Liiga vähe, liiga hilja? Üleilmsest soojenemisest saab igaühe probleem
Ebatavaline on läheneva kriisi juures see, et meie oleme selle põhjus, ja mitte midagi nii tõsist pole juhtunud pikast kuumast ajajärgust saadik eotseeni alguses, 55 miljonit aastat tagasi, mil muutus oli suurem kui jääaja ja 19. sajandi vahel ning kestis 200 000 aastat.
Maa on lõksus jääaegade vahelises soojenevas perioodis ja see teebki üleilmse soojenemise probleemi nii tõsiseks ja kiireloomuliseks. Lisasoojus võimendub, ükskõik kas see pärineb kasvuhoonegaasidest, arktilise jää sulamisest ja ookeani struktuuri muutumisest või troopiliste metsade hävitamisest. Selle mõju on ulatuslikum kui vaid lisanduva soojuse hulk.
Me nagu oleks enda soojendamiseks läitnud tule, panemata kütust kuhjates tähele, et tuli läheb kontrolli alt välja ja süütab mööbli. Kui nii juhtub, on napilt aega, et kustutada tuli, enne kui leegid neelavad kogu maja. Üleilmne soojenemine kiireneb nagu tulekahju ja meile ei jää peaaegu üldse aega, et tegutseda.
Hädaoht on tõeline
Võib-olla rohkem kui ükski teine aasta viimasest kahest, häirekellade löömise kümnendist märgib lõppev aasta äratundmise šokki: üleilmne soojenemine pole oletus, tarbetu paanika tekitamine ega partisanlik liialdus, vaid otsene hädaoht. Raamat ja film “Ebamugav tõde”, mida praegu näidatakse kogu maailmas, on aidanud teadmist teravdada. Pildid jääkarudest, kes upuvad, sest nad ei saa enam Arktika ookeanis jääpankade vahel ujuda, või Kilimanjaro mäel sulavast lumest aitavad ohtu paremini tajuda. Kõlapinda on suurendanud veelgi igas mere-, õhu- ja maanurgas tehtud uuringud, mis on põhjalikult kokku võetud Londoni kuningliku ühingu koostatud Sterni ülevaates, mida Briti peaminister Tony Blair tutvustas 30. oktoobril.
Miks oleme me, eriti USA-s, olnud nii aeglased nägema meie ees seisvat suurt hädaohtu? Mis takistab meid mõistmast, et üleilmse soojenemise palavik on tõeline ja surmatoov ning võib-olla juba väljunud meie ja Maa kontrolli alt?
Ma arvan, et me lükkame tagasi tõendid meie maailma muutumise kohta, sest oleme ikka veel, nagu sõnas tark bioloog Edward O. Wilson, hõimkondlikud lihasööjad. Oleme oma geenide poolt programmeeritud nägema teisi elusolendeid peamiselt toiduna ning hoolime oma rahvuslikust hõimust enam kui millestki muust – oleme valmis selle eest andma elu ja tapma hõimu hüvanguks teisi inimesi kõige julmemal kombel. Meile tundub endiselt võõras mõte, et meie ja ülejäänud eluvormid, alates bakteritest kuni vaaladeni, oleme osa palju suuremast ja mitmekülgsemast olendist – elavast Maast.
Olen küllalt vana, et märgata sarnasust inimeste suhtumises sõjaohtu enam kui 60 aastat tagasi ja üleilmse soojenemise ohtu tänapäeval. Enamik meist mõtleb, et varsti võib juhtuda midagi ebameeldivat, aga me oleme samamoodi segaduses nagu 1938. aastal: mis vormi see võtab ja mida selle asjus peale hakata? Siiani on olnud meie reaktsioon täpselt samasugune nagu enne Teist maailmasõda – katse rahu sobitada.
Kyoto protokoll on üleloomulikul kombel sarnane Müncheni paktiga, mille sõlmimisel poliitikud näitasid, justkui oleks nad innukad probleemi lahendama, kuid tegelikult üritasid vaid aega võita. Kuna me oleme hõimkondlikud loomad, ei tegutse hõim ühel meelel enne, kui tajub otsest ohtu. Seda ei ole veel juhtunud. Sellest tulenevalt kõnnime meie, üksikisikud, eraldi radu, samal ajal kui Maad valitsevad jõud kogunevad meie vastu.
Väljavaated on sünged ja isegi kui meil õnnestub olukorda parandada, tulevad ikkagi (nagu igas sõjas) rasked ajad, mis panevad meid viimase piirini proovile. Me oleme vintsked ja on vaja palju enamat kui ennustatud kliimakatastroof, et hävitada kõik paljunemisvõimelised inimpaarid. Aga löögi all on tsivilisatsioon.
Üksikute loomadena ei ole me erilised ja mõneski mõttes on inimkond nagu planeeti laastav haigus, ent tsivilisatsiooni abil me lunastame end ja oleme saanud Maale väärtuslikuks varaks. On väike võimalus, et skeptikutel on õigus või et meid päästab mõni ootamatu sündmus, näiteks hulk piisavalt tugevaid vulkaanipurskeid, mis varjutaks päikesevalguse ja jahutaks sel kombel Maad. Aga ainult hädavaresed panevad oma elu kaalule nii kehva võiduvõimalusega.
Vaadates näkku tõsiasjadele
Selles pole mingit kahtlust, et nii kasvuhoonegaaside hulk kui ka temperatuur tõusevad.
Ennustused kliimamuutuse kohta ei tulene ainult teoreetilistest mudelitest, mis simuleerivad arvutites Maad. Tänapäeval on palju seadmeid, mis registreerivad keskkonnamuutusi üle maailma. Pidevalt jälgitakse õhu ja mere temperatuuri, atmosfääri gaasilist koostist, pilvisust, triivjääd, liustikke ning ookeani ja maapinna ökosüsteemide tervist.
Maa orbiidil tiirlevad satelliidid seiravad alaliselt muutuvat maastikku. Nende pardal olevad peenemad instrumendid registreerivad atmosfääri eri tasanditel temperatuuri ja paljude eri gaaside kontsentratsiooni. Samuti kontrollivad need ökosüsteemide tervist. Tihti mõtlen, et kosmoseprogrammiga kaasnenud tohutu, kuid alahinnatud ime on see, kui palju on see paljastanud Maa kohta.
Veel üks tähtis teabeallikas kliimamuutuse põhjuste kohta on pikaajalised geoloogilised vaatlusandmed. Oleme õppinud tohutult palju kliima ajaloo ja Maa atmosfääri koostise kohta, analüüsides Gröönimaa ja Antarktika liustike sügavusest võetud jääd.
2004. aastal teatasid Jonathon Gregory ja tema kolleegid Readingi ülikoolist, et kui temperatuur tõuseb kogu maailmas enam kui 2,7 kraadi, ei jää Gröönimaa jääkate püsima. Enamik jääd sulab isegi juhul, kui temperatuur peaks varsti pärast seda langema taas alla sulamispunkti.
Kuna temperatuur ja süsinikdioksiidi küllus paistavad olevat lähedases seoses, saab kliimamuutuse läve kirjeldada ükskõik kumma kaudu. Teadlased Richard Betts ja Peter Cox Hadley kliimaennustuste keskusest on järeldanud, et kliima soojenemine nelja kraadi võrra on piisav, et lüüa tasakaalust välja troopilised vihmametsad, nii et need “sulavad” nagu Gröönimaa jää, asendudes võsastike või kõrbetega.
Kui see saab teoks, kaotab Maa veel ühe jahutusmehhanismi ja temperatuuri tõusmine kiireneb taas.
Arktika jää katab ala, mis on USA-suurune ning koduks jääkarudele ja teistele loomadele. Samuti on see jalgsi põhjapoolusele minevate julgete rändurite sihtkoht. Ent veelgi enam, see teenib meid kui valge peegel, mis saadab tagasi suvise päiksevalguse ja aitab maailma jahedana hoida.
Veel ei ole lootusetult hilja
Kui Arktika jää sulab (mis võib varsti juhtuda), saate põhjapoolusele edaspidi sõita paadiga, kuid me kaotame kliimat kontrolliva jää. Tume meri, mis tuleb jää asemele, kogub endasse päikese kuumuse ja vee soojenedes kiireneb Gröönimaa jää sulamine veelgi.
Ehkki me ei saa minna tagasi valusalt ilusasse maailma aastal 1800, kui meid oli veel vaid üks miljard, suudame ehk siiski vähendada üleilmse soojenemise tagajärgi.
Maailma rahvad saavad siiski kahjule piiri panna, lõpetades süsinikdioksiidi ja metaani õhkupaiskamise.
Temperatuuri kerkimine on siis aeglasem, samuti merepinna tõus, ning kliima püsivalt kuuma seisundisse jõudmine võtab rohkem aega kui sel juhul, kui jätkame endistviisi. Siiski, ka sel juhul on juba tekitatud üüratu kahju.
Olen rohelise mõtteviisiga, kuid ennekõike olen ma teadlane. Sellepärast käin ma oma rohelistele sõpradele peale, et nad mõtleks järele oma naiivse usu üle jätkusuutlikkusse arengusse, uuenevasse energiasse ning energia säästmisse, millest nende arvates piisab maailma päästmiseks.
Esimeses järjekorras peavad rohelised loobuma oma põikpäisest vastuseisust tuumaenergiale. Isegi kui neil oleks selle ohtude suhtes õigus – ja neil ei ole –, on tuumaenergia kasutamisega kaasnev risk tähtsusetu, võrreldes talumatute kuumalainete ja kõiki rannikulinnu ohustava merepinna tõusuga.
Ma ei soovita tuumalõhustamist kui pikaajalist imerohtu, mis raviks meie tõbist planeeti ja oleks vastus kõigile probleemidele. Näen seda aga ainsa tõhusa ravimina, mis praegu meie käsutuses on. Kuid kui tahame vältida uue pimeda ajastu saabumist veel sellel sajandil, peame tegema palju enamat tuumaenergia poole pöördumisest.
Peame järgima head rohelist soovitust säästa energiat ning tegema seda kõik ja igal võimalusel – ent kahtlustan, et seda on lihtsam öelda kui teha, nagu ka kaalu mahavõtmisega.
Peame viivitamatult hakkama üleilmset muutust tõsiselt võtma ja andma endast parima, et vähendada inimeste jalajälge Maal. Meie eesmärk peaks olema nii ruttu kui võimalik lõpetada fossiilkütuste tarbimine ja igal pool tuleb peatada looduslike elupaikade hävitamine.
Kasutades määratlust “looduslik”, ei pea ma silmas ainult eelajaloolisi metsi. Arvan nende sekka ka metsad, mis on kasvanud mahajäetud põllumaadele, nagu on juhtunud Uus-Inglismaal ja teistes USA piirkondades.
Juba praegu on meil rohkem põllumaid, kui Maa suudab ülal pidada. Kui me proovime teha farmiks kogu Maa, et toita selle elanikke, oleme nagu meremehed, kes põletavad sooja saamiseks laeva puitosad ja taglase.
Astronaudid, kellel on avanenud võimalus vaadata Maad kosmosest, on näinud, kui rabavalt ilus planeet see on. Nad räägivad sageli Maast kui kodust. Ma palun, et me jätaks kõrvale oma hirmud ja kinnismõtted isiklike ja hõimkondlike õiguste kohta ning oleksime piisavalt vaprad, et näha, et tõeline oht tuleb kahjust, mida me ise tekitame elavale Maale, mille osa me oleme ja mis on kahtlemata meie kodu.
James Lovelock, raamatu “Gaia kättemaks: Maa kliima kriis ja inimkonna saatus” autor, on teedrajav ökoloog, kes lõi Gaia hüpoteesi, mis vaatleb Maad kui ühtainust superorganismi. Ta elab Inglismaal Louncestonis ja on Oxfordi ülikooli Green College’i auliige.
Tõlkinud Eda Post
