Lahkus ooperi- ja operetilaulja Kalju Karask
Kalju Karask sündis 28. märtsil 1931. aastal Rakke alevis tisleri perekonnas. Juba koolipõlves näitemänguga tegelenud, omandas ta näitlejakutse Moskva GITIS-e eesti stuudios. Pärast lõpetamist asus Karask näitlejana tööle Draamateatris, kus tema esimeseks rolliks sai Tõnisson (Oskar Lutsu „Kevade“). Teatritöö kõrval õppis kauni tämbriga tenor Aleksander Arderi juures laulmist. Lummava häälega draamanäitleja kutsuti 1957. aastal külalisena laulma Estonia teatrisse Kálmáni operetti „Bajadeer“ ning prints Radjami rolliga pälvis Karask esimese tunnustuse muusikalaval. Paar aastat hiljem sai Kalju Karaskist estoonlane, kelleks ta jäi elu lõpuni.
Kerge, liikuva häälematerjali, hea diktsiooni ja mehise kasvuga oli Kalju Karask muusikateatri solistiks justkui loodud. Juba populaarsust kogunud operetilaulja üllatas aga taas oma publikut ning sooritas Rodolfona (G. Puccini „Boheem“) samavõrd meeldejääva ooperidebüüdi. Tema mitmepalgelise rolligalerii moodustavad lisaks eelnimetatutele Švejk (Spadavecchia "Vahva sõdur Švejk"), Othello (Verdi "Othello"), Dick Johnson (Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest"), Franz Bonnius (Tubina "Barbara von Tisenhusen"), Šuiski, Golitsõn (Mussorgski "Boriss Godunov", "Hovanštšina"), don Jerome (Prokofjevi "Kihlus kloostris"), Köster (Vinteri "Kevade") jpt.
Kalju Karaski mahukast loomingust on ka järgmistel põlvkondadel võimalik osa saada tänu osatäitmistele filmides "Keskpäevane praam", "Mehed ei nuta", "Mäeküla piimamees", paljudes kuuldemängudes ja telelavastustes. Meie aja ühe väljapaistvama tenori häält saab aga kuulata CD-plaadi komplektilt, millele on talletatud näiteid laulja laiaulatuslikust repertuaarist.
1998. aastal omistati Kalju Karaskile Georg Otsa nimeline preemia. Alates 2008. aastast on ta Eesti Näitlejate Liidu auliige.
Kalju Karask saadetakse viimsele teekonnale 16. augustil kell 14.00 Metsakalmistu kabelis.
