ROMAANIKATKEND: Katja Kettu "Keevitaja"
Kaisu, 9.45, Jollas
Olen just uinunud, kui poolõde helistab ja mind uuesti üles ajab. Telefon tiriseb ebameeldivalt toa sumbunud õhus. Imalalt, nagu ütleks Niila.
Poolõe jutt kostab telefonis segaselt ja läbi kahina. Kaashäälikud kajavad vastu otsekui kusagil jaamahoones, sisust on raske sotti saada. Midagi merest. Hetkeks arvan, et ta tahab sõita laeval oma uue mehega Rootsist meie maja vaatama. Kavatsen öelda, et praegu pole hea aeg ja et on kole palju tegemist, aga ei jõua. Midagi tema hääles sunnib kuulama. Miks ta nii vara hommikul helistab. Küsin, mis kell on.
„Kumma aja järgi?“
Läheb natuke aega, enne kui saan aru, et ta ei nöögi mind. Kellraadio näitab kolmveerand kümme. Kahju. Oleks võinud veel magada.
Vähehaaval hakkavad õe sõnad peas terviklikke lauseid moodustama. Läänemerel on laev põhja läinud. Suur laev on põhja läinud ja õde selle pärast endast väljas. Proovin välja uurida, miks. Siis meenub mulle, et tema mees sai hiljuti tööd mingil reisilaeval, täpne ametinimetus ei jäänud meelde. See jäi küll, et tundsin seda kuuldes kahjurõõmu. Et kas Rootsist paremat meest ei leidnud. Läks teine ju suure jutuga sealt paremat elu otsima. Nüüd on õel karvakasvanud, pesemata juuste järele haisev mees, kellel oli kombeks oma pere juurest musti otsi tegema kaduda ja tagasi tulla siis, kui oli omadega täiesti läbi. Ka nimi on tal imelik: Tiit Kivirähk. Eestlane.
Siis hakkab õde rääkima nende pojast Saskast. Sõnadest ei saa endiselt aru, aga leebun pisut. Poiss on armas. Kahe ja poole aastane, rukkipõllu värvi juuste ja naerulohukestega. Hakkas vist hiljuti lasteaias käima. Tema pilt on Simppa pildi kõrval elutoa klaveril. Õde karjub torusse, et poiss oli isaga laeval.
„Raha saab otsa, pole rohkem pengareid,“ hakkab ta siis hädaldama.
Kõne katkeb. Kas ta helistas telefoniputkast ja kust ta meie uue numbri sai? Ema ehk andis. Imelik ikkagi, õel ei ole kombeks helistada. Poolõel, meil on ainult ema ühine. Vajan kohvi.
Uue kohvimasina puhkimist kuulates jõuan Nekkule toidu kaussi panna. Kassi pole näha. Kutsun teda vaikselt, meelitan:
„Tule, tule, tule. Emme annab sulle süüa.“
Oleks piinlik, kui mees kuuleks. Praegu ei kuule keegi. Just nüüd tahaks, et vähemalt kass sülle tuleks, tahaks kuulata tema karedat nurrumist, tunda valget titevilla sõrmede vahel.
Raadiost tuleb noortemuusikat. Tunnen kergendust, hakkan peaaegu uskuma, et äsjast telefonikõnet pole olnudki. Siis saan vihaseks. Mida see õde helistab, ehmatab inimese enne õiget aega voodist välja. Poolõde veel pealegi.
Pealegi on mees jälle termose lauale jätnud ja kindlasti ka lehe postkasti. Seegi teeb viha. Millegipärast oleks mõnusam ärgata, kui majas oleks magamistoast alla tulles hääli, kui mitte oma mehe, siis kellegi teise. Aga mees ei kuula kunagi raadiot. Teda häirib, et ei näe, kes räägib. Mingi tüüp parandab eetris praegugi hoogsalt maailma. Simppa kindlasti keeras selle jaama peale. Krapist tulev lärm on sedasorti ebamuusika, et ma ei viitsi isegi oletada, mis keeles lauldakse. Jumal küll!
Mõte õe segasest puterdamisest hakkas isegi nalja tegema. Või laev põhja läinud. Tänapäeval selliseid asju enam ei juhtu. Äkki on õde peast segi. Või hakkas usklikuks?
Uudiste erisaade. Diktor kinnitab seda, mida ma alles hetk tagasi ei oleks mingil juhul uskunud. Reisilaev Estonia läks täna öösel Läänemerel põhja. Hädakutsung lõppes kell 1.35. Nad ei ütle, et kardetavasti uppunud, vaid uppunud. Ma ei usu seda. Ei suuda uskuda. Käsi tõuseb suu ette, peatab sealt purskuva hääle.
Ja korraga on köök täis merevett. Põhja läinud laev. Käsi sirutub kardinate poole, et neid ette tõmmata, peita sealt paistvat merd või kaitsta maja selle eest. Käe ette jäänud tass kukub ümber, veereb lauanurgale ja kliriseb katki. Pidi siis just nüüd selline asi juhtuma, kui meil on uus maja ja kõik? Pidi õde siis just nüüd helistama! Poolõde veel pealegi.
Istun köögipõrandal loksuvas merevees ja korjan portselanikilde. Kahlan poolde reide ulatuvas vees elutuppa. Simppa on seljakoti esikusse unustanud. Mõnel teisel hommikul hakkaksin sorima, vaatama, mis elu poiss elab ka, aga täna ei jaksa. Jätan koti vedelema ja mõtlen läbi udu, et peaks temalt rohkem küsima kooli ja kõige muu kohta, tööde ja värgi. Tema sõprade kohta, kellel on liiga suured püksid ja rasked ketid kaelas. Ma ei suuda viimasel ajal enam kuidagi temani jõuda. Ka temani mitte.
Teler plõksatab lahti nagu unine silm. Alguses ma ei taipa, mis pildil on. Oranžid laigud tormisel merel nagu inetud lilled kehval maalil. Siis taipan. Need on laeva päästeparved. Ühe põhjas vedeleb midagi. Mis see on? Näeb välja nagu väike hunnik lasteriideid. Korraga raputab mu keha nuuksatus, jõllitan ekraani, kuigi ei tahaks vaadata, sõrm tõuseb suhu ja kunstküüs prõksatab hammaste vahel. Miks ei ole kusagil ühtegi inimest? Kus nad kõik on?
***
Kaisu, 13.40 Pasila postkontor
Ei tea, kas poiss jõudis enne päästepaati minemist korralikult riidesse panna? Saska on selline külmavares. Mõtlen sellele Kulosaarest Pasila poole sõites. Pärast õe kõnet pidin käima duši all ja võtma veel teisegi tableti. Õieti oleksin tahtnud vannis käia, aga aega ei olnud. Juba dušisolin viis mõtted põhjaläinud laevale.
Meri silla all paistab ohtlik ja paneb pea ringi käima. Mille peale võib üldse enam kindel olla? Seesama meri, mis tapab inimesi, kannab Jollase rannas paati. Lapsed ujuvad tuleval suvel selles samas meres surnute seas nagu lihasupis, kokkupõrkeid vältides. Just nüüd, kui majanduskriis hakkab mööda saama. Just nüüd, kui ostsime uue köögimööbli ja kõik.
On tunne, nagu oleksin langenud pettuse ohvriks.
Leian autole jaama juures parkimiskoha ja lähen ülejäänud tee jala. Kõik vastutulevad koerad ja inimesed on sama hallid nagu ümbritsev betoonmaastik. Üritan osta ajalehte, kus oleks uudiseid õnnetusest, aga kõik õhtulehed on läbi müüdud. Õe kodune number ei vasta, õnneks. Ega ma oskakski talle midagi öelda.
Postkontoris on kõik nagu ikka. Kui üldse midagi peaks kindel olema, siis see, et maailm jääb seisma, kui selleks on hea põhjus. Aga seda ei juhtu. Post tuleb ja läheb endiselt. Õnnitluskaardid ja sünnipäevapakid. Arved ja maksuteated. Kellelgi kusagil on ka homme nimepäev.
„Kas pole kohutav! Mõtle, kui oleksime Tallinna sõitnud, nagu plaan oli.“
Maila on märkamatult minu kõrvale ilmunud. Tema hingeõhk haiseb küüslaugu järele, punaseks lakitud küüned haaravad õlast. Siis tugevdab ta pitsitust, sosistab kaastundlikult:
„Rahu. Kas kõik on korras?“
Vastu tahtmist heidan vargsi pilgu teistele tüdrukutele. Nood pööravad pea kõrvale.
„Pole midagi. See on hormoonidest.“
See on hormoonidest. Maila noogutab oma punaseks värvitud pead nagu tahaks öelda, et seda ta oligi arvanud. Ta ei usu traditsioonilisse meditsiini. Teised ei vaata meie poole.
Oli mul vaja seda eluviisikuulutajat usaldada. Häbenen kohe oma mõtteid. Miks siis kohe niimoodi. Kahetsen siiski, et mullu kevadel, kui raske oli, talle kogemata südant puistasin. Et käivad külmad ja kuumad hood, ja et ma mõnikord ei saa aru, kus ma olen. Täiesti tavaline naise psühhofüsioloogiline reaktsioon menopausi ajal, öeldi arsti juures. See on kliiniliselt tõestatud. Aju serotoniinitase langeb, adrenaliini transportiva dopamiini hulk kõigub. Östrogeenitase langeb. Surnud närvilõpmed saadavad endiselt signaale.
Seega ei midagi erilist. Ometi on seda raske taluda. Et nooremad, siledad inimesed vaatavad kaastundlikult. Maila topib kord mingit brošüüri joogakursustest, kord räägib keha ja vaimu tasakaalust. Et kõik sõltub aurast. Teisi töötajaid on ta veennud, et ma olen peast segi. Pärast hormoonravi algust on nad mind vältima hakanud. Kummaline tunne. Vanasti otsustasin mina, kelle sisenedes kõik vait jäid. Otsekui oleks mul maailma esimene menopaus. Otsekui oleksin muutunud ebainimeseks pärast seda, kui ma enam jalgevahelt ei veritse.
„Kas sul olid õemehega lähedased suhted?“
Maila suust tulvab läbi kurgupastilli vastu endist hapukat lehka. Tema kõrvalestade küljes rippuvad rasked hõbekõrvarõngad välgatavad. On tahtmine sülitada. Miks ta räägib neist nagu surnutest.
Ei. Mehe ja poisiga on kindlasti kõik korras.
Kõigel sellel peab ometi mingi mõte olema.
Ja samal hetkel vallandub kõhukoopas hirm. Silme ette kerkib pilt õepojast, kuidas ta suvel kohe Volvost välja ronides kallistama jooksis, kuigi õde ise hoidus eemale. Lõi oma väikesed pontsakad käed ümber kaela, lihtsalt niisama. Mäletan, kui hea oli lapse puudutus. Ja kuidas ma siis õde kadestasin, et ta saab veel vanas eas emakssaamist kogeda.
Pärast kohvipausi räägitakse raadios, et on sadu hukkunuid. Peas kohiseb. Kõrvallettide taga selgitavad nooremad tüdrukud põskede õhetades klientidele sooduspakkumisi. Sukkpükstel hakkab silm jooksma ja kui ennast liigutan, ragisevad need kuidagi imelikult. Maila saalib kikivarvul edasi-tagasi ja peab mind silmas. Siis läheb lahti: eelmine klient nõuab kümnemargasest valesti tagasi. Järgmisel kliendil on silmad märjad. Ta näeb oma soengu ja suurte silmade poolest täpselt minu poolõe moodi välja. Kaastunne lööb pea kohal kokku. Miks tal on olematu lõug ja pirnikujuline keha, miks minul on pikad sirged sääred, millega ma temast üle astun? Kas seepärast pidigi ta Rootsi minema? Kujutlen, kuidas ta seisab terminalis, hõredad juuksed välisuste vahelt puhuvas soojas õhus lendlemas ja kobab väriseva käega telefoni järele, et kellele helistada. Ta helistas mulle.
Vaatan kliendi pikergust nägu ja korraga tuleb nutt peale. Ka õel on alati olnud kahvatu nahk. Hetke ajel võtan ta käe oma pihku. Käsi on nätske. Hoian tema sõrmi ega vaata pragunevat lakki, ei hooli tema räämas olemisest, vaid silitan tema sõrmi ja surun vastu rindu. Oleme hetkeks üheskoos.
„Kas kõik on ikka korras?“
Väljas on sadama hakanud, kuulen rabinat suure ruumi teise otsa, kuulen üksikute piiskade langemist ja pööran pead just siis, kui Maila huuled mu kõrva puudutavad. Ehmun nii, et karjatan.
Maila seisab minu kõrval ja näeb osavõtlik välja. Kuidas ta küll oskab nii vaikselt hiilida, otsekui eikusagilt välja ilmuda, kuigi tal on nii kael kui randmed täis lükitud kilisevaid new age-ehteid. Vaatan õde. Too köhatab. Ta köhatab ega kurvastagi koos minuga, see ei olegi õde, see on klient. Tahab oma kätt tagasi.
Ülejäänud tööpäevaks pannakse mind pakke sorteerima. Maila tuleb naerusui rääkima, et nad on otsustanud minu vahetust natuke varasemaks tõsta. Ei midagi erilist. Et saaksid rohkem perega olla. Ja kes seda veel otsustas? Klientide hääled kostava kord kiledalt, kord ärritavalt vaikselt. Kas tänapäeval ei osata enam normaalse häälega ja selgelt rääkida. Tunnen oma mehest puudust. Sellest on nii kaua aega tagasi, kui ta mind viimati puudutas. Kui surusin sõrme vastu tema otsmikku, nii et hakkas hea ja küsisin:
„Kas oleksid täna öösel minu turvamees?“
Seal tagaruumis pruune pappkaste sorides ja tembeldades pean tahtmatult mõtlema, kui palju on siin selliseid pakke, mida pole enam kedagi vastu võtmas. Alles tööpäeva lõpus märkan, et ripsmetušš on mustade joontena põskedele valgunud ja keegi tüdrukutest pole julenud midagi öelda.
***
Kaisu, 20.30, restoran Eliel, raudteejaam
Õde on pärlkõrvarõngad kõrva riputanud. Need helgivad hämara restorani loožis väikeste jaanimardikatena. Ta ei ole midagi öelnud pärast seda, kui me Malmi haiglast taksoga ära sõitsime. On näha, et ta on nüüd duši all käinud, ei haise enam põletiku ja mäda järele. Enne märkasin, kuidas hotelli administraator tema peale salaja nina kirtsutas.
Nüüd on õel kleit seljas, ta on rahulik, selge olemisega.
Leti ääres küsib ta klaasi punast veini. Mõtlen, et kas ta võtab mingeid ravimeid. Aga ta tundub samasugune nagu ma teda mäletan eelmisest suvest ja sellele eelnenust. Juuksed on õhukese ribana kõrva taha keeratud, pehmed kuklaudemed on turris. Vaatan enne müüjat, siis õde. Müüja ei söanda naeratada. Õe käed ei värise. Ta ütleb, et lendab ülehomme tagasi Stockholmi. Tema haiguspuhkus saab siis läbi ja ta peab tegelema igapäevaste asjade korraldamisega. Merel peetavat mälestusjumalateenistust ei kavatse ta jälgida.
„Kuidas saab matta kedagi, kes on ikka veel kadunud?“
Õe hääl jääb rahulikuks kogu selle aja, kui ta oma pojast räägib. Ta songib kahvliga oma pihvi ja seentega sooja võileiba ning torkab toidupalu suhu graatsiliselt ja kindlalt. Kleidile ja suunurkadesse tekkivaid pritsmeid pühib ta valge salvrätiga. Ta räägib täiesti igapäevaselt vajalikest asjatoimetustest, Saska riietest, mis tuleb taaskasutuskeskusse viia. Lasteaeda peab helistama ja rääkima, seda ei ole ka veel suutnud korda ajada. On öelnud, et poiss on isaga Eestis, vanaema juures. Õde songib kahvliga peterselli ja jätkab loetelu nagu pähe õpitud salmi. Puhkusereis Mallorcale tuleb tühistada, peab küsima, ehk saab raha tagasi. Ei tea veel, kas Rootsi riik kavatseb omastele lubatud hüvitisi maksta. Tema hääl on õige pisut rabedam kui tavaliselt, kui ta küsib, et kas ma võiksin nädalalõpuks Stockholmi appi tulla uut korterit otsima. Kolmetoaline Rinkebys on tema jaoks liiga suur. Meest ei maini ta sõnagagi. Kas nad kavatsevad lahku kolida? Ma ei julge küsida, vaid hakkan patrama kiiretest asjadest töö juures ja muust. Mõte tema juures elamisest tundub ängistav. Mitte praegu, kui mu endagi elu on sassis. Magada madratsil surnud lapse mänguasjade keskel. Õde istub minu vastas ja näeb ükskõikne välja:
„No siis mitte.“
Ta kehitab oma väikeõe-õlgu, jääb vahtima kõrvallauas õlut kaanivat keskealist paarikest. Õde hakkab naerma millegi üle, millest õieti aru ei saa. Ja alles siis panen tähele, et tema kleidi kaelusest paistab silt. Tal on kleit tagurpidi seljas. Vaatan teda, ja tema on hakanud ümisema. Väga vaikselt. Ta ümiseb seda lambalaulu, mida ta mulle telefonis kassetilt mängis, seda, mida Saska oli laulnud, keerutab kahvlit tühjal taldrikul. Luban hädaga, et Simppa võib tulla talle Stockholmi appi asju sorteerima. Tal algab niikuinii sügisvaheaeg. Samal ajal mõtlen, et poisile peab ilmselt lubama kingiks mõne uue plaadi, millest iganes ta parasjagu huvitatud on. Tedagi pole kodus kuigi sageli näha. Stockholmi läheb ta kindlasti hea meelega, on seda juba mitu suve mangunud.
Kogu ülejäänud õhtusöögi ajal katsun olla ettevaatlik. Lobisen suvest ja maja valmimisest, uutest aiatoolidest ja hakkan juba rääkima endise omaniku poolt õuenurka püsti pandud mängumajast, aga siis meenub. Lõpuks ei oska ma leida enam ühtegi ohutut jututeemat ja me joome oma veini lõpuni vaikuses.
Kell on juba peaaegu pool kümme, kui viimaks arve saame. Pakun ennast maksma, aga õde sunnib mu käeviipega vaikima. Ta hakkab käekotis sorima. Ei leia kuidagi rahakotti. Nüüd näen, et tema käed siiski värisevad. Kotist paiskub välja huulepulki, puudritoos, kasutatud salvrätikud, pooleldi sulanud šokolaaditahvel. Leht valuvaigisteid ja väiksem tops, mille etiketist ei saa aru. Siis pudeneb laudlinale mingi puust asjandus. Alguses pean seda ülisuureks võtmehoidjaks. Aga see on hoopis mänguasi. Puust laev, ilmselgelt ise tehtud.
Õde jõllitab lauale pudenenud eset. Seejärel vajuvad tema käed jõuetult alla. Ta vahib klaasistunud pilguga enda ees laual lebavat eset. Lõpuks jõuab kohale. See on see laev. Kui õemees ilma kingadeta merest leiti, oli tal too laev rusikasse pigistatud. Ta ei nõustunud seda ära andma isegi siis, kui pinnaltpäästja oli hakanud meest rakmetesse kinnitama. Mänguasi oli tulnud mehel jõuga käest väänata, nii et väike sõrm murdus. Vaatan väikest kohmakat puidust eset. Ma ei taipa, miks ta pidi selle laevalt kaasa võtma. Õe suu on väändunud grimassiks, millega ta nuttu tagasi hoiab.
Kogu tee Jollasele möllab mu peas mõte, mida ei tahtnud õele öelda. Mida ta kindlasti isegi mõtleb, proovib peast välja visata, aga lihtsalt ei saa: kui õemees laevalt pääses, siis kuhu jäi poiss? Kas ta jättis nende poja üksinda uppuvale laevale, kindlasse surma? Samas loodan, et õde ei ole veel sellele mõttele tulnud, et teda säästetaks kahtlustest igaveseks.
***
Rovaniemist pärit kirjanik ja animafilmirežissöör Katja Kettu (1978) on õppinud kirjandust Tampere Ülikoolis ning animatsiooni Priit Pärna juhendusel Turu Kunstiakadeemias. Koostöö eesti kunstnike ja muusikutega jätkus 2004. a Tallinnas, kus Kettu filmis üle poole aasta Priit Pärna käsikirja põhjal filmi The Easy Writer. Praegu elab Kettu Lõuna-Soomes Sammattis ning kirjutab oma elust ja kirjutamisest blogis http://katja-kettu.blogspot.com/
Seni on Kettult ilmunud kolm romaani: „Surujenkerääjä“ (2005) , „Hitsaaja“ (2008) ning „Kätilö“ (2011). Kriitikud on kiitnud autori andekust luua isikupärast keelt, mis on samal ajal groteskne ja realistlik, ilus ja inetu. Katja Kettut on nimetatud ka mure humoristiks ja tema loomingut võrreldud näiteks Rosa Liksomi omaga. Kettu aga ütleb enda kohta: „Mulle on öeldud, et keel, mida kasutan, on sünge. Minu arvates see ei ole sünge, pigem on see elav, taltsutamatu, lihalik ja isegi naljakas. Sünged on teemad, sest mida tõsisem on teema, seda rohkem on lugejal vaja naerda.“
Katja Kettu külastab Tartut, Tallinnat Viljandit:
14. novembril kell 17 kirjanik Katja Kettu Viljandi linnaraamatukogus
15. novembril kell 17 uue rändnäituse „Kirgas, kerge ja karge nagu vesi. Soome nüüdisproosa“ avamine ning tutvumine instituudi uuenenud raamatukoguga Soome Instituudi Tartu osakonnas
15. novembril kell 18 kirjanik Katja Kettu Kirjanduslik teisipäeval Kirjanduse Majas
16. novembril kell 16 kirjanik Katja Kettu Viru Keskuse Rahva Raamatus
16. novembril kell 18 kirjanik Katja Kettu Kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis
Rändnäitus „Kirgas, kerge ja karge nagu vesi. Soome nüüdisproosa“
Igal aastal ilmub eesti keeles keskmiselt kakskümmend uut soome raamatut. Ent nii mõnigi kirjanduslik aare jääb tõlkimata või ei leia lugeja just temale sobivat raamatut raamatukogu või kaupluse riiulitelt üles. Soome Instituut aitab edendada soome kirjanduse tuntust, korraldades kohtumisi kirjanikega ja pakkudes tõlkijatele erialast koolitust. Samasugust funktsiooni tahab täita ka meie uus rändnäitus, mis koosneb kirjanike tutvustustest, tekstidest ja piltidest ning valitud raamatutest. Näitusele on välja valitud viisteist soome autorit, kes kõik on soome kirjandusmaastikul leidnud oma niši. Ülevaadet tehes lähtuti kirjanikest, kelle teoseid on juba eesti keelde tõlgitud, kuid sekka pandi ka paar kõrgetasemelist Eestis veel tundmatut autorit, kelle raamatud väärivad eestindamist. Näituse on koostanud Heidi Iivari koos töörühmaga Soome Instituudist ja selle on kujundanud Ly Lestberg.
