Poliitikute meelad näod on esilehtedel küll alles, kuid viimased sissekanded pärinevad üldjuhul märtsi algusest ning enamasti tänatakse neis valijaid toetuse eest.

Muuseas toon näiteks Erik Salumäe ilusa lubaduse tema blogi esimeses sissekandes 22. jaanuaril: „Omalt poolt luban, et püüan siia koondada oma arvamusi ja seisukohti erinevatel teemadel ning seda mitte ainult praegu, valimiskampaania ajal, vaid ka pärast seda, kui peaksin saama valitud riigikogusse.“

Teine sissekanne on tehtud 20. juunil ning see neutraalne ümberjutustus riigikogu esimese istungjärgu lõppemise kohta.

Et Salumäe näide ei tunduks üksiku näite põhjal tehtud üldistusena, siis tooksin temale lisaks veel mõningaid poliitikuid, kelle blogidest viimase poole aasta jooksul midagi asjalikku lugeda pole olnud: Jaak Aaviksoo, Juhan Parts, Laine Jänes, Rein Lang, Tõnis Lukas, Sver Sester, Toomas Alatalu, Imre Sooäär, Kristiina Ojuland, Urmas Paet, Toomas Varek...

Siintoodute seas on ka mõningaid, kelle eest jüngrid pressiteateid üles riputavad. Lugeda saab küll igavaid teateid sellest, kus saadik käis ja kellega kohtus, kuid ei mingit otsest kontakti valijaga. Poliitiku tegelike tõekspidamiste kohta võib ainult oletusi teha.

Esineb ka poliitikuid, kelle blogikanded edastavad poliitiku arvamust aktuaalsete teemade üle, kuid ka siin on täheldada olulist aktiivsuse langust pärast valimisi.

Kui aasta esimestel kuudel tegi Edgar Savisaar (või tema pressiesindaja) keskmiselt kaheksa-üheksa sissekannet kuus, siis pärast valimisi langes nende arv keskmiselt kolmeni. Sarnast taktikat võib märgata ka Eiki Nestori, Evelyn Sepa, Igor Gräzini ja Tõnis Paltsi puhul.

Minu kui valija suhtes tundub selline käitumine ebaeetiline. Miks hoolivad poliitikud valijaist üksnes häälte andmise eel aga mitte pärast valimisi?

Blogid on poliitikutele heaks võimaluseks valijatele oma vaateid tutvustada ning lasta neil end tundma õppida. Valija usaldusväärne hinnang poliitiku kohta kujuneb ikkagi pika aja jooksul mitte populistlike valimiskampaaniate ajal mõned kuud enne valimisi. Miks pole suurem osa poliitikud taibanud, et originaalsed arvamusavaldused blogides viivad neid kas otse või läbi meedia valijale tunduvalt lähemale?

Igal juhul võiksid nad eeskuju võtta poliitikutest, kellest nii mõnegi blogid on jõudnud Eesti 20 tunnustatuma blogi sekka. (Marko Mihkelson, Sirje Kingsepp, Jürgen Ligi (kuigi lauseehitus annab soovida), Hannes Rumm, Mart Laar, Andres Herkel, Jaak Juske, Silver Meikar, Igor Gräzin, Marek Strandberg, Ott Lumi ja Kajar Lember.

Teisalt, kui mõelda, kui palju teab valija praeguses riigikogus istuvatest saadikutest, siis tuleb tõdeda, et üle kümne nime koheselt meelde ei tule. Mis saab aga neist 91 saadikust, kelle me enda arvates ise sinna valinud oleme? Eks rahvas mõtleb ikka, et need saadikud istuvad neil “soojadel kohtadel“ lihtsalt selle pärast, et olla erakondade kumminukkudeks, kes hääletavad vastavalt etteöeldule kas jah või ei.

Kodanikud ju ei tea, millised on nende tegelikud vaated ja kas neid üldse eksisteerib. Ühesõnaga, riigikogulased on unustanud aru anda enda peamisele tööandjale – rahvale!