Online intervjuu arheoloog Villu Kadakaga
Juss: Tartu mnt. läbimurret on kavatsetud aastaid. Nüüd leiti ootamatult ? varemed ? Miks mitte varem?
Villu Kadakas: Varemeid ei leitud ootamatult. See on kogu aeg olnud teada, et kuskil läbimurde piirkonnas on Püha Johannese hospidal kunagi asunud.
Põhjuseks, miks neid varem ei leitud, on see, et linn tellis arheoloogilised uuringud alles sellel suvel, kui parkla ehituslepingud olid arvatavasti juba sõlmitud.
Maie: Kas argument, et varemete säilitamine on ilmtingimata vajalik ja väga oluline turismimagnet tallinna, pole mitte muinsuskaitsjate järjekordse superego läbisurumise akt?
Villu Kadakas: Ei ole superego läbisurumise akt. Arheoloogidele on nende varemete säilitamisest kõige vähem kasu. Me tegime kõigest oma rutiinset tööd ja esitasime muinsuskaitseinspektsioonile aruande, nagu arheoloogialitsents ette näeb. Varemed on maa sees olnud juba 600 aastat ja arheoloogid pole neid mitte välja mõelnud.
EndeR: Kas vastab tõele, et tegemist on muinsuskaitse omalaadse sulle-mulle mänguga: vastukaaluks Harju tänava taastamise eest endistes piirides lubas endine muinsuskaitsja ja praegune linnaametnik Liisa Pakosta, et nende kahe hoone varemed kaovad muinsuskaitse objektide nimekirjast?
Villu Kadakas: Mul ei ole "sulle-mulle" mängude kohta andmeid. Ainult kuulujutud, mis on väärt teadagi mida.
Yprus: Milles seisneb varemete väärtus?
Villu Kadakas: Hoonekompleks, millele leitud varemed kuuluvad, on olnud 14. sajandi Tallinnas üks suuremaid ehitisi üldse. 14. sajandi lõpul ei olnud veel olemas ei praegust raekoda ega Pirita kloostrit. Avastatud hoone on olnud oma monumentaaluselt ja mõõtmetelt võrreldav vaid kirikute ja kloostrikompleksidega. Ka vanalinnas oli tollal suur osa hooneid alles puust, eeslinnast rääkimata. Eeslinnas olid puust, ilmselt ühekorrruselised osmikud ja see nägi välja umbes nagu supilinn. Püha Johannese hospital Tartu maanteel Härjapea jõe käärus oli eeslinnas arhitektuuriline dominant, nagu nõukogude aja lõpul Viru ja Olümpia hotellid. Välja kaevatud on hoonekompleksist vaid üks serv, enamus sellest asub ilmselt läbimurde ja Maakri tänavate vahelise kvartali all. Kompleksi pindala on võinud olla suurusjärgus kuni 1000 ruutmeetrit.
Tartu: Tegemist ei ole ju kivist hoonete varemetega vaid puidust hoonete kivivundamentidega?
Villu Kadakas: Leitud 18.-19.sajandi hoonete puhul on tõepoolest tegemist olnud puuhoonete kivist vundamentidega. Keskaegse Püha Johannese hospidali, mille säilitamisest käib jutt, seinad on kahtlemata olnud kivist ning hoone on olnud vähemalt osaliselt võlvitud.
Pragmaatik: Milliseid meetodeid on kasutatud nende vundamentide dateerimiseks?
Jaak Mäll: Vundamendid on dateeritud esemeleidude ja kasutustasandite põhjal. Objekti suhteline ja absoluutne kronoloogia loodud süsteemis mida nimetatakse Harris Matrix. Mingeid täppisteaduslike meetodeid (c14 etc.) kasutada pole linnaarheoloogias otstarbekas, kuna nende täpsusaste on liiga väike.
Tartu: kas vundamendi koht ei olegi maa all, miks peaks seda eksponeerima?
Villu Kadakas: Firma AGU-EMS arheoloogid (mina sealhulgas) tegid ettepaneku varemed säilitada liiva sisse maetult tee all. Ettepanek eksponeerimiseks tuli teistelt spetsialistide poolt.
Obelix: Kas Teil on mingi hirm uute asjade ees?
Uute asjade ees arheoloogidel hirmu ei ole ning nad toetavad progressi. Küsimus on vaid parkla mahus.
Andresele kirjutaja: Seletage palun meile, miks on vajalik nende varemete säilitamine meile kõigile, kuidas tõstab Seegi kiriku pidalitõbiste haigla vundamentide säilitamine Eesti rahva eneseteadlikust?
Villu Kadakas: Ei oska kommenteerida, kuidas tõstab vundamentide säilitamine eesti rahva eneseteadlikkust. Säilitamist ja eksponeerimist kavandadas vaevalt et keegi on seda silmas pidanud.
Pukspuu: kas sellele kohale tehakse järgmine Harju tänav, kus hoitakse ebaesteetilisi varemeid 10 aastat nö. turistidele vaatamisväärtusena?
Villu Kadakas: Harju tänava varemeid ei ole säilitatud mitte turistidele näitamiseks, vaid selle tõttu, et kruntide omanikud ei ole ehitamise osas jõudnud kokkuleppele. Seal ei ole toimunud ei konserveerimistöid ega hooldust, mistõttu võrdlus seegi varemete eksponeerimisega ei ole päris kohane.
Pragmaatik: Millist olulist informatsiooni aitab edasi kanda selliste varemete säilitamine, mida me muul moel talletada ei suuda?
Villu Kadakas: Säilitada tuleks leitud varemetest vaid üks osa, täpsemalt keskaegsed Jaan Seegi varemed (vaata kaarti).
Säilitada tuleks sellepärast, et tsiviliseeritud maailma kombeks on sellise väärtusega varemeid säilitada. Eestil on valida, kas kuuluda muinsuskaitsepoliitikas Põhjamaade hulka või jääda näiteks Valgevenega ühele pulgale.
Paekivi: Miks on see vundament tähtsam kui Rotermani kvartalis tühjana seisvate majade eest keegi ei hoolitse?
Villu Kadakas: See küsimus tuleks esitada muinsuskaitse ametnikele.
Trustno1: Selgitage palun, kuidas on tagatud muinsuskaitsjate vastutus otsuste eest, mis põhjustavad Tallinna linnale (so linnaelanikust maksumaksjale) ja erasektorile ühe hetkega kümnete miljonite kroonide eest lisakulutusi?
Villu Kadakas: Muinsuskaitsjad ei saa vastutada otsuste eest, mida nemad ei ole langetanud. Küsimus tuleks esitada nendele linnaametnikele, kes on läinud teadlikult välja riskile, sõlmides enne arheoloogilisi uuringuid maa-aluse parkla ehituslepingu.
Penno: Kuidas tasakaalustaksime linna arengu vajadust muinsuskaitsega? Tallinnas on näha mitmeid ehitusstiili. Ütle, kas iga piirkond peab oma näo tänasest edasi säilitama voi kas tohib lubada nendel areneda orgaaniliselt? Kui palju tuleb meil vanast säilitada, et meil püsib ühendus minevikuga ja kui palju me tohime uut lubada, et me mineviku kinni ei jää?
Villu Kadakas: Tänan väga hea küsimuse eest. Muinsuskaitsepoliitikas on erinevaid koolkondi. Tallinnas on domineerinud arusaam, et taastavavad hooned tuleb ehitada võimalikult lähedastena sõjas hävinutele, vähemalt oma välisilmelt. See on produtseerinud vanalinna ühed koledamad uusehitised, nt Viru tänava kaubamaja ja Raeköögi.
On ka teine koolkond. Taastatavad hooned võiks teha 21. sajandi stiilis 21. sajandi materjalidest. Selliste lahenduste puhul tekib kontrast vana ja uue vahel, mis toob ilmekamalt esile mõlema väärtused. Tallinnas on uusi, vastava ajastu stiilis maju ehitatud igal sajandil. Oleks väga kummaline, kui 21. sajandil ei kerkiks Vanalinna ühtegi moodsas stiilis hoonet, vaid ainult pseudoajaloolised butafooriad. Säilitagem olemasolevat väärtuslikku ning laskem tekkida ka moodsat arhitektuuri.
Tini: Mis selle vundamentide eksponeerimise all peetakse silmas seda, et keset Tallinna kesklinna jäetakse auk, mille põhjas on korrapäraselt laotud paekivid või kavatsetakse need kivid mujale ümber tõsta?
Villu Kadakas: Eksponeerimiseks on mitmeid variante. Paekivist ehitisi kivihaaval lahti lammutada ja uuesti teises kohas üles ehitada ei ole küll mõtet. Karta on, et oluline osa kividest ei ole peale lammutamist enam kasutatavad, mistõttu sisuliselt laotaks üles uus maja. Sellisel butafoorial ei ole mingit mõtet.
Kui säilitada, siis säilitada, kui lammutada, siis lammutada.
Huviline-2: Millises sygavuses asuvad need valja kaevatud vundamendid? Kas nende eksponeerimine jaaks parkla tasapinnale? Kuidas oleks neid parem sailitada, kas lageda taeva all voi oleks nende kinnikatmine parkla katuse alla parem?
Villu Kadakas: Ei ole projektiga nii täpselt kursis, et ammendavalt vastata. Nii palju kui ma olen aru saanud, jäävad varemed parkla tasandist kõrgemale. Kindlasti oleks varemete suhtes parem, kui neid ekponeerida katuse all, mitte lahtise taeva all. Kuna ilmselt suur osa hospidali kompleksist jääb Väike-Pääsukese 10 praeguse hoone alla, mis ilmselt kuulub lammutamisele, siis tekib siin mitmeid variante. Kuuldavasti planeeritakse sellesse kohta hotelli. Soovitatav oleks varemed säilitada hotelli alumisel korrusel. Sellest ei saaks mingit kasu ei arheoloogid ega muinsuskaitsjad, vaid ikkagi selles piirkonnas paiknevad hotellid ja muud turiste teenindavad ettevõtted ning kaudselt terve linn.
Huviline: Nüüd, kaevamiste loppedes, mida uut saite teada Tallinna ümbruse vanast asustusest? Kas Stockmanni alla jaavale alale jai Härjapea jõe äärsest asustusest midagi alles ka voi sailis ainult see nuditud korstnajupike? Kui midagi ikka alles jai, kas siis ei oleks moeldav see koik koos praeguste Seegi vundamentidega yheks atraktiivseks kompleksiks kujundada?
Jaak Mäll: Arheoloogiafirma Agu EMS poolt läbi uuritud alal Kivisilla tänavast kuni Tornimäe tänavani näib asustus olevat tekkinud koos Jaani Seegiga (võtame arvesse, et leprosoorium eksisteeris juba 1237!), XIII sajandist varasemat elutegevust ei leitud.
Stockmanni alla jäänud veskiehitusest ei jäetud midagi alles.
Praegu on meil ainulaadne võimalus säilitada kaks seegikompleksi - üks XIV-XVI sajand ja teine eksisteerinud XVI-XVII sajandil.
Katsuge palun aru saada, et me ei ole mitte uusehituste, vaid ajulageda lammutamise vastu. See, et kõik tuli nüüd nagu välk selgest taevast, on linnavalitsuse ja ametkonna teene.
Veiko: Mind huvitab samuti, et mida uut saadi väljakaevamiste käigus teada Jaani seegi tegevuse ja käekäigu kohta?
Villu Kadakas: Saadi teada näiteks seda, et Jaani Seek on juba 14.-ndal sajandil, kui suur osa linna oli veel puust, monumentaalne kiviehitis.
14.sajandi lõpuks on hoone läbi kaevatud osas olnud juba valmis lõplikul kujul. Millal kiviehitus täpsemalt on rajatud, ei selgunud. 14.sajandi lõpuks on valmis juba neljas ehitusetapp, mistõttu on võimalik, et seegi ringmüür ja varasemad hooned on ehitatud juba 14.sajandi algul või veelgi varem.
Hoone on hävinud 16.sajandi teisel poolel Liivi sõja käigus. 1559.aastal lasi Tallinna raad kiriku lammutada, et moskoviitide väed ei saaks end seal linna vastu kindlustada. 1570.aasta piiramisel siiski moskoviidid allesjäänud varemetes ennast kindlustasid, pannes sinna üles mõned suurtükid. Tallinnlastele see loomulikult ei meeldinud. Öise väljatungiga linnast venelaste positsioon hävitati, ja seinad, mis veel püsti olid, ilmselt õhiti. Arheoloogiline materjal kinnitab hoone kasutamise lõpetamist 16.sajandi teisel poolel.
Skeptik: Seegi kiriku küljes oli ennemuiste üks vahva luitunud tahmunud pilt (mingi vanamees lapsega, kui ma õieti mäletan), mis kadus sealt aastat 20 või rohkemgi tagasi, ainult nishsh on alles. Mis sellest pildist on saand ja/või kas see või selle koopia sinna kunagi ka tagasi pannakse?
Jaak Mäll: Seegikiriku väravaehitises paiknenud pildist on kaks eksemplari - XVII s. originaal ja XIX s. kehv koopia, mis veel nõukogude ajal jah seal väljas rippus. Praegu asuvad mõlemad Kunstimuuseumis, kuid pole eksponeeritud. Kahtlen et kumbagi neist tänavale sodimiseks välja riputada tahetakse.
Jb: Kas saaks anda hästi lühikese ülevaate sellest, kuidas leitut säilitada nii et tee ehitamata ei jää?
Villu Kadakas: Vaata artikli sees olevat kaarti.
