Tallinn & partnerid korraldavad sellise vahva asja nagu vanurilaulude konkurss. Ehk siis äraseletatult pärjatakse au ja kuulsusega see, kes kirjutab laulu sellest, et ka kepi toel ja radikuliidiga on mõnus elada.
Ettevõtmist tutvustas selline pressiteade:
Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon, ETV saade „Prillitoos” ja Tallinna Sotsiaaltöö Keskus algatasid konkursi lauludele, mis väärtustavad eakaid inimesi, nende tegemisi ja elurõõme.
Zürii koosseisus Boris Lehtlaan (esimees), Kai Saks (EGGA), Hille Tarto (ETV) ja Kersti Põldemaa (TSK) ootab laule vanavanematest, pensioniea rõõmudest, rikkalikest elukogemustest jms. Kolm paremat laulu saavad auhinna.
Lauluvõistluse tingimused:
* Meloodia ja sõnad peavad olema originaalsed
* Laulu esitus kuni 4 minutit
* Üks autor/ kollektiiv võib esitada kuni kaks võistlustööd
Võistluslaulude paremik tuleb ettekandele avalikul kontserdil 23. mail 2008 Eesti Metodisti Kirikus Tallinnas ja võidulaul ka saates „Prillitoos“.
Iseenesest kena ettevõtmine. Niisama naljalt vanaduspõlve rõõmudest keegi laulu ju ei kirjuta.
Miks? Igaüks ju näeb eakaid, vähe sellest – on ka eakaid laululoojaid, uskuge või mitte. Miks ei kirjuta nad elurõõmudest läbi katarakti prisma, ratastooliga kevade nautimisest ja elukogenud õnnest, mida radikuliit ei riku?
Küsisin vanaemalt. Kas poleks tore, kui raadiost tuleks värskeid viise eaka põlve õnnest? Vanaema lükkas prillid kindlamalt ninale ja teatas, et tema eelistaks ikka kuulata head muusikat, mitte temaatilist muusikat. Seda viimast olla nõukogude ajal küllalt kuulda saanud: küll pidi laulma tööst, küll sotsialistlikust õnnest.
Kahtlaselt kunstlik mekk on sel laulukonkursil juures neh.
Võistuloomine peaks juhtima tähelepanu vanaduse helgusele, kuid paraku jääb mulje, et konkursi korraldajate arust eakatele enam muu muusika ei kõlba: kuulaku ikka midagi jõukohast, rõõmsat ja korrektset.
Alltekstina hõikab konkursikuulutus: lugegu vanad Videvikku, vaadaku Prillitoosi - ega nad ju muust aru ei saa.
