Läbiotsimise alguses küsisid KAPO ametnikud, kas soovin konkreetse kahtlustuse – SA Tallinn 2011 mõjutamine ärimees Jüri Luige kasuks – raames midagi vabatahtlikult välja anda. Soovisin üle anda tegevsekretäri käes olevad kaks kviitungit sularahalise annetuse vastu võtmise kohta ning nõuniku käes oleva koopia kirjast Jüri Luigele. Siinkohal tuletan veelkord meelde, et kiri Jüri Luigele tänas annetuse eest Keskerakonnale, kuid samas rõhutas, et Priit Toobal ei soovi teha Jüri Luigega koostööd mitte üheski valdkonnas.

Tegevsekretär ning nõunik, kes läbiotsimise ajal büroos viibisid, olid loomulikult nõus need dokumendid KAPO ametnikele üle andma. Seepeale asusid KAPO ametnikud aga teostama läbiotsimist ka nende tööruumides. Samas seisis läbiotsimismääruses selgesõnaliselt luba otsida läbi Priit Toobali kodud, auto ning tööruum Keskerakonna kontoris. Seega polnud läbiotsimise laiendamine erakonna büroo teistesse kabinettidesse kooskõlas prokuröri poolt väljastatud määrusega.

Teiseks väidab Norman Aas, et läbiotsimise lõpus tutvustati meile läbiotsimisprotokolli ja sellele võeti erakonna esindajalt äravõetud esemete nimekirja läbi vaatamise kohta allkiri. See vastab tõele, kuid Aas jätab mainimata, et seaduse kohaselt peab läbiotsitav saama neist dokumentidest endale koopia. Mingil salapärasel põhjusel oli aga prokuratuur väljastanud läbiotsimiste ajal määruse, millega keelati protokollist koopiate ja väljakirjutuste tegemine.

Salapärane põhjus seepärast, et isegi läbiotsimist teostanud KAPO ametnikud ei osanud määrust kommenteerida ning tunnistasid, et midagi sellist näevad nad esimest korda.

Märkimisväärne on ka see, et kui prokuratuur keelas oma salapärase määrusega koopiate andmise kuni 30. jaanuarini 2012. aastal, siis hiljem otsustati ümber ning saime koopiad 11. jaanuaril. Taas tekitab küsimusi, miks esialgu prokuratuur seadust kitsendas ning hiljem oma kitsendusest loobus. Samuti ei maini Norman Aas seda, et Priit Toobal läbiotsimisprotokolli täies mahus ei allkirjastanud ning täiendas seda oluliselt omapoolsete märkustega. Need märkused sisaldasid just nimelt mitte nõustumist läbiotsimise ootamatu laiendamise ja esitatud kahtlustusse mitte puutuvate dokumentide kaasa võtmise osas.

Veerand riigikogust löögi all

Prokuratuur kritiseeris Keskerakonda teravalt läbiotsimise põhjuseks olnud kahtlustuse sisu avalikustamise eest. Samas aga anti ise meediale informatsiooni, mis tekitas tohutult küsimusi ning võimalusi faktide mitmeti mõistmiseks. Prokuratuuri 7. jaanuari pressiteade, mis teatas, et kahtlustus on esitatud kahele Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmele, pani sisuliselt löögi alla kõik 26 fraktsiooni liiget. See pani löögi alla veerandi Eesti parlamendist!

Usun, et igaüks mõistab kui suure meediapäringute laviini seesugune teade Keskerakonnale tekitas. Sellises olukorras vaikida oleks olnud meie poolt praktiliselt võimatu ja äärmiselt ebamõistlik. Keskerakond soovib antud juhtumis olla võimalikult avatud ning jagada avalikkusega kogu meie käsutuses olevat informatsiooni.

Esitatud kahtlustus ning läbiotsimise maht ei tundu kuidagi olevat omavahel võrdsed. Prokuratuur oleks võinud lihtsalt esitada nõude ettevõtja Jüri Luige ja Keskerakonna vaheliste suhete osas ning kogu informatsiooni nad oleksid ka saanud. Selle asemel aga valiti teine tee, kus läbi otsimise ulatust ebaseaduslikult koha peal laiendati ning kaasa viidi kahtlustusse mitte kuidagi puutuvaid dokumente. Läbiotsimise suurejoonelisust kirjeldab ilmekalt ka see, et operatsiooni läbi viimiseks oli üle Eesti kaasatud ligu 40 KAPO ametnikku. Sealjuures eeldada, et Keskerakond omalt poolt avalikkusele kommentaare ei jaga, on suisa absurdne!

Arvestades kõiki küsimärke, mis esitatud kahtlustuse ja läbiotsimise ümber lendlevad, ei tohiks prokuratuur imestada kui inimeste õiglustunne saab riivatud ning nad võtavad avalikult sõna ja küsivad, et kas see kõik oli ikka seaduslik. Suurima opositsioonierakonna keskkontori viimase 15 aasta arhiivide läbivaatlus ja asjasse mittepuutuvate dokumentide kaasa viimine ei ole mitte kuidagi proportsioonis esitatud kahtlustusega. Seesugune teguviis tekitab inimestes paratamatult hirmu ja mõtte – elame politseiriigis!