Lugeja kirjutab: keset sümboleid ja moraalsust
Vene diplomaat Mihhail Kamõnin leiab, et sümboolika meenutab Nõukogude Liidu rahvaste kuulsusrikkaid tegusid. Välisminister Sergei Lavrov kuulutab Eesti valitsuse seaduseelnõu nõukogude sümboolika keelustamisest amoraalseks.
Lugedes kõrgete Vene riigi ametnike avaldusi, kibeleb huultel küsimus, mille esitasin meili vahendusel T. E. Hr. Nikolai Uspenskile, teadmata, kas reakodanik valdabki õigust teise riigi suursaadikult midagi pärida.
“Pronkssõdur” võib võitjale riigile tähendada mälestusmärki hitlerliku Saksamaa purustamisest. Vaevalt saab see monument tähistada võitu fassismi üle mille taastärkamise märke ilmneb järjest enam mitte ainult Saksamaa pinnal vaid ka Venemaal. Eestis pole iialgi kanda kinnitanud fassistlikud meelsused.
Kindlasti kehastab “pronkssõdur” Eesti Vabariigi pealinnas keskmise eestlase teadvuses veel üht sümbolit. II Maailmasõja võitnud sõduri kohalolek Maarjamaa pinnal võimaldas stalinlikul reziimil kordasaata vägivalda, mis ei tee au ühelegile inimõigusi austavale demokraatlikule ühiskonnale. Veel vähem osutaks au tolle Liidu õigusjärglasele, Vene Föderatsioonile, kes muide vähemalt sõnades peab lugu kristlikust pärandist, tunnustades õigeusu kirikut.
Kui Mihhail Kamõnin tunneb uhkust nõukogude rahva kuulsusrikastest tegudest, siis kindlasti ei saa tehtut lahutada Eestis toimunust. Milleks üldse võrrelda Saksa füüreri ja nõukogude suure juhi nimel sooritatud vägitegusid? Kas toorus kaitsetute naiste, abitute laste, põdurate vanurite kallal ja küüditamine koos elujõuliste meestega ebainimlikesse tingimustesse Venemaa eripiirkondadesse oli hummaansem kui Saksa Reich’i koledused. Saksa svastikaga punalipp nimetati ammu taunitavaks Mille poolest vääriks vasara ja sirbiga kangas vähemat põlastust?
Sergei Lavrov näeb punasümbolite keelustamises amoraalsust. Kas välisminister tõepoolest hindab moraalseks väärtustada punaterrori sümboleid, millega veheldes õiendati arveid kõige lihtsamate inimestega, kelle ainsaks süüks pandi enamikel juhtudel kinnitus, et nad osutusid juhuslikult olema Eesti Vabariigi kodanikud.
Sihilikult ei soovi laskuda tasandile, millel poliitikud vaidlevad riigiõiguslikest seisukohtadest, tuues väitlustesse rahvusvahelisi kokkuleppeid, lõppakte ja muud taolist. Tahan mõista moraali ja moraalitust, kuulsusrikkust ja kuulsusetust läbi sellise kujundi, millisena sümbol jäädvustub lihtsureliku hinge. Pole mingi uudis, et kõrgel ametipostil oleva tsinovniku ja tema kannusepoisi moraal (moraalitus) võib teatud juhul suuresti erineda Euroopa kristlikust traditsioonist. Kas NL salasoss Hitleri meeskonnaga kujunes miljonite inimsaatuste arvel moraalseks sepitsuseks? Kas aastakümneid salaprotokolli eitamine-valetamine muutis riigi moraalsemaks? Kas vägivaldne Eesti riikliku iseseisvuse kaotamine pooleks sajandiks stalinliku ladviku ettevõtmisel sai moraalsuse tippsündmuseks? Kas ajaloo hämarusse vajuva NL totaalse moraalituse ja tolle sümbolite meeleheitlik alalhoidmine on moraalne või haiglaslik hägumine nostalgias? Pealegi on jäänud usinal moraalijüngril seaduseeelnõus kahesilmavahele tõik, et sümbolite kasutamine keelustatakse seoses vaenu õhutamisega. Õudusena mõjub teadmine, et naaberriigi minister näeb vaenu õhutamise keelustamises amoraalsust. Paistab, et Sergei Lavrov on sattunud tõsisesse mõistmise sasipuntrasse, suutmata vahet teha moraali ja moraalituse vahel.
Lõpetuseks veelkord sama küsimus, mille lähetasin läinud päevadel Vene saatkonnale: Kas ja millal on keegi Vene suursaadikutest, kõrgetest ametnikest kuni riigi presidendini koputanud tavalise palju talunud eesti kodaniku uksele, et kõigevähemalgi määral püüda heastada ülekohut. Minevikuõigustaja poolne lillekimp ja mitte midagi ütlevad sõnad sovetliku okupatsiooniohvrite mälestusjalamil moondab rituaali silmakirjalikuse sümboliks.
Kuni pole juletud tunnistada läinud aegade eksimusi, võiksime agaratega eriti valvsalt lävida.
Urmas Saard
Eesti Vabariigi kodanik
