Lugeja: meil merevood on vabad
Kaua aega polnud teada laulu "Jää vabaks Eesti meri" autor. Eesti kuulsaimat marsilaulu on lauldud läbi aegade otsekui rahvalaulu. Kuigi viisi saamisaeg on seni teadmata, võis tuntud laulu esmast sõnastust lugeda juba 1916. kirjutatud poeemis "Terasori".
Olemasolevatel andmetel avaldas Oxford "Kolm marsilaulu" varjunime all Jaan Jäneda aastal 1943. Okupatsiooni perioodil kasutati kordussalmis sõna "jää" asemel "saa".
Tean ema mälestust, kuidas rahvas kuulas hämmeldudes ja sügavas tundeelamuses Pärnus Rüütli tänaval marssivaid Eesti poisse, kes olid äsja mobiliseeritud Saksa okupatsiooni armeesse. Nad laulsid valjul ja kindlal häälel: "Saa vabaks..., Siis venelast ei sakslast ei karda Eesti rind." Iseäralik oli see, et Saksa ohvitserid kõndisid kõrval ja kiitsid eesti meeste vägevat laulu, mõistmata sõnade tähendust.
Meenub 1974. a. kevad Kaliningradi oblasti Gusevi väikelinnas. Vastsed Venearmeesse kutsutud Eesti poisid viidi järgmisel hommikul linna sauna. Ei mäleta, kas kästi või võeti omal initsiatiivil mõned eesti rivilaulud üles. Igaljuhul laulsime metsavendade laulu kõrval eesti keeles ka sõnu: "Saa vabaks..." Mäletan, et see viis oli kõigile tuttav ka sügaval nõukogude okupatsiooni perioodil. Lauldi seltskondlikel üritustel ja ümiseti jaanilaupäeva järgsel varajasel hommikutunnil.
Kuuldavasti lauldakse praegu Oxfordi marsilaulu pea kõikides väeosades. Üksik-vahipataljon on selle laulu valinud koguni oma väeosa tunnuslauluks. Nüüd muidugi "Jää vabaks..." Vaimu julgustavat laulu kuuleb juba mõnda aega ka Eesti televisiooni kommertskanalitelt, pakkudes marsirütmide kõrvale hundijalavett. Vaevalt seda tehakse Järvamaa mehe tagasihoidliku juubeliaasta puhul. Ilmselt ei vaja ka välismissioonidel viibivad Eesti sõjamehed enese julgestuseks Viruvalget koos "sakusmendiga" marsikatkest.
Võimalik, et reklaam on suunatud pudelit värisevate käte vahel hoidvatele viinakuradi teenritele, kelle ees näib meri kõigest põlvini ulatuvat. Reklaami tellijad ja teostajad aga kuuluvad ilmselt generatsiooni, kes pole iialgi nuusutanud vabaduse puudumise hõngu. Ärihaidel tuleks istuda kollanokkadena vanade sõjameeste jalge ette ja püüda aimata rõske kaeviku hingust, mida tuli taluda neil, kelle armust me täna võime laulda: "Jää vabaks, Eesti pind! Siis tuisku ega tormi Ei karda Eesti rind."
