Laaneots: ei saa pugeda ahju taha uskudes, et NATO tuleb ja teeb kõik ära
Iseseisva Eesti riigi loomine 90 aastat tagasi ei olnud lihtne. Omariiklusesse ja selle eest võitlemisse suhtus rahvas esialgu äraootavalt. Kui need mehed, kes alustasid iseseisvusmanifesti väljakuulutamise järel võitlust Eesti iseolemise nimel, olid kindlad, et Eesti riik on võimalik nüüd ja kohe, mitte aga kunagi ükskord, ebamäärases tulevikus.
Meie riik ei olekski saanud teoks, kui Eestis poleks olnud julgeid ja tegusaid poliitikuid, kultuuritegelasi, ärimehi, ohvitsere, kes olid valmis selle eest võitlema.
Enesekindluse ja võitlustahte tekitamine rahvas võttis aega. Sõjaväe esimene mobilisatsioon kukkus läbi ning Vabadussõja algul kui vastasel õnnestus okupeerida suurem osa Eestsist, oli rindelt põgenemine levinud asi. Aastavahetusel 1919 koosnesid meie sõjalised jõud rindel vaid 4800 püssimehest 147 kuulipilduja ja 21 suurtükiga.
Sel sõja raskemal silmapilgul pöördus ülemjuhataja Johan Laidoner rahva poole erilise üleskutsega vabatahtlike kaitsepataljonide moodustamiseks: "Iga mees, kellel kallis on vabadus ja demokraatlik riigikord, rahva hea käekäik ning maa parem tulevik, peab sõjariistad kätte võtma, et võimaldada vaenlase väljatõrjumist Eesti piiridest."
Ülemjuhataja sõnu võeti kuulda. Ja mis oli tähtis, eriti haritlaste ja noorte, üliõpilaste ja koolipoiste poolt. Just nende massiline tulek rindele tegi võimalikuks pöörde sõja käigus. Rahvusliku eliidi eeskuju relvastatud võitluses murdis ka rahva seas valitsenud oma võimetes. Vabadussõna muutus tõeliselt rahvasõjaks ning eestlased, aga ka siinsed sakslased ja venelased kasvasid selle võitluse käigus vaimult tugevaks.
Sõja lõpus oli Eesti sõjaväes ligi 84 000 hästi relvastatud, kõrge motivatsiooni ja lahingukogemustega ohvitseri ja sõdurit, kes olid tundnud võidu maitset. Sisejulgeolekut riigi territooriumil tagas 125 300 kaitseliitlast. Sellist sõjalist võimsust ei ole Eestil kunagi varem ega ka hiljem olnud. Rahvavägi purustas nii Punaarmee kui ka Saksa Landeswehri.
Olen uhke, et ka minu pere kahe liikme sõjamehetee Vabadussõtta algas siin, Pärnus formeeritud üksustes, onu Aleksandril 6. polgus ja onu Elmaril 9. polgu ridades.
Meie vaimueliit on palju vaielnud 1939. aasta otsuste ja sellele järgnenud 1940. aasta nõukogude okupatsiooni üle. Kas oli tarvis vastu hakata, või oli õigem alistuda ja lasta end saatusega leppinud lambakarjana tapamajja ajada nagu see tegelikult ka juhtus? Ehk otsesõnu: kas neutraalsusele kui võluvitsale lootmine ja seejärel hääletu alistumine olid õigustatud?
Eesti kaotas Teises maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 tuhat inimest ehk ligi viiendiku oma rahvast. Praktiliselt keegi ei langenud Eesti sõjaväe lippude all, vaid enamasti võõrväe mundris või repressioonide tulemusena, sest riiklikult organiseeritud vastupanu polnud. Rahvas oli valmis võitlema ja ka võitles, aga see sündis stiihiliselt.
Minu isa ja tema vend Juhan vabastasid koos teiste metsavendadega 1941. aasta 3. juulil siinsamas Pärnu maakonnas Kilingi-Nõmme linna punastest ning purustasid hiljem Pärnumaa Suvesõja kuulsas Liivamäe lahingus hävituspataljonlaste kolonni.
Nüüd aga küsigem, kas oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud 3,7 miljonilise Soome rahva kaotused olid suuremad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil? Soomlased kaotasid langenute ja haavatutena Talve-, Jätku- ja Lapisõjas langenute ja haavatutena kokku 293 tuhat sõjameest ja kaks tuhat tsiviilisikut, mis moodustas ligi kaheksa protsenti elanikkonnast.
Jah, need olid väga rasked kaotused. Kuid täna on Soome 5,3 miljoni elanikuga, arenenud, enesekindel, maailmas autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega ja tugeva kaitsekorraldusega riik, kellele meie vaatame alt üles. Ja Soome on jätkuvalt demokraatlik maa, Eesti aga uuesti demokraatlik maa.
Siit võime aru saada demokraatia tähendusest ja hädavajalikkusest keerulistel aegadel. Demokraatia puudumine, nagu me 1939. ja 1940. aasta alistumisest nägime, võib muutuda riigi huku üheks ämmaemandaks.
Eestil õnnestus 1991. aastal oma riiklik iseseisvus veretult taastada. Võib-olla on see ohvriteta võit teinud meid oma julgeoleku tagamise osas hooletuks, isegi üleolevaks. Kipume võtma omariiklust liiga kergekäeliselt, loomulikuna ja tagatuna.
Kuid vabadus on tegelikult habras aare, mida tuleb jõuliselt ja järjekindlalt kaitsta, sest tung tegutseda põhimõttel, "Kel jõud, sel õigus" ei ole maailmast kuhugi kadunud. Rahvusvaheline julgeolekuolukord on pidevas muutumises ja õnnetuseks mitte paremuse suunas. Mõned selle kaasaegsed arengujooned sunnivad mind muret tundma. Suurriikide juhid kasutavad avalikes esinemistes taas üha sagedamini väljendit "külm sõda". See on ohu märk.
Rahvuslik ohuhinnang sõltub suuresti riigi geopoliitilisest asukohast, ümbritsevast julgeolekukeskkonnast. Siin ei ole võimalik panna võrdlusmärki näiteks Eesti ja Belgia või Eesti ja Taani vahele. Oleme koos oma saatusekaaslaste Läti ja Leeduga piiririik nii NATO-le kui ka Euroopa Liidule. Piiririigiks olemine ei tähenda kõrgendatud vastutust mitte ainult enese kaitsevõime osas, vaid ka vastutust ja lisakaitsevõime loomise vajalikkust meie NATO ja Euroopa Liidu liitlaste huvides.
Eestil on täna olemas vahendid, millega end kaitsta. Eesti kuulub maailma kõige võimsamasse rahvusvahelisse kaitseorganisatsiooni NATO-sse ja oma sõjalist võimekust kiirelt arendavasse Euroopa Liitu. Meil on olemas liitlased, kes on valmis vajadusel appi tulema. Kuid me ei saa nende suhtes käituda rehepappidena, juhindudes põhimõttest "meie ja NATO", pugeda ahju taha uskudes, et NATO tuleb ja teeb meie eest riigikaitses kõik ära. Me ise olemegi see NATO.
Iga allianssi liikme isiklikust kaitsevõimest ja valmidusest panustada ühisjõududesse sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata. Tajusime seda eriti hästi mullu aprillimäsu päevil. See on põhjus, miks meie kaitseväelased teenivad NATO peakorterites Brüsselis, Monsis, Norfolkis ja Brunssumis ning meie üksused on Afganistanis, Iraagis, Kosovos. Eesti sõjamehed on hinnatud ja lugupeetud meie liitlaste poolt, soomeugrilased on ajalooliselt alati olnud head sõjamehed. Korralikult väljaõpetatud Eesti sõdur võib olla maailma parimate sõjameeste seas. Meie sõdurid suudavad sõjatandril hakkama saada keeruliste ja vastutusrikaste lahinguülesannetega. Iseasi on, kui hästi või halvasti on nad olnud väljaõpetatud ja organiseeritud.
Meie edu riigikaitses on eelkõige tugevas kaitsetahtes ja kaitseväe kvaliteedis. Peame olema targemad ja oskuslikumad, kui on meie vastane, kes on kindlasti meist suurem ja tugevam. Eesti sõdurid ja ohvitserid peavad õppima eeskujulikult sõdima ja juhtima sõjategevust, olgu siis see kodumaa kaitseks siin või teenimiseks koos liitlastega välismaal.
Ühiskond on veel lähiminevikus seostanud kaitsetahte ja riigikaitsega valdavalt sõjalise jõu arendamist. Täna räägib NATO ja Euroopa Liit üha kõvemal häälel julgeoleku laiast mõistest, nõndanimetatud laiamõõtmelisest lähenemisest riigikaitsele, kuna see laieneb üle sõjaliste tegurite hõlmates ka tsiviilühiskonda ja selle kriiside ja nõndanimetatud halli tsooni, klassikalise sõja ja rahu vahele jäävaid assümmeetrilisi ohte.
Ka meie peame Eesti kaitsejõud üles ehitama nii, et need oleksid ühiskonnale ja riigile kasulikud mitte ainult sõja, vaid ka rahu ja kriisi ajal.
Väike elanikkond ja piiratud ressursid ei võimalda Eestil hoida piisava suuruse ja võimekusega kutselist sõjaväge. Riigikaitses peab osalema kogu rahvas, sest meile jõukohane väike missiooniarmee ei suuda tagada ei usutavat heidutust ega kaitset ega ka aidata meie inimesi erinevates mittesõjalistes kriisides ja hädaolukordades. Eesti kaitsevägi on sõjavägi reservis.
Selle võimekuse alalhoid nõuab meeskonna ehk reservväelaste korrapärast osalemist õppekogunemistel. Seepärast pöördun kõigi praeguste ja tulevaste reservväelaste poole üleskutsega. Oleme korrastamas kaitsejõudude mobilisatsiooni ja juhtimissüsteeme. Juba lähitulevikus hakkame teid senisest oluliselt rohkem kutsuma õppekogunemistele. Vastake kutsetele ja osalege õppustel, et saaksite koos kaadrikaitseväelastega tuletada meelde need teadmised ja praktilised oskused, mis riigikaitseks vajalikud on.
Tahan pöörduda ka pärnakate poole. Kaitsevägi ei lähe Pärnust ära. Siin formeeritud Vabadussõja 6. ja 9. polkude lahinguliste traditsioonide kandja Lääne kaitseringkonna peaülesandeks jääb reservüksuste õppekogunemiste korraldamine ja reservi värskendustreeningud.
President Lennart Meri, autasustades 1998. aastal Soome Talve- ja Jätkusõja üht kangelast, legendaarset kindrali Adolf Erik Ehrnroothi, ütles järgmised sõnad: "Iseseisvus on väärtus, mis püsib senikaua, kuni püsib tahe iseseisvust kaitsta. Ainus kilp, mis suudab säilitada sõltumatust ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida, on rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta."
Erinevate avaliku arvamuse küsitluste järgi on Eesti rahva kaitsetahe kõrge. Möödunud sügisese Eurobaromeetri uuringu järgi on kaitsevägi 79% toetusega kõige usaldusväärsem Eesti riigi institutsioon. Üle 70% küsitletutest on viimastel aastatel toetanud praegust riigikaitsesüsteemi, mis sisaldab nii ajateenistuse kui ka elukutselise väekomponendi koosarendamist. Eesti elanikest 76% peab vajalikuks relvastatud vastupanu osutamist agressorile igal juhul.
Meil on see kilp, millest president Meri kõneles, olemas. Seda näitas ilmekalt ka rahva massiline osavõtt avaliku korra ja kodurahu taastamisel aprillimäsu ajal. Siin Pärnus tuli näiteks kohale kolm korda rohkem vabatahtlikke, kui oodati. Just aprillisündmuste päevil saime kõvasti kindlust juurde Eesti rahva tahtes oma riiki kaitsta.
Noored, kes homme kaitseväeteenistusse astuvad, on sündinud vabas Eestis. Uus põlvkond mõtleb ja tunnetab oma riiki juba teist moodi. Lõviosa neist kodanikest, kes täna vabariigi sõduritena siin, Pärnu keskväljakul rivis seisavad, ei mäleta nõukogude korda, nad on kasvanud ja oma hariduse saanud vaba Eesti koolides. Nende hoiakuid ja väärtusi on kujundanud meie riik, mis on NATO ja Euroopa Liidu liige.
Usun, et tänased koolipoisid ja -tüdrukud on sama aatelised nagu olid need noored, kes läksid vabatahtlikena klasside ja sõpruskondade kaupa in corpore Vabadussõtta, kes julgesid võidelda II maailmasõja ajal ja pärast seda Eesti metsades rahva iseolemise eest, hoolimata siis juba lootusetuseks kujunenud olukorrast.
Me peame mõtlema ja tundma nii, et Eesti riik on igavene. Vastasel korral ei ole omariiklusel mõtet. Need mehed ja naised, kes Vabadussõjas osalesid, või need, kes hiljem okupatsiooni ajal metsavendadeks läksid või nüüd Eesti eest maailma kriisikolletesse lähevad, ei leppinud ega lepi vähemaga. Nad tahavad, et nende pojad ja tütred, meie rahvas, tähistaks ka Eesti Vabariigi 100. ja 200. juubelit.
Elagu Eesti Vabariik!
