesklinnas ringi liikudes jääb paratamatult mulje, et valgusfoore pole tegelikult vaja, sest need ei tähenda autojuhtidele midagi.
Iga punase, või siis paljude arvates “roosa” fooritule ajal sõidab mitu autot ristmikule välja, hoolimata selles, et teised autod pole eest ära sõita jõudnud. Kui eesolevad autod ei saa edasi sõita, jäävad need autod keset ristmikku seisma, blokeerides sedasi teiste sõidusuundade tee. Paremal juhul läheb kogu ristmik lihtsalt umbe ning keegi ei pääse kusagile, halvemal juhul jääb mõni ees olevatest autodest teistele ette nii, et neile sõidetakse otsa.
Paraku jääb suurem osa neist rikkumistest politseinikel nägemata. Mõelda vaid, kui palju nende rikkumiste eest trahvi teha saaks!?
Selle asemel, et patustajaid püüda seal, kus nende kontsentratsioon on kõige suurem, varitsevad politseinikud suuremate maanteede ristmikel, kus nad on kõigile hästi näha.
Kui vastutulevad autod tuledega eelolevatest “võmmidest” teada annavad, kehastuvad kõik ideaalseteks autojuhtideks ning kohe, kui politseioht möödas on, antakse jälle tuld.
Tuleb tõdeda, et karistuste karmistamine pole Eesti liikluskultuuri märkimisväärselt parandanud. Ega siin pole ka midagi imestada, sest politsei kasutab huligaanide püüdmiseks meetmeid, mis on kõigile ammu teada.
Mis kasu on ka sellest, kui politsei avalikustab eelseisva reidi asukoha ja aja?
Politseinikud võiksid siinkohal olla leidlikumad ja uuenduslikumad ning üllatada liiklushuligaane seal, kus nad neid ei tea oodata!
Vihjeid politseile:
Liiklusreeglite rikkumist tuleb tihti ette Tartu maanteel linna sissesõidul enne Mõigut, kus Tartu poolt tulevad kaks sõidusuunda ühinevad. Upsakad juhid valivad aja kokkuhoiuks parempoolse teeääre, rekkajuhid eelistavad (tihti tagasipöördeks) vasakpoolset teeäärt.
Stockmanni ristmik – taaskord Tartu poolt tulev suund: selle asemel, et trammitee ületamiseks ettenähtud kohas teest parempool asuvasse parklasse sõita, eelistavad paljud juhid foori taga ootamise asemel juba varem trammiteele sõita ja parkimiskohta ära keerata.
Viru ristmikul tehakse autodega kahtlaseid pöördeid ja inimesed liiguvad suvalisel ajahetkel suvalises suunas, Postimaja juures on tuntud tagasipöördekoht.
Tartu Lõunakeskuse Statoilist ja Liivalaia teel tehakse pidevalt tagasipööret üle pidevjoonte.
Kiirusepiirangud ei kehti Järvevana teel, Laagna teel ja teistes sellistes kohtades, kus juhid ei pea kehtestatud kiirusepiirangut vajalikuks.
Omaette õudusunenägu on kurikuulus Haabersti ring, kus ei peeta kinni suunatulede nõudest, eksitakse sõidurajaga ning keeratakse pidevalt ette.
Reguleerimata ülekäiguradadel võivad jalakäijad oodata lõpmatuseni, enne kui teisele poole teed saavad. Ka rohelise fooritule olemasolu ei kujuta endast veel turvalist teeületust. Paljud juhid, eriti bussijuhid, ei pea paljuks ka ummikute ajal ülekäigurajale seismajäämist – keda see ikka huvitab, kui jalakäijad autode vahel patseerima peavad?
Ummikute ajal muutuvad eriti ahvatlevaks ka ühistranspordile mõeldud sõiduread, mida võib kasutada üksnes pöörde tegemiseks
