Paul-Eerik Rummo: eestivene kirjandust ei saa küsimuse alla seada

 (16)
Paul-Eerik Rummo: eestivene kirjandust ei saa küsimuse alla seada
Foto: Andres Putting

Kuidas defineerida eestivene kirjandust – või, üldistades ja ülepolitiseerimist vältides: kuidas ja kuhu liigitada x riigi territooriumil kirjutatud ja avaldatud y keeles kirjutatud teoseid?

Kas indikaatoriks peaks olema see, kui kaua ja kui pidevalt on autor x riigis elanud? Või teose temaatika, realistliku proosa puhul näiteks selle tegevuse toimumise keskkond? Kuidas sel puhul jääks fantastikaga? Või teose vaimsus, kui suuta nii komplitseeritud asja ilukirjanduse puhul rahvuslikult määratleda?

Kas viimasel juhul oleks Eestis kirjutatud venekeelne teos, mida kannab eestlaslik vaimsus, osaks eesti kirjandusest, aga eesti keeles kirjutatud eestlusevaenulik teos mitte? Või on põhiindikaatoriks ikkagi ja igal juhul keel?

Kas iirlase Samuel Becketti "Godot’ oodates", millest on autoripoolselt olemas nii inglis- kui prantsuskeelne tekst, kuulub ühel juhul inglise, teisel prantsuse kirjandusse? Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja mida sügavamalt kaevad, seda enam neid lisandub.

Tunnen praegust Eestis kirjutatavat ja ilmuvat venekeelset kirjandust liiga lünklikult selleks, et hinnata selle üldtaset ja elujõudu. Kindlasti aga ei saa püstitada küsimust, kas seda on Eestile vaja.

Kirjandust ei tehta riikliku vajaduse pärast, kirjanik kirjutab, sest et ta tahab kirjutada. Loodetava auditooriumi kohta tuleks küsida autoreilt endilt, igaühelt eraldi. Mu oma arusaamine on olnud alati, et kirjandusteos (pean silmas ilukirjandust) ei peaks olema ette määratud adressaadiga kiri, vaid pigem pudelipost, mis mitmete tegurite koostoimel ise oma adressaadi leiab. Kui leiab.

Küsisime Paul-Eerik Rummolt, mida ta arvab sellest, et kultuurkapital peab eesti kirjanduseks, vaid eesti keeles kirjutatud teoseid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare