Hunt ja Rebane – kaks kavalpead,
said varsti selgeks, et valimine on küll hobi,
kuid presidenti meie metsas ei saa head,
kui puudub vandenõu ja salajane sobing.
Mäng saagu ahvatlev, võit olgu kindel,
nad naljaviluks karu lagedale töid,
sealsamas ise hoopis salajasel rindel
metskassiga kõik neli käppa kokku lõid.
Nad kiitsid hirmsat moodi karu,
kes tubli veel, mis sest et vanaks jäänd,
ka karu lubadustest mõni loom sai aru,
uus Eesti – see pole tühi kõnekäänd.
Kõik loomad olid Rebase ja Hundi vastu,
neil suured patud metsarahva ees,
vaen kandus karuni, kui karu üles astus,
et seda märkaks presidenti valiv mees.
Nii juhtuski, Kriim-Rein said vastu nina,
ja sotsist metsakass on metsa president,
nüüd avanesid silmad, tee või tina,
läeb ajalukku kavalpäine pretsedent.
Jaak Kõdar
