Küsimused ja vastused: online-intervjuu Linnar Priimäega
aita-leida männipuu:
Lp hr LP. Kas Bernt Notke maali näitamine oleks osa Vanalinnapäevadest või omaette turistiretkede objekt? Kas teil on idee festivalist juba täielikumalt kristalliseerunud? "Fest" tähendab vist pidustusi. Olen nõus, et pidu ja gootikat võiks Tallinna paketis müüa küll. Ühesõnaga, tuleb mingi Elofsson näiteks kutse peale Surmatantsu-Elutantsu festivalile. Mis edasi, mida ta näeb ja milles osaleda saab?
Linnar Priimägi:
Enne Elofssoni peaksid tulema need, keda see teema kunstiliselt on inspireerinud. Ja neid on maailmas väga palju. Muide, võtke lahti teisipäevane SL Õhtuleht! Seal on ära trükitud maailma parimad pressifotod. Aasta parimaks tunnistati taanlase Erik Refneri pilt surnud afgaani poisist ja kolmanda preemia sai hispaanlase Fernando Marcos Ibañese “Tants”. See ongi tänase päeva SurmatantsElutants!Vanalinnapäevad vajaksid praegu vist kontseptuaalset uuendust ja mingi idee nendega seoses ka on. Muidu aga kogub festivali idee praegu jõudu ja poolehoidu. Ma arvan, et millalgi tehakse asi ära küll, olgu või mõne aasta pärast. Eeldused on ainulaadsed.
Küsija:
Tere! Kas Te ei arva, et peaksite õppima inimestega suhtlemist, enne kui linna mainet kujundama hakkate? Esialgu on küll jäänud mulje, et Teil see ei suju...
Linnar Priimägi:
Ma ei jõua ega taha kõikide inimestega suhelda. Selleks ei kohusta mind ka mu tööleping. Ma ei pannud mainekonsultandi tööd teha võttes maha oma vabadust valida, kellega ma tahan rääkida ja kellega mitte. Arvestage seda!
teet keek:
Mida teie arvates Surm oma ilmega väljendab sel pildil, kas irvitab või on hell ja hoidev? Mida 15. sajandi kirik tahtis inimestesse selle maaliga sisendada? Kas hirmu ja alandlikkust või rõõmu et näe mis demokraatlik surmatants meil siin üheskoos ülikutega?
Linnar Priimägi:
See teos on religioosne ja moraliseeriv. Sissejuhatavas tekstis ütleb jutlustaja kantslist:“Mu armsad lapsed, ma annan teile nõu oma lambukesi mitte eksi juhtida, vaid tuua neile häid näiteid (s.t. õpetlikke eeskujusid), enne kui Surm muidu äkki nende kõrval seisab.”
Aga “Surmatantsu” teema on kahtlemata demokraatlik: selles tantsus on võrdsed partnerid kõik inimesedki omavahel: talupoeg kargab ühes ringis keisriga ja munk paavstiga, kerjus kuningaga ja lõbutüdruk hertsoginnaga...Mul on hea meel Teile vastuseks tsiteerida üht DELFI kommentaatorit:“Kapott, 08.02.2002 08:16. Taevane arm, kuidas me aru ei saa, et selle maali idee on elujaatus ja demokraatia!”
Ja veel. See maal suunab vaatajaid elu tegelike väärtuste juurde. Paavst ütleb seal: “Kasu ei ole mul enam ei kuulsusest ega rikkusest, sest ma pean kõik maha jätma. Õppige sellest näitest, teie, kes te pärast mind saate paavstiks, nii nagu seda olin omal ajal mina.” Midagi sarnast ütleb väga tabav juudi vanasõna: “Surilinal pole taskuid.”
ausat valitsust taga:
Kas mainekujundust laiemas mõttes on vaja? Kui on, siis miks paneb keskerakondlik valitsus Eesti mainekujunduse projekti kinni, aga algatab samasuguse projekti Tallinna jaoks? Palun selgitage teie kui erudeeritud ja asjassesegatud inimene see mõistatus tavalisele inimesele ära.
Linnar Priimägi:
On vaja. Aga ma telliksin selle töö kelleltki niisuguselt, kes ei pea alustuseks kulutama miljoneid, et välja uurida, mis see on, mida ta kujundama palgati. Mina annaksin selle töö ikka niisugustele inimestele, kellel on piisav ettevalmistus. Mulle tundub ka, et disaineri mõtlemisest jääb mainekujunduses väheks. Ütlen seda kui “asjassesegatud inimene” “tavalisele inimesele”.
Keskpärakuline
Olete vastuoluline, aga intelligentne inimene. Kuidas saab aga intelligentne inimene teha koostööd võimuahne Edgariga, kellele rahvuslikud väärtused tähendavad vaid inimestega manipuleerimise üht võimalust? Mida tähendavad Teie jaoks rahvuslikud väärtused, kas nad üldse midagi globaalse kultuuri kõrval tähendavad?
Linnar Priimägi:
Mis puutub Edgar Savisaaresse, siis ma tunnen teda ilmselt paremini kui Teie ega saa seetõttu Teiega nõusolla. Rahvuslusest. Mida vanemaks ma saan, seda selgemini mõistan, et rahvuslikud väärtused on minu kõige kallim asi. Just rahvuslikule väärikusele söandasin juhtida Isamaaliidu esimehe Mart Laari tähelepanu artiklis “Rahvusluse küsimusest täna” (Eesti Ekspress 15.11.2001). Ja mul on väga kahju, et ta probleemi arutamise asemel hakkas mind süüdistama ning ennast õigustama. Ootan huviga, mis järgneb Isamaaliidu juhatuse hiljutisele otsusele kirjutada oma programmis uuesti lahti rahvusluse kontseptsioon. Ma tahaksin näha veel paljusid maailma maid. Aga elada tahan ma veel ainult Eestis. Ka pärast Euroopa Liiduga ühinemist tahan ma tohtida oma kodumaa kohta uhkusega öelda: “Eesti.”
Irwik:
Mis on ja millise piirini müüdav? Mis ei ole müüdav?
Linnar Priimägi:
Kõik on müüdav ostetavuse piirini. Teispool seda piiri pole miski müüdav.
õnne sepp:
Hr. Priimägi! Olete lõpetanud Tartu Ülikooli saksa filoogina. Töötanud ajalehe Edasi juures (kus muuseas jõudsite kaitsta isegi Voltaire'i), Vanemuises direktor-lavastajana, kes ka teatavasti Goethet mängis, linnanõunikuna, nüüd olete reklaamiguru (nagu ajalehed kirjutavad) jne., jne. Millega seletate sellist mitmekülgsust? Kes on Teie reklaamiala õpetaja? Keda üldse peate oma õpetajaks? Tänan!
Linnar Priimägi:
Mis mina siin ennast seletan. Saksa luuletaja Stefan George ütles: Des meisters sache ist das leben, die jünger machen die lehre. Nõustugem temaga! Reklaamiala õpetus on praegu kogu maailmas veel selles järgus, milles semiootika õpetamine Tartus oli 1960.-1970. aastatel, kus ideede enamik ringles suulisel, mitte kirjalikul kujul, ja teadmisi anti edasi seminaride, mitte õpikute vormis. Reklaamiteooria sünnibki alles praegu, selles teadmiste piirkonnas, kus lõikuvad psühholoogia, semiootika ning esteetika. Oma õpetajaks pean ma väga paljusid elus inimesi ja väga paljusid ammu surnud inimesi. Viimastest nimetan muidugi Goethet ja Hegelit. Siiamaani õpin Juri Lotmanilt.
Kristi:
Hr. Linnar Priimägi, Teid vöib iseloomustada lühidalt ja täpselt kui egotsentrilinst enesearmastajat. Kuidas iseloomutate Tallinna linna?
Arvan, et festivali ideena on "Elutants-Surmatants" köitev ja fantaasiarikas, samas linnamainet vôi identiteeti määratledes on selline konsept liialt abstraktne. Tallinna linna maine môjutab Eesti mainet...
Kas mainekujundamine toimub mitmete erinevate inimeste ühisel jôupingutusel? Usun, et Eestis leidub Teile mitmeid vôrdväärseid partnereid vôi energiat ja ideid pungil ûliôpilasi.
Linnar Priimägi:
Tänan. Vastan kõigile kolmele küsimusele. Minu meelest on nad esitatud huvitavuse järjekorras.
Esiteks. Tallinna linna ajalooline vaimsus, genius loci, ei seostu mitte niivõrd keskajaga kui just keskaja üleminekuga renessansiks – selle perioodiga, kus Hansa Liit oli oma apogee juba saavutanud ja rahvusvahelises läbikäimises hakkasid levima uut vaimu kandvad ideed. Sinna ajajärku, XV sajandi viimasesse veerandisse kuulubki Bernt Notke maal. Nii nagu 150 aastat varasemas Boccaccio “Dekameronis”, mille tegevustik ju samuti hargneb Suure Katku aegse Firenze lähistel, on Notke “Surmatantsus” palju renessansivaimu. Ka Tallinna gooti kirikut baroksed tornikiivrid annavad nihutavad vanalinna üldilme keskaja lainelt renessansi poole.
Teiseks. Tallinn on merelinn ja sadamalinn, kus terve kultuurikihi moodustab sadamalinnakultuur. Kõige põhjalikumalt on seda aspekti käsitlenud ajaloolane Lennart Meri raamatus “Hõbevalge”. Meie praegune häda on selles, et linna side merega on katkenud. Nõukogude ajal oli sadam piirivalveobjekt, kuhu lihtlinlane ei tohtinudki minna! Nüüd ähvardab Põhjaväil linna merest hoopis ära lõigata. Kunagi oli Tallinn palju rohkem “mere küljes” kui praegu Seepärast ei oska tallinlased veel mitte kuidagi hakkama saada sadamalinnakultuuri ilmingutega, mis nüüd paratamatult paistma hakkavad. Siin oleks suur töö ära teha. Aga see oleks tehtav.
Nüüd “Surmatantsust”. Esialgu tuleks maailmale teada anda, milline ainulaadne kunstiväärtus on meie valduses. Võib-olla me pole selle teose siinolekut ära teeninud, aga kui ta meil siin on, siis ei maksa teda ka maha salata. Olgem uhked! See teos oleks ka heaks ettekäändeks, miks me just Tallinnas võiksime kunsti vormis mõtteid vahetada maailma saatusest.
Ja lõpetuseks. Mainekujundus on mõttekas ainult järjepidevuses. Mina pole ju muud kui konsultant, kes juhib tähelepanu seni laokil ja kasutamata olnud võimalustele. Ideid pole tarvis mitte välja mõtelda, vaid need on tarvis üles korjata! Aga nende nägemiseks peab silma olema.
Berk Vaher:
Mulle tundub, et paljude väheteadlike ja kultuuriloos harimatute välismaalaste esimene reaktsioon "Surmatantsule" oleks järgmine. Pildil on luukered vaheldumisi rikaste mitte-eestlastega. Niisiis, sõnum - kui oled rikas välismaalane ja tuled Eestisse, saad surma. Kuidas kommenteerite?
Linnar Priimägi:
Miks Te säete oma mõtted ja teod, oma plaanid ning unistused “väheteadlike ja kultuuriloos harimatute välismaalaste” järgi? Mis etalon nad Teile on?
DOC.
Ma arvan, et paremini kui terve linna kujundamiseks sobiks Nothke kuulus seeria-maal mõnda haiglasse. Mul on ka konkreetne ettepanek.Mustamäe Haigla fuajees on küllalt vaba seinapinda palmide vahel - see oleks suurepärane reklaam sellele haiglale. Lõpeks ära hirmus tunglemine, väneneksid järjekorrad, kogu haigekassa süsteem säästaks raha jne.jne. seega terve soovitavate protsesside ahel. P.S. Vabandan iroonia pärast. SURM on vaenlane , see ei saa olla reklaamiobjekt.
Linnar Priimägi:
Teie arvamuses ei ole isegi mitte irooniat, sest teie mõtteavalduse taga pole kunstikultuuri. Kahju!
Müstik:
Mida arvate UFOdest, kas olete neid näinud, nendega kohtunud?
Linnar Priimägi:
Maaväliste tsivilisatsioonide elanikud on olnud üsna viisakad ega ole meie asjadesse eriti sekkunud. Ma vastaksin neile samaga ega kihutaks kohe hävituslennukiga jälitama, kui mõni neist “tuvastamata lendesemeist” Maa õhuruumi satub. Teaduses omaksvõetud “Occami habemenoa” printsiip ütleb: Entitates praeter necessitatem non sunt multiplicanda. Asju tuleb seletada liigseid mõisteid mängu toomata. Eriti kehtib see liigsete tundmatute kohta millegi seletamise valemis.
sire
Tere! Mida arvate ideest maalida Surmatants lõpuni, kusjuures viimane figuur kahe Surma vahel oleksite Teie?
Linnar Priimägi:
Arvan, et see on kultuuritu inimese mage nali.
Marxx
Miks hakkasite Edgari sabarakuks?
Kas raha pärast või eetilistel kaalutlustel?
Linnar Priimägi:
Mina saan ainult nõustuda Lennart Merega: “Ma tean, et Savisaar on Eesti kõige andekamaid ja kõige suurema töövõimega inimesi” (Postimees 23.01.2002). Ja mul on väga hea meel, et just Lennart Meri esindab Eesti valitsust Euroopa Tuleviku Konvendis. Hiljuti, kui tuli jutuks tema nõunike noorus, ütles Edgar Savisaar täiesti siiralt: “Mina küsin nõu ikka nende käest, kes on minust mingis küsimuses targemad, mitte nende käest, kes on rumalamad!” See on väga tark lause!
Maali Pärn
Tere hr. Priimägi
1. Kas teie arvates on see aus, kui panete TPÜ-s hindeid tervele kursusele vaid ühe üliõpilase vastuse eest?
2. Kas teil on õigus ja kas on inimlik käituda TPÜ-s nii nagu te seda teete? Näited:
--mõnitate ja sõimate oma abilist (kes toob loenguks vajalikud asjad nagu kriidi, pliiatsid jms) kõikide ees roppude sõnadega;
--kui üliõpilane avaldab oma arvamust, ei kuula tihti üldse teda lõpuni, vaid ütlete, et ta on nagunii loll;
--leiate, et keegi üliõpilane loengust peaks minema teie osakonda ja tooma teile sealt vajalikud asjad, kui te olete need maha unustanud.
Need olid vaid mõned näited. Palun selgitage, miks te niimoodi käitute ja mis teile selleks õiguse annab. Tänan.
Linnar Priimägi:
Igal õppejõul on omad meetodid, kuidas teadmisi vahendada ja kinnistada. Igal õppejõul on ka omad nõudmised töötingimuste suhtes. Mida tähendab sellel taustal Teie määratlus “aus”? Aga nüüd ühekaupa.
Minu meelest võiks selline “esindusarvestus” olla päris tõhus vorm, kui sellele eelneks kogu kursuse rühmatöö, kus nende endi valitud esindaja ühiselt ja väga põhjalikult ette valmistatakse. Muidugi osutub see mõttetuks, kui vastama saadetakse inimene kirjaga: “Mardikene! Mine sina, sest meie ei tea kohe MITTE MIDAGI!” Niisugust ajaraiskamist ei ole kellelegi vaja. “Õige ning inimlik” on see, kui inimesed oma tööga hakkama saavad. Kui ei saa, siis ärgu vähemalt minu tööd takistagu. Lohakus, tegematajätt ja minnalaskmine on mentaliteet, mida ma ei oota mitte kelleltki, kellega ma koos pean töötama. Mis puutub üliõpilaste arvamustesse, siis need jagunevad kohasteks ja kohatuteks. Kohane arvamus ei tarvitse olla tõene, aga annab mulle loengus alati põhjuse asja paremini, mingi muu kandi pealt seletada. Kohatud arvamused loengus on ajaraisk. Neid avaldagu kohvikus, kui keegi viitsib kuulata. Mõnikord on tarvis jah kedagi saata midagi tooma. Mis siis selles nii kummalist või traagilist on?
Trendy Endel
Kas lubate teha komplimendi: teie eruditsiooni ja teadmisi kirjandusest ja semiootikast arvestades andis teie liitumine Savisaare üritusega Keskerakonnale kindlasti ühe teemanti kroonile juurde. Kuidas avalikkus teile tundub, kas väga närvesööv? Loomeinimesena olete vist küllaltki tundlik? Kas avalikkus ilmutab piisavalt tänulikkust?
Linnar Priimägi:
Avalikkus ei ole närvesööv midagi, sellega tuleb töötada nii nagu üliõpilastegagi. Vahepeal teevad meelehärmi, siis jälle annavad põhjust rõõmustada, kui millestki aru saavad või midagi õnnestub korda saata. Erilist tänulikkust ei tasu aga oodata juba sellepärast, et tänuvõlga ei maksta elus mitte tagasi, vaid edasi. Küsimusele “Millal maksan memme vaeva?” saab vastata ainult ühtmoodi: siis, kui mul on endal lapsed.
Laptuu
Laptuu: küsisin, kas võrreldes praeguste intellektuaalidega, nagu Priimägi neid näeb, tundusid 20 aastat tagasi kohatud Eesti vaimuinimesed huvitavamad, võimekamad ja keerukamad? Et kas vabadusel on intellektuaalidele kui ühiskonnakihile labastav või keerukustav mõju?
Linnar Priimägi:
Kakskümmend aastat tagasi olin kindlasti ise ebahuvitavam, võimetum ja lihtsam, nii et – tundusid küll. Eks nad olnud must vanemad ka. Nii tundsin uhkust, kui mind Kirjanike Liitu võeti. Tänapäeval pole sel kuuluvusel enam erilist tähtsust, ja kirjanikudki ei paku enam huvi. Ei taha enam lugeda “naistekaid”, “meestekaid” ja “lastekaid”. Loen rohkem klassikalist eesti ja väliskirjandust.Vabadus, millest Te räägite, on kaasa toonud intellektuaalsed massimoed: igasugused Baudrillard’id, Derridad ja Fukuyamad, kellest kümne aasta pärast ei vaevu enam mitte keegi rääkima. 20 aastat tagasi vesteldi Tartu ülikooli kohvikus Herakleitosest, Hegelist ja Heideggerist. Nemad on igavesed. Selles ongi hariduse vahe: ühel on pinnaharidus, teisel süvaharidus. Mina püüan oma üliõpilastele, kes lähevad tegelema ühe kõige mõjusama jõu, reklaamiga, anda sügavama kultuuripõhja.
Berk Vaher
Veel üks küsimus. Kuidas suhtute Leni Riefenstahli - kas tunnete temaga hingesugulust?
Linnar Priimägi:
Leni Riefenstahl on erakordselt selge ja sugestiivse visuaalse mõtlemisega inimene. Endise tantsijannana tunnetab ta kaadriruumi lausa füüsiliselt, “seestpoolt”, mõtleb mahtudes ja liikumises. Võimas anne! Tõeline saatuse kingitus, et ta omal ajal filminduse tipptehnika ligi pääses. Oma käsilolevas doktoritöös “Inimkeha retooriline paradigma kujutavkunstis” toon tema filmide kaadreid korduvalt näiteks. Inimesena on ta olnud imetlusväärne, murdumatu ja loov.
Marxx
Kui juhtub selline asi, et kogu selle aja jooksul, mis Teie olete Tallinna mainekujundaja, ei kujundata seda mainet kriipsuvõrdki, kas siis te annate saadud raha tagasi või tunnistate ausalt, et ostsite saadud rahaga süüa ja riideid?
Arvestades Teie oskust mittemidagi ära teha ja ajada ainult suurt sõnamulli, kas siis te tunnete ka süüd kulutatava raha pärast või suudate endale ja teistele rahakulutuse nii hästi ära põhjendada, et küsite veel juurdegi?
Linnar Priimägi:
Mina ei võta kunagi teha tööd, mida teha ma ei oska. Teie küsimused on seega hüpoteetilised.
Marxx
Kas peate 'Peldikut' heaks alguseks mainekujundusele? Miks ei ole te seda mälestusmärki veel üles haipinud kui kõige popimat kohta linnas ega teinud ettepanekut rajada ümber peldiku teisigi asutusi kuna nüüd on kanalisatsioon juba olemas?
Linnar Priimägi:
Mul tuli küll kelmikas idee lasta selle rajatise uksele kleepida Isamaaliidu embleemi. Lihtsalt sellepärast, et see hoone meenutab nende võimuaega Tallinnas ja Toompeal ning nende embleemil on mehesiluett. Mina mainenõustajana peldikukultuuriga ei tegele. Nende probleemide tarbeks on linnal kommunaalamet. Pöörduge aadressil Vabaduse väljak 10.
von bar,
Kas mainekujundusprojekt viiakse igal juhul võiduka lõpuni?
Linnar Priimägi:
Mainekujundus on pikaldane protsess ja selleks läheb kindlasti vaja rohkem kui üht projekti. Mõnda neist juba menetletakse. Kui te mõtlete konkreetselt “Elutantsu”-festivali, siis see idee praegu settib. Igatahes oleks aastal 2008, kus Tallinn pretendeerib Euroopa kultuuripealinna tiitlile, mingit suurt oma üritust vaja. Aga kui me saaksime ka lihtsalt Euroopale maailmale teadvustada, et Tallinn on linn, kus paikneb täiesti ainulaadne Bernt Notke teos, tõuseks Tallinna väärtus.
Marxx,
Kuidas kommenteerite Vilja Savisaare öeldut: 'Priimäe taolisi ühiskonnas kõrgelt hinnatud tõsiteadlasi Tõnis Lukase juhitud ministeerium pelgas.'(EPL 19.02) Peate te seda õigeks või valeks? Või ei märgatud teie annet?
Linnar Priimägi:
Võtke rahulikumalt! Vilja Savisaar ei räägi siin mitte Linnar Priimäest, vaid Sirje Priimäest.
jasper,
lp hr Priimägi,
1. kas te olete eelnevalt tegelenud mainekujundusega? kelle või mille maine?
2. kas te olete tegelenud reklaamindusega ka praktiliselt? (ärge nüüd palun vastake, et parim praktika on teooria - see oleks liiga teielik)
Linnar Priimägi:
Olen tegelnud küll. Isiku või organisatsiooni maine kujundaja on nagu tema ihuarst, psühholoog või isegi psühhiaater. Üldiselt ei ole kombeks sellist tegevust avalikustada, sest see kutsub esile pahatahtlikke kommentaare, mis tööd raskendavad. Eks Tallinnaga ole niisamuti, tahtsin niisama vaikselt soovitusi anda, aga ei lastud. Olgu peale – saame hakkama!Olen loonud kahe eduka kaubamärgi ideoloogia – “Aura” mahl ja “Puhta Looduse” kosmeetika. Nipet-näpet veel.
Mucha
Tere hr Priimägi, millised on Teie seksuaalsed eelistused?
Linnar Priimägi:
Erinevad. Aga ma töötan teisel alal.
Point
Esiteks: Kuidas te kommenteeriksite seda, et Teie tudengitelt tulenev info Teie kohta on valdavalt negatiivne?
Teiseks: Huvitav kuidas te olete samas suutnud endale Pedas sellise positsiooni luua? Äkki saaks isegi mingit nõksu kuskil kasutada.
Linnar Priimägi:
Mul on kolme sorti tudengeid. Kõigepealt “omad lapsed”, reklaami ja meedia eriala üliõpilased. Neid ma hoian väga, ma olen nad ise välja valinud kui kõige andekamad, neile kuulub mu hoolitsus pühendumus. Ma olen täheldanud, et see erapoolik sümpaatia on vastastikune. Teiseks “kasulapsed” – muude erialade üliõpilased, kes reklaami õpivad lisaerialana. Nemad tohivad süüa omade laste laua ääres. Nad on näidanud, et tahavad harituks saada. Kolmandaks “võõraslapsed” – teiste erialade üliõpilased, kellele ma loen üldvooruloenguid. Nende hulgas on selliseid, kes torkavad silma terava mõistuse, hiilgava mälu ja sügava kultuuritausta poolest, aga ka selliseid, kes poleks pidanud ülikooli sissegi saama. Teie tuttavad, kes negatiivset infot toovad, kuuluvad vist sellesse kategooriasse. Ja lisaks on veel “tänavalapsed” – teiste ülikoolide üliõpilased, kes mõnikord on tahtnud mu loengusse tulla, aga kelle ma olen enamasti ära ajanud (üks isegi kaebas), sest nad pole sooritanud eksameid ega arvestusi eeldusainetes. Tallinna Pedagoogikaülikoolis pole mul mingit erilist positsiooni. Ametilt olen kateedrijuhataja, administratiivtööd ma teha ei taha. Mõnikord on rektorid nõu küsinud, mõnikord vastuvõtukomisjoni inimesed. Olen oskust mööda öelnud, mida soovitaksin – see ongi kõik.
Tavaline reha
Kas Te kujundate kogu Tallinna mainekujundamise nii kaootiliselt, kui on olnud Teie ideede senine tutvustamine?
Linnar Priimägi:
Te peate vist silmas seda, et alates 29. jaanuarist ilmus kahe nädala jooksul “SurmatantsuElutantsu” teemal üle viiekümne materjali, mida läbisegi ohjeldamatult kommenteeriti. See oli taktikaline käik, et esiteks paisata laia avalikkusse teadmine Bernt Notke teose olemasolust ja tegelikust väärtusest ning teiseks lasta maha reageerida ehmatus, mida surmatemaatika paratamatult esile kutsub. Jälgisin tähelepanelikult kommentaare. Lõpuks harjuti ära, surm trivialiseerus – nii nagu ta täiesti triviaalsena täidab meie päevalehetede külgi. Tehti isegi nalja. Hillar Mets joonistas ühe oma parimatest karikatuuridest, mis vaimult imehästi sobib Bernt Notke teosega. See on ju rõõmus teos, aga seda tuleb alles õppida vaatama – nagu kunsti üldse tuleb õppida. Eks asi olnud uus kõigile idee tutvustajatelegi. Küllap järgmised asjad jõuavad avalikkuseni viisipärasemal moel.
Valgus
Kui tühjus sai mõtetuselt lapse, siis ütle , oo tühimõtetus, miks inimesed sulle väärtusi külge kleebivad?
Linnar Priimägi:
Ärge kirjutage “mõtetus”, kirjutage “mõttetus”! See sõna on kolmandas vältes ja klusiilide kolmandat väldet, nagu õppisime VIII klassis, märgitakse eesti õigekirjas kahe tähega.
Eri reha
Kuna algselt pidite Te hoolitsema linnavalitsuse ja linnakodanike omavaheliste suhete parandamise eest, aga nyyd tuleb valja , et kavandasite kohe algusest hoopis grandiooseid plaane, kuidas muuta Tallinn elitaarkultuuri pealinnaks, siis lubage kysida, kas Teie totaalne labipolemine Vanemuise teatris tekitas teis soovi varjata oma utoopilist projekti, voi on selline kaitumine seletatav eluvoorale intellektuaalile omase ykskoiksusega temast erinevate vastu?
Linnar Priimägi:
Vanemuise teater oli ise üks suur projekt. Eks ma olnud siis sinisilmsem, ei arvestanud “materjali vastupanu”. Aastail 1990-1993 oli endisaegse mentaliteedi ning uueneva tegelikkuse kokkupõrge kõige tugevam. Kahju muidugi, et tollane kultuuriminister Paul-Eerik Rummo visadele urgitsejatele järele andis. Kus on nüüd nende urgitsejate saavutused? Isegi minule, kelle elust Vanemuine moodustab õige mitu aastat (enne töötasin seal dramaturgina), meenub selle teatri olemasolu keskmiselt kaks korda kolme kuu jooksul. Ma ei oska esimese hooga nimetada mitte ühtegi lavastust selle teatri praegusest mängukavast. Miks nii suur ja nii kallis asi nagu Vanemuine ei paista isegi 186 kilomeetri kaugusele? Aga jäägu see! Linlaste lähendamisega linnavõimule tegeleb õige mitu projekti, mida praegu viisipäraselt menetletakse. Igatahes, kui Tallinn pretendeerib 2008. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlile, siis on meil tõesti vaja ka üht grandioosset plaani. Mõtelgem kaugemale oma tänase supitaldriku servast! See ei ole üleskutse mitte eluvõõrusele vaid ettenägelikkusele.
E. Kurik:
Lgp. hr. Priimägi
Kuigi "Surmatants" on vaieldamatult yks efektsemaid keskaegse kunsti näiteid Tallinnas, ei kasutaks ma kyll Teie asemel seda kui turistide ligimeelitamise jm taolist objekti. Tõenäoliselt teate, et Nigulistet kylastavad eriti saksa turistid ning seda just "Surmatantsu" pärast. Peamiseks põhjuseks on aga see, et Lübecki variant samast maalist (palju pikem ja rohkemate figuuridega) hävis 1942.a. koos kogu Lübecki vanalinnaga siis, kui liitlasväed korraldasi linnale terrorirynnaku. Pole vaja suurt kujutusvõimet, et arvata mida mõtleks Teie "sõber" Bengt, kui ta kõnniks Lübecki vanalinnas , näeks oma "Surmatantsust" säilinud mustvalgeid fotosid ning kaasaegset "Surmatantsu" samas kirikus kahe aknavitraai kujul, millel yhe motiivina on yleni leekides Lübeck. (Ei oleks ta Teie sõber yhtegi - arvan ma).
Linnar Priimägi:
Austatud E. Kurik, te näite väga hästi tundvat teemat, millest kirjutate. Teile on väga meeldiv vastata. Mis puutub Bernt Notkesse, siis mina arvan, et ta ikkagi oleks sõber. Ma arvan, et ta nõustuks ka Mark Soosaare ideega viia meie maal korraks Lübeckisse, kuhu kindlasti kogu Saksamaa seda vaatama sõidaks, tekitades kohe üle-euroopalise ning isegi ülemaailmse vastukaja, ning need kunsti- ja kultuurihuvilised, kes Lübeckisse ei jõua, tuleksid hiljem Tallinna. Kui meie oleme tema mälestuse uuendajad, siis Bernt Notke meile seda kindlasti pahaks ei paneks.
U. Liiv
Kas te hr. Kreitzbergi peale armukade ka olete?
Linnar Priimägi:
Ma pean temast lugu.
A. Künnapuu
1. Kas töötate Tallinna maine kujundamisel üksi või koos meeskonnaga? Viimasel juhul - kes on teie abilised?
2. On teil peale 'surma' ka teisi ideid, mida Tallinna maine kujundamisel kasutada? Aitäh!
Linnar Priimägi:
Minu ülesanne on linnavalitsusele soovitada mainestrateegilisi projekte. Ideed arutan ma tavaliselt läbi nii oma tuttavatega kui ka linnavalitsuse rahvaga, enne kui nad projekti kuju võtavad. Teostusmeeskonnad kujunevad vastavalt konkreetse projekti vajadustele. Ajakirjandusest on juba läbi jooksnud informatsioon, et projektidena on menetlusse võetud “Tallinna päev”, “Aukodanike Kogu” ja “Vabaduse Kell”. Mõni mõte on veel loodimisjärgus.
Eksiil
Hr. Priim2gi, kas teil on hobisid? Paari s6naga palun, millist muusikat kuulate? Milliseid raamatuid/kirjanikke hindate? Kas tegelete spordiga? Kas suitsete? Kas teil on vendi v6i 6desid? Kas te oskate joonistada?
Linnar Priimägi:
Mul ei ole hobisid, sest kõik, mida ma teen , kulub niikuinii töös ära: teatri, kino ja muuseumi külastused, kirjanduse ning ajakirjanduse lugemine, kunsti vaatamine, inimestega suhtlus... Olen muusiku perekonnast ja seetõttu klassikalisema muusikamaitsega. Viimasel ajal kuulan Chopini. Üks sõber kinkis Marlene Dietrichit, kelle sünnist möödus nüüd 100 aastat. Loomulikult elan kaasa oma reklaamiüliõpilaste Kadi Toomi ja Hanna Pruuli edule lauljatena. Uue aastatuhande võtsin vastu kodus ja lugesin kolme viimase aastatuhande esindusteoseid: Homerose “Iliast”, Augustinuse “Pihtimusi” ning Stendhali “Punast ja musta”. Nendega on mu maitse-eelistused ka märgistatud.Spordiga ei tegele, pole aega, suitsetanud pole enam aasta. Mul on vanem vend ja vanem õde. Joonistada eriti ei oska, pole ka olnud kutsumust seda õppida.
qkk
Praegusel juhul on Niguliste muuseumi näol tegemist perversusega. Küsimus millal saab sellest taas kirik, äkki peaks maale ikka nende loomulikus keskkonnas näitama?
Linnar Priimägi:
Mina nõnda ei arva. Selle kiriku kogudus on ammu kadunud, hoone ümber ehitatud keskaja (sakraal)kunsti muuseumiks, kus haruldaste teoste säilitamise tingimused on paremad kui mis tahes tegutsevas pühakojas. Mitte keegi ei keela Teil käia religioosset kunsti vaatamas kõikides teistes Tallinna ning Eesti kirikutes. See üks aga olgu ikka ainulaadne muuseum-kontserdisaal. Mina protesteeriksin siis, kui seal üleva kunsti asemel diskot tehtaks. Praegusel juhul on Niguliste muuseumi näol tegemist tõeliselt õilistava kultuuriväärtusega.
Leo Dolenko
Härra Priimägi ? Mis Te arvate ,kas Tallinna maine paranedes (mis vist peaks olema eesmärk...)on selle mõju ka väljaspool Tallinna vanalinna piire tunda ?Kas ja kuidas tunnetavad seda mõju näiteks linnakodanikud Lasnamäel,Mustamäel,Koplis jne.?Või ehk saab seda head mainet pealinnale koguni nii palju, et näituseks ka VÕRU -le ja teistele kodumaa linnadele jagub...
Linnar Priimägi:
Te puudutate väga olulist teemat. Tallinn ei ole tõesti mitte ainult vanalinn. Üks menetlusse antud projekte on just nimelt suunatud Tallinna ajaloolis-geograafiliste asumite eneseteadvuse kasvule ja nende väärtustamisele eripärase auraga piirkondadena. Tuleb tunnistada, et asumite genius loci on säilinud väga ebaühtlaselt: eriti tugevalt Nõmmel, Kadriorus, tänu linna aukodaniku Robert Nermani viljakale uurimistööle kosub jõudsalt Kopli identiteet... aga samas on piirkondi, mille atmosfääri säilitamisele ja kohati isegi taastamisele tuleks hakata mõtlema.Seesama projekt tahaks Tallinna seostada ka teiste Eesti linnadega. Eks ta ole seda mitut pidi niigi: kui hansalinn, kui sadamalinn, kui paljurahvuseline linn... Praegune linnavalitsus on seda meelt, et Tallinna ei tohiks ülejäänud Eestile vastandada, vaid tuleks aru saada, et pealinn saab Tallinn olla ikkagi vaid Eestis.
Jaan Jalgratas
Laboratooriumis katsetatakse, näiteks puhutakse suurt mulli. Milliseid katsetusi te harrastasite Eksperimentaalesteetika laboratooriumit juhatades?
Linnar Priimägi:
Küsimusest paistab, et Te ei tea, mis on eksperimentaalesteetika. See teadus mõõdab kunstiliste struktuuride psüühilist mõju (aisthesis tähendabki kreeka keeles “tunnetus”). Nii et tegemist on kunstiteaduse ja reklaamiteooria osaga. Sellel ametikohal kirjutasin valmis oma magistritöö kunstiteaduses.
Modest Mootorratas
Mis teid veel Oscar Wildega ühendab?
Linnar Priimägi:
1. Olen tõlkinud ja lavastanud tema “Salomé”.2. Oscar Wilde’i puhul ilmneb eriti selgesti, et teda imetlesid esiteks lähikondlased ja teiseks kaugem kirjandus- ja teatripublik, aga ei sallinud üks vahepealne kiht.
tudeng:
Miks Te meie laboranti kõrvust tirisite?
Linnar Priimägi:
Te mõtlete seda legendiks muutunud psühholoogi-näitsikut, kes töö tegemise asemel tööruumides “amiseeris”. Ma ei tea siiamaani, kas ta on ikka aru saanud, et auditooriumi ust ei avata mitte Priimäele, vaid auditooriumi uks avatakse õppetööks, milles osalevad esiteks üliõpilased ja teiseks ka õppejõud. Ma olen tähele pannud, et inimesed otsivad innukalt tööd, aga kui nad mingi koha on leidnud, siis hakkavad nad kohe niisama innukalt otsima võimalusi oma töökohal mitte midagi teha. Ärge Teie, tudeng, niisugustest parasiitidest eeskuju võtke, kui kunagi tööle lähete!
F00F
Kuidas teil keskpärase ja mingite eriliste vaimsete eeldusteta inimesena õnnestub pidevalt meedia huviorbiiti sattuda?
Linnar Priimägi:
Võib-olla on meedia veelgi keskpärasem ja veelgi väiksemate vaimsete eeldustega?
SirCam,
Mis eristab Teid tuhandetest teistest kõlupeadest, kes arvavad, et on maailma naba?
Linnar Priimägi:
See, et Te minu käest niisugust asja küsite, aga nende käest ei küsi...
munamägi
Kulla hr. Priimägi! Mitmed Teie senised projektid on lõppenud kõrvalt vaadates läbikukkumisega (näit. Vanemuine, igatahes pole Te seal enam pärast lavastanud). Kui Te seda tunnistate, milles näete põhjusi?
Miks Te pole pidanud võimalikuks ise õpetada ülikoolis näit. maailmakirjandust, klassikalisi keeli või germaani-romaani keeli, mille peensusi olete ajakirjanduseski lahanud? Huvitav oleks ka Teie luuletuskogu või on Teie luuleallikad päris ära kuivanud! Tänan!
Linnar Priimägi:
Teil, kulla hr. munamägi, on puudulik informatsioon ja vale hoiak.
1. Lavastasin 2000. aasta algul Ugalas Friedrich Schilleri “Don Carlose”, mida mängiti veel mullu oktoobrini. Tänavu oleks aasta teises pooles mahti teha üks uus lavastus, läbirääkimised paari teatriga käivad. Vanemuises pole ma lavastanud, sest ma ei tunne enam hästi seda teatrit.
2. Olen maailmakirjandust 1980. aastatel õpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis, saksa keelt 1970. aastatel Tartu Riiklikus Ülikoolis. Lisaks olen lugenud veel kirjanduskriitika teooriat Tartus ja kunstiajalugu Tallinna Õigusinstituudis.
3. Luulekogu käsikiri on juba mõned aastad valmis. Aga ma “ei näe” seda raamatut veel. Las ootab. Tuttavad loevad käsikirja. Üks saatis hiljuti SMS-i: “Lugesin jälle luuletusi... Igavesti hea, et nad mind täna leidsid. Aitäh!” Küll nad kunagi tulevad ka raamatuna.
kera
Kui kompetentne olete eesti luules? Kes on kirjutanud:
...see on vaid tähtsusetu osa sellest vaimsest pasast,
mis jätkab oma voolu ühetasast
maa tõrksa rahva mõlemasse kõrva...?
Linnar Priimägi:
Selles küsimuses olete Teie kahtlemata kompetentsem.
maarja_t
Kuidas on nende paljaste poiste piltidega ???
Linnar Priimägi:
Ärge seda mulli väga tõsiselt võtke! Mina ise muigan, et see on tolle Keskerakonda kuulumise/mittekuulumise afääri mässitud P-kategooria lapsajakirjaniku katse silma paista “jõulise matejaliga”.
Linda
Kuidas teile meeldib ansambli "Dead Can Dance" muusika? Kes võiks Eestis moodustada sellise ansambli?
Linnar Priimägi:
Lisa Gerrard and Brendan Perry muusika pole päris minu maitse, aga sellel on täiesti olemas oma koht ning austajaskond. Mulle meeldib rohkem see, mida teeb “La Brigata” (Sue Tyson ja Kristine Szulik) programmis “Danse Macabre”. Nemad võiks Nigulistesse esinema kutsuda küll.
1 mees
Hr. Priimägi... Lugedes tudengite arvamusi ja kommentaare erinevatest allikatest teie kohta, jääb kummaline mulje. Mulje selline, et teie eksamid on ülirasked, peedistate tudengeid kõvasti jne jne jne. Samas olen teie juures arvestuse saanud nii, et räägite ühe ropu anekdoodi ja siis ütlete, et tooge matriklid siia ning kirjutate kõigile A. Kas teie süsteem on siis selline, et tudengid, kes oma õppimise eest raha ei maksa, peavad hullupööra rabama teilt arvestuse saamise nimel, kuid need, kes maksavad, ehk siis need, kelle kaudu saate teie koolilt korralikku teenistust, saavad läbi vaid anekdoodi kuulamisega? Kas see raha mängib siis tõesti nii suurt rolli? Kas inimesed, kes suudavad oma hariduse eest pappi välja käia, on paremad teie arvates? Või hoopis halvemad, a la maksavad seepärast et on idioodid ja seepärast saavad ka arvestuse kergemini? P.S. Teie kunstiajaloo loengud ÕI-s olid väga harivad ja head.
Linnar Priimägi:
Armas kunstiajaloo tudeng. Probleem on tõesti tõsine. Ülikoolidesse vastuvõtu süsteem on tänapäeval niisugune, et sisse pääsevad ka inimesed, kellel puuduvad kõrghariduse omandamiseks vajalikud füüsilised ja vaimsed eeldused. Sellised on kohe äratuntavad: nad ei suuda keskenduda, nende mälu on kehv, nende keskharidus puudulik ja kultuuritaust armetu. Nad arvavad, et õppetöö on entertainment. Nendelt ei ole mõtetki midagi nõuda – olgu nad siis riigieelarvelised või ise õppemaksu maksvad. Kuhu lusikaga on antud, sealt pole kulbiga midagi tahta! Võimalik, et Teie olete üks selliseid. Teisalt, võimekatelt üliõpilastelt nõuan ma rohkem. Nendesse investeerin ma rohkem vaeva. Neist võib midagi saada! Nendel on lootust.
Enn Oja
1 Kas on peast läbi käinud mõte filosoofiliselt kõrvutada (ja ehk kasutadagi?) Surma ilmet Mona Lisa naeratusega?
2 Milline on seni olnud iseõppimise ja teiste poolt ettesöödetu suhe (kui püüda tinglikult hinnata)? Pean silmas sisu ja vormi (e kõikvõimsa bürokraatliku paberi) suhet.
3 Kummas on ikkagi toredam ELADA, kas Tartus või Tallinas (kirjutan teadlikult Tallin nagu rahvas räägib)?
4 Kas on seni olnud vajadust mingil põhjusel kasutada varjunime?
5 Kas MAINET on arukam tehislikult luua või olemasolevat oskuslikult (tegelikkust moonutamata) vormistada?
Linnar Priimägi:
Tänan asjalike küsimuste eest!
1. Olen “Mona Lisast” ja tema naeratusest kirjutanud pikema artikli (Leonardo da Vinci “Mona Lisa”: maneristlik portree. SLÕhtuleht 28.04.2001). Leonardol on korda läinud edasi anda mitte karakter, vaid meeleolu. See teebki Mona Lisa naeratuse nii efemeerseks. Bernt Notke on püüdnud oma (ainult pisut varem maalitud) lõuendil Surmale kui karakterile (tüüptegelaskujule) anda ka individuaalseid jooni. See teebki tema teose nii huvitavaks, nii renessanslikuks, nii maneristlikuks (Põhjamaade renessansikunstil on katkematu seos gooti manerismiga). Omaette uurimisteema, mis muidugi tuleb lahti kirjutada, kui Bernt Notke teost maailmas tutvustama hakata.
2. Nõukogude ajal oli enesetäiendamine midagi enesestmõistetavat, sest kool andis liiga vähe. Sealt on mulle külge jäänud iseseisva töö harjumus. Nii kirjutasin valmis oma magistritöö Düreri ühe sulejoonistuse ikonograafilisest ning ideoloogilisest taustast. Nii valmivad kõik minu tööd. Ma taipan bürokraatiast vähe ja mul ei ole tahtmistki oma eluaega selle valdkonna tundmaõppimisele kulutada.
3. Elada on toredam Tallinnas.
4. Varjunime olin sunnitud kasutama, kui KGB meid Ants Juskega kiusas “Tartu sügise” ilmumise pärast USA-s. Sain trükikeelu ja pere tahtis toitmist. Ma ei meenuta seda aega eriti hea meelega.
5. Ainuõige on olemasolevat oskuslikult (tegelikkust moonutamata) vormistada. Teie küsimuse täpne asetus näitab, et tunnete asja.
pdfl
Kas teile meenutavad ka surmatantsul kujutatud luukered Buhenwaldi poisikesi?
Linnar Priimägi:
Ja hea, et meenutavad! Holokaust oli XX sajandi võikamaid surmatantse. Ma ei leia õigustust ei massimõrvadele ega irooniale, kui Teie küsimus seda peaks sisaldama.
cafferlover
Kellele on niivõrd elitaarne promo- nagu seda Berndt Notke on- üldse suunatud ? Kas ei peaks eeldama, et sellisest kultuuriväärtusest huvitunud kontingent leiab Tallinna näo ja teised väärtused üles niiehknii (nii nagu Tarkovski fännid leiavad üles Stalkeri rajad). Kas "peldikukultuuri" tasemel turistiseltskonnale - kes Tallinnas siiski domineerib ja jääb domineerima - ei hakka Surmatants assotsieeruma Ohuga ja seega peletavalt ? Miks peab eliitturistidele, kes on niikunii "teadlikud", promoma Tallinnat ja sellega assotsieeruvat Surmatantsu (ja vice versa) nagu mingit pesupulbrit või Coca-cola reklaami ? Millistes prospektides välismaa turismiagentuurides võib seda Surmatantsu varsti näha saada ja milline tekst seal juures saab olema ?
Linnar Priimägi:
Nagu ma mäletan, olete Te seesuguseid mõtteid oma kommentaarides välja öelnud. Et ma pean Teie küsimusi asjakohaseks, siis vastan nüüd meeleldi. Avaliku arvamuse loodimine selgitas välja kaks asjaolu, millest tuleb juhinduda. Esiteks: ei tohi ülehinnata Bernt Notke “Surmatantsu” tuntust Tallinnas, Eestis, Euroopas ega maailmas. Me peame selle teose alles tuntuks tegema. Teiseks: seda teost pole võimalik adekvaatselt mõista, tundmata tema omaaegset kultuurikonteksti. Seda teost tuleb Tallinnas, Eestis, Euroopas ja maailmas tutvustada mitte ainult kunstiteosena, vaid ka kultuurimälestisena. Tallinna turistide enamiku moodustavad teadagi kes. Las nad olla, me ei taha vähendada nende absoluutarvu. Aga nende suhtarv võiks kahaneda küll – seeläbi, et Tallinn muutub maailma teadvuses lihtsalt sadamalinnast veelgi selgemini kultuurilinnaks. Üks asi on leppida tegelikkusega, nagu ta on. Teine asi tahta seda tegelikkust ümber kujundada inimväärsemaks. 08.02.2002 kirjutasite: “Neetult raske projekt on ette võetud.” On jah. Aga eesmärk on õilis ja töö on tehtav.
xtina
Loen harva kommentaare ja olen tõsiselt hämmingus sellest,kui palju on inimestel aega kirjutada. Samas võiksid nad osa sellest ajast kasutada ka mõtlemiseks. Arvan,et Priimäe idee on hea. Maal on kuulus ja selle filosoofiline taust annab tõesti võimaluse mitmesuguseks lahtimõtestamiseks.
Suitsiidiküsimus? Minge vaadake maali ja mõelge veidi selle ees. Mida autor teile ütleb? Meid on väga kaua kasvatatud mõttega, et surm on
häbiväärne,kole,karistus,ja mingi niisugune asi,millega ei saa mitte leppida.Paljudes teistes kultuurides ja uskudes on surm tõiesti loomulik
protsess.Elu-surma küsimus on alati olnud kunstis palju analüüsitavaks.Miks ei võiks meil olla samateemaline festival? Kuulus maal taustaks?
Ehk paneks see mõtlema paljusid inimesi aja kaduvuse üle.Võibolla ei tohiks seda lühikest aega raisata tegijate kritiseerimiseks?
Linnar Priimägi:
Tänan selge seisukoha eest!
Ax
Isand Priimägi, idee, läbi mille kujundatakse linna mainet, peaks olema siiski vastuvõetav ja positiivsust sisendav ka selle linna elanikele. Või ma eksin?
Praegu suhtub küll valdav osa tallinlasi Surma kirikuseinte vahelt välja toomisse pehmelt öeldes skeptiliselt. See on nii.
Kui Te seda eitada püüate, siis:
1. Kas Te ei taha tunnistada, et idee pole suurem asi?
2. Tunnistate küll, aga Teile ei lähe vähimalgi määral korda, mida "väikesed inimesed" arvavad?
Inimesed ei taha elada linnas, kus esikohale on seatud mingi sügavmõõtelisust ja -kunsti taotlev projekt. Seda aega tõenäoliselt ei tule, kus Surm inimesi köitma hakkab. Surma siiski kardetakse. Või ma ikka eksin?
Linnar Priimägi:
Tundub, et Te vahetate ära Bernt Notke optimistliku maali ning oma pessimistliku eelhäälestuse. Notke teos sobib suurepäraselt teadvustama Tallinna kui paika, kus säilitatakse üht maailma haruldasimat teost. Tõsi, paljudel ei ole selle teose tegelikust väärtusest veel ettekujutust (nagu ma lugesin, isegi Mihkel Mutil), aga just selle ettekujutuse levitamine ongi mainekujunduse osa. Me ei pea võib-olla orienteeruma kogu maailma kultuuripärandis. Aga omaenda omas ehk võiks. Ma olen näiteks vaimustuses Austria pealinna Viini elanikest, kes on oma linna tänavatel võimelised ja valmis seletama hoonete ajalugu ning rääkima lugusid ajaloolistest isikutest. Nad armastavad ja tunnevad oma linna. Meie Tallinn on ka väga-väga armas!
nb
Surma ees langetame pea, sellest me ei pääse, kuid sellega mängida ei tohi . Jutuks võib võtta surma teema vaid tungival vajadusel. Mul ei ole midagi selle vastu, kui kuskil voldikus on selle maali kohta teave. Praegu käimas olev nn. tants surma ümber on äärmiselt vastutustundetu. Priimägi on juba praeguseks sellega eesti rahvale palju kahju toonud. Ma väga loodan , et HR. Priimägi mõtleb natuke tõsisemalt asja üle ja lõpetab Eesti rahva häbistamise. Mul on kahju Priimäest, kes kunagi oli meie töökollektiivi üks iidoleid.
Linnar Priimägi:
Ma saadan Teile vastuseks ühe Kai-Mai Olbri luuletuse: Võtkem vastu Notke “Surmatants” – nõtke elutants! Sünnist saati nad tantsivad koos – elu ja surm – kuni langeb loos. Elu on väljas, surm on me sees, elu on alati surmast ees. Surm on elule üksnes järg. Elatud päevadest punutud pärg.
Norija
Tahtsin küsida enam vähem sedasama, mis cafferlovergi. Sõnastan siis natuke teisiti, aga arvatavasti mahub cafferloveri küsimuse vastusesse ka vastus minu küsimusele.
Kas projekti eesmärgiks on:
a) teenida Tallinnale turismiga palju raha;
b) korraldada Tallinnas elitaarne kultuuriüritus, et muuta Tallinn tuntuks nende hulgas, kes otsustavad rahvusvaheliselt jagatava raha üle, nii et seda ka Tallinnasse jaguks;
c) harida tallinnlasi ja Tallinna külalisi kultuuriliselt, tulgu raha või ärgu tulgu (ilmselt ei tule);
d) teha reklaami Teile isiklikult?
Linnar Priimägi:
Ei Te ole nii norija midagi, täitsa asjalikud küsimused. Üht-teist leiate tõepoolest varasemast vastusest. Viimase küsmuse peale võin öelda vaid, et pole viimatise tähelepanu üle kuigi õnnelik, hirmus palju aega läheb raisku. Aga – saame hakkama!
Labidas
Hr. Priimägi, miks on Teil vaja seda ideed iga hinna eest läbi suruda,ka teiste tundeid ja arvamusi naeruvääristades? Kas mitte hea tava reeglid ei näe ette, et nii kaalukate projektide tegemisel, nagu seda on ühe riigi pealinna maine, võiks mainekujundaja välja pakkuda mitu erinevat, konkureerivat ideed, mille hulgast lõpuks valitakse (või mitte) sobiv? Ja miks ei võiks Tallinna maine kujundamiseks oma projekte välja pakkuda ka teised asjatundjad! Vähemalt teistele reklaamialal toimetavatele tegelastele on see küll heaks kombeks. Või on see Priimägi monopol?
Linnar Priimägi:
Mingist “iga hinna läbisurumistest” ei saa juttugi olla. Minu asi oli vaid osutada, et Tallinnas säilitatakse üht unikaalset kultuuriväärtust, mis JUBA TOIMIB kunstilise inspiratsiooni allikana:1996. aastal osales 277 õpilast erinevatest paikadest üle Eesti Kunstimuuseumi pedagoogikakeskuse kunstiürituses “Lapsed joonistavad Surmatantsu”. 1997. aastal eksponeeriti Bernt Notke kuulsast “Surmatantsust” inspireeritud ligikaudu viieteistkümne meetri pikkust teost Niguliste kirikus. Rändekspositsoonina käis see teos 1998 Lübeckis, Hamburgis ja Kielis. 1998. aastal leidis Niguliste kirikus aset Aldo Järvsoo, Jaanus Orgussaare, Ene-Liis Semperi ja Tanel Veenre moeetendus “Neli püha”, mille programmis ma kirjutasin: “Niguliste kiriku teeb rahvusvahelise tähtsusega muuseumiks unikaalne “Surmatants”. Nigulistet võiks laiemalt ja sihipärasemalt tutvustada just “selle teose muuseumina”. “Surmatantsust” võiks lähtuda muuseum-kontserdisaali tegevuse sisuline strateegia. See tähendaks, et Nigulistes esitatav seostub mingitpidi selle vana ja hästi rohkeid variatsioone võimaldava süeega.”2001. aasta kevadsuvel leidis Niguliste kirikus aset Sirje Runge näitus “Surmatants”, mis pälvis kunstiavalikkuse tunnustuse. Bernt Notke teos jääb katalüsaatorina toimima niikuinii, tema “surub” ennast ise “läbi” – meie kaasaaitamisetagi. Minu asi oli osutada selle teose kasutatavusele. Linnavalitsus pole otsust veel langetanud.
Urr
Linnavalitsus on varem teatanud, et esitlesite viit tööprojekti. Nüüd jõuavad volikokku “Tants”, “Tallinna päev”, “Tallinna aukodanike kogu” ja “Vabaduse kell”. Milline projekt kõrvale lükati ja miks?
Linnar Priimägi:
Ei lükatud kõrvale, seda lihtsalt ei arutatud viimasel linnavalitsuse istungil, ei jõutud. See oli võib-olla ka liiga väike asi, et seda üle rääkida. Jutt käis märtsi lõpus Tallinnasse “Koolitantsu” festivalile tulevatele lastele kolmeks päevaks tasuta ühistranspordi kasutamise võimaldamisest. Ma usun, et see asi ongi juba ära korraldatud.
gaal
Kas Surmatantsus ei väljendu ka teataval määral mitte surmatung ja seega võib ka Teie ideest välja lugeda teatud enesehävituslikku püüet: tungi olematuse järgi.
Linnar Priimägi:
Vastupidi: elutungi, mis on tugevam maise elu hädadest ja viletsusest! Paradoksaalne on see, et sõnal “surematus” on tähendus vaid siis, kui tähendus on sõnal “surelikkus”.
kalmer
Missugune on Teid kõige rohkem mõjutanud eesti keelne raamat?
Linnar Priimägi:
Originaalkirjandusest Marie Underi "Sinine puri", tõlkekirjandusest Stendhali "Punane ja must".
Linnar Priimägi on Eesti Kirjanike Liidu liige; Rahvusvahelise Teatrikriitikute Assotsiatsiooni liige; Euroopa Muusikateatrite Akadeemia asutajaliige; Eesti Goethe-Seltsi asutajaliige; Eesti Oscar Wilde'i Seltsi auliige; Eesti Meediakoolitajate Liidu liige; olnud Tartu (Riikliku) Ülikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Humanitaarinstituudi ning Eesti Õigusinstituudi õppejõud ja lektor; ajakirja "Teater.Muusika.Kino" toimetuskolleegiumi liige. Kunstiteaduste magister kunstiajaloo alal (1995).
Priimäelt on ilmunud kolm raamatut:
Mälestusi Euroopast (1996)
Kommentaarium: Kultuurikommentaare aastaisst 1994-1996 (1997)
Reklaamikunst (1998)
Linnar Priimägi CV
Sündinud 29.märtsil 1954 Tallinnas,
1972 lõpetanud Tallinna 42. (Kadrioru) Keskkooli,
1977 Tartu (Riikliku) Ülikooli romaani ja germaani filoloogina.
1977 - 1989 töötanud Tartus ajalehe "Edasi" ("Postimees") toimetuses, mh. kultuuriosakonna juhatajana.
1987 - 1990 Tartus (Riikliku Akadeemilise) teatri "Vanemuine" peanäitejuhi abi kirjanduse alal.
1990 Tartu Linnavalitsuse liige, humanitaarnõunik teadus-, haridus-, kultuuri- ning usuküsimustes.
1990 - 1993 Tartus (Riikliku Akadeemilise) teatri "Vanemuine" direktor-kunstiline juht.
1993 - 1995 Tallinna Pedagoogikaülikoolis Eksperimentaalesteetika laboratooriumi juhataja, teadur.
1995 - 1996 Tallinna Pedagoogikaülikoolis Reklaami ja meedia õppetooli juhataja kohusetäitja, seejärel Reklaami ja meedia osakonna osakonna juhataja.
Praegune ametinimi: Reklaami ja meedia õppetooli juhataja.
Alates 2002 Tallinna mainekujundaja
Jaanuari alguses sõlmis linnavalitsus Tallinna pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia őppetooli lektori Linnar Priimäega 150 000 krooni maksva mainekujunduslepingu. Priimägi pakkus end linna mainekujundajaks eelmise aasta lőpus ise.
Nüüdseks on Priimäel küpsenud mitmed ideed, millest enim tuntud on kultuurifestival “Elutants–surmatants”.
##Priimägi soovitab festivali ideed kasutada, kui Tallinn saab koos Newcastle-Gatesheadiga Euroopa 2008. aasta kultuuripealinnaks ja mõtestada lahti linna müügilaused “Keskaegne pealinn” ning “Keskaeg kaasajas”.
Mainekujundaja tutvustas nädal tagasi ideed linnavalitsusele ning linnajuhid leidsid, et idee vajab aega ühiskondliku arvamuse kujundamiseks.
Paljud on sel teemal juba sõna võtnud.
Riigikogu liige Ignar Fjuk arvab, et Surmatantsu-festival on Eestile kohatu ning räägib Bernt Notke maalist kõrvuti Estonia huku ja Wiiralti “Põrguga”, ideed võrdleb aga ristilipuideega.
Suitsidoloog Airi Värnik leiab, et surmatantsu teemaga peletaks Eesti turiste eemale, mitte ei tõmbaks neid ligi.
Psühhiaater Lembit Mehilase sõnul pole idee kõige õnnestunud, sest uuringud näitavad, et kui suitsiididest või depressioonidest palju rääkida, suureneb ka nende arv.
Tallinna ettevõtlusameti turundussektori juhataja Marju Kullasepp leiab, et kuigi ettevõtluskliimat väljaspool Eestit tutvustades poleks "Surmatantsu" kasutamine kõige efektiivsem, sobiks see kultuurisektorile ja turismi edendamises.
Kirjanik Kaur Kender arvab, et reklaamida Notke ”Surmatantsu” Tallinna märgina “oleks tõesti mõnevõrra originaalsem kui McDonaldsit Tallinna unikaalseima söögikohana”. Priimäest kui linna palgal olevast inimesest ütles Kender, et tal on alati hea meel kui tore inimene riigi või linna raha saab.
Priimägi ei imesta vastakate reaktsioonide üle. “Reaktsioonid on olnud mõistetavad ja arusaadavad ja seda projekti tuleb kohendada,” on ta öelnud. Festival võiks Priimäe sõnul areneda ja toimuda linna sünnipäeval mais vähemalt kümne aasta jooksul.
Kuid “Tants” pole ainus Priimäe Tallinna mainekujundust puudutav idee. Tallinna volikogusse jõuavad veel Priimäe projektid “Tallinna päev”, “Tallinna aukodanike kogu” ja “Vabaduse kell”.
