Sergei Metlev: Eesti poliitika muutub broilerite kalmistuks
Tavaline vaatleja ütleks, et ega nendest broileritest ei saagi paremat loota. Ja tõesti, kui tihti me siis saame noorpoliitiku kohta öelda „temast kunagi sirgub riigimees“. Eesti keeles sõna „riigimees“ on väga tähelepanuväärne, kuna värvikalt iseloomustab poliitikut, kes paneb kogu oma talendi teenima üksnes kodumaa huve ning käitub kooskõlas kohuse ja südametunnistusega isegi siis, kui üldise hukkamõistu tõenäosus on väga suur.
Eesti vajab hädasti selliseid poliitikuid, et taastada inimeste usaldust ja parandada moraali. Kuid taoliste kavatsustega noore sattumine poliitikasse ja tema vastav areng eeldab siiski head erakonnasisest kliimat ja ühiskonna minimaalset usaldust noorte poliitikategijate suhtes.
Meil ei ole ainsatki põhjust kahelda, et Eestimaa põues on peidus mitmeid talente, kes asjade soodsal kokkulangevusel võivad otsustada ühise heaolu teenimise kasuks. Neid võib kohtuda avalikus teenistuses, äris ning ka kodanikuühendustes, kus sajad noored igapäevaselt nö parandavad maailma.
On täiesti normaalne, et mingi osa neist üks hetk soovib ühiskonnaasjades tõsisemalt kaasa rääkida. Peale poliitikat on raske leida paremat vahendit, mis võimaldaks otseselt kujundada ühiskonna arengut, selleks on ju vaja võimu. Ja siis lülitub sisse paljude teadvusse kodeeritud arusaam, mis osaliselt vastabki tõele, et poliitika on a priori räpane asi, täis ämblikuvõrke ja muud säärast.
Erakonnaelu toimib loomulikult reaalsuses. Politoloog Tõnis Saarts rõhutas ühes oma intervuus, et iga tugev ja edukas erakond on tavaliselt kindla struktuuriga tõhus organisatsioon. Peab eksisteerima distsipliin ning teatud sisekord, mille ränk rikkumine võib kaasa tuua ka tagajärgi. Seda asja võib tuhat korda hukka mõista, kuid tunnistagu, et pidevat võimuvõitlust pidav erakond ei saa lubada endale olla sisemiselt ebastabiilne ja habras. Probleem pole mitte sisekorras kui sellises, küll aga meetmetes, mille abiga soovitatakse stabiilsust säilitada. Tihti käib stabiilsus käsikäes absoluutse kontrolliga ja mahasurumisega, mitte aga veenmisega.
Andekaid noori peletab algaja poliitiku kuvand
Kui erakonna sisevalimised muutuvad lavastuseks, mille lõpp on enne teada või kui üks suur juht suvaliselt nimetab ametitesse temale meeldivaid inimesi sõltumata nende kvalifikatsioonist, siis igal mõtleval inimesel tekkib küsimus, kas mul on sinna ikka asja? Kas tõesti kurnav retk läbi poliitintriigide džunglite, kohustus pidevalt tõestada oma truudust konkreetsetele isikutele on väärt teoreetilist võimalust midagi poliitikas ära teha? Muidugi, au neile noortele, kes ilma oma nime rikkumata pääsevad positsioonidele, mis võimaldavad midagi ära teha. Kuid kahjuks nad on sageli nähtamatud avalikkusele, nagu paljud tänased riigikogu liikmedki.
Erakonnad ei ole andnud noortele erakordselt vajalikku signaali: partei pakub võimalust toetada konkreetsest maailmavaatest tulenevate eesmärkide elluviimist, samas jätab ruumi vabaks aruteluks, kuulab ära arvamusi ning teatud pingutuste ja töö tulemusena võivad andekatele noortele avaneda väljavaated tõsisema karjääri osas.
See signaal ei ole antud ilmselt ka seetõttu, et vastavad muutused erakondades pole hetkel teretulnud. Eesti erakonnad pole ka eriti rõhutanud, et oma ühiskonna teenimine on suurim au, mida üks inimene võib vastu võtta. See eeldab usaldust, ausust ja pühendumust, mitte ametlikku joone pioneerina järgimist. Kusjuures viimasest tulenevalt noorte poliitikategijate vahel tekivad lausa võistlused a la kes kõvemini solvab konkurente teisest parteist. Ka see on käitumine, mida nad on poliitkeskkonna survel omaks võtnud.
Noored talendid tihti ei siirdu poliitikasse noorpoliiitku imago ärarikutuse tõttu. Eesti meedias noorpoliitik sageli võrdub sõnadega broiler ja parteisõdur. Meil on olemas näited nagu lihtlabase varguse eest vangi mõistetud endine Reformierakonna liige Anna-Maria Galojan, kes veel 2007.aasta riigikogu valimistel esitles ennast kui edumeelset noorpoliitikut.
Äärmiselt kahetsusväärne, et osa Eesti meediast on teinud Galojanist kriminaalse superstaari, see ju ainult diskriditeerib noori poliitikategijaid tervikuna. Lisaks õnnetu respublikaan Nikolai Stelmach, kes pidi koos oma parteikaaslase Raudsega lahkuma poliitikast elamisloafääri tõttu.
Meil on olemas keskerakondlane Priit Toobal, kes vaatamata ränkatele süüdistustele vankumatult istub oma Riigikogu liikme toolis kinni. Lõpuks endine sots ja endine keskerakondlane Ivor Onksion, kes sattus Toobaliga nn kirjavahetuse skandaali. Onksioni ühiskondlik karjäär on sellega sisuliselt lõppenud. Loomuikult on noortest inimestest kahju.
Veendunud parteisõdurid ja parimad kavatsused
Eesti poliitika muutub broilerite kalmistuks. Sellises olukorras pole vaja imestada, et ideede ja tahtejõuga noored hoiduvad eemale erakondadest. Kes ennast lugupidavatest inimestest sooviks minna eelnimetatutega luurele? Kui keegi sattub õiglase pahameele vihma alla, siis pritsmed jõuavad ka kõrvalseisjani. Ühiskondlikult aktiivsetele inimestele kõlab see hoiatavalt ja eemaletõukavalt.
Kui erakonnad soovivad seda kõike heastada, siis peavad nad näitama kiiret puhastusvõimet ning oskama ühemõtteliselt anda hinnang ehk keelduda lurjuse kaitsmisest puhtalt seetõttu, et tegemist on oma enda lurjusega. Parem aga hoolikalt valida, kellega koostööd teha.
Negatiivseid näiteid on äärmiselt palju, kuid oma julgetes üldistustes me oleme jõudnud punktini, kus sageli noore parteiline kuuluvus automaatselt teeb temast mõne erakonna „ketikoera“ või „südametunnistuseta karjeristi“. Alusetu diskrimineerime üksnes parteikuuluvuse alusel võiks lõppeda!
Tean isiklikult noori inimesi, kes tegelevad poliitikaga lähtudes parimatest kavatsustest. Õige oleks ikka leppida lihtsa faktiga, et nii nagu ka ühiskonnas üldiselt, on erakondades nõrgema ja tugevama moraaliga inimesi, erakondade näol ongi tegemist ühiskonna peegliga. Me võime kiiresti leida seal veendunud parteisõdureid, nagu näiteks Priit Kutser, kes eksides kõikide normide vastu kasutas valitsuse mustamiseks Haapsalu Lastekodu põlengu traagikat. Pangem siiski rohkem tähele neid noori, kes pidevalt harivad ennast, loovad sidemeid üle maailma ning näevad oma tulevikku poliitikas.
Märkuse tegemine või millegi etteheitmine eeldab vastavat tegu, käitumist, näteks Kutsari sõnavõtt pälvis õiglaselt kriitikat. Kuid kriitika põhjuseks ei saa olla üksnes konkreetse inimese vanus ja vaated, mida ta soovib realiseerida läbi erakonnas tegutsemise.
Ühe vitsaga kõigi tembeldamine broileriks või ketikoeraks ainult süvendab sallimatust ühiskonnas ning mõjub hävitavalt talentide realiseerumisele poliitikas. On aega võimaldada noortel tulla poliitikasse ja tunda ennast seal vabamalt.
Toetust ja sümpaatiat väärivad ennekõike need, kes on valmis panema ennast teenima riiki, mitte aga vastupidi. Riigimeheks ei sünnita ega nimetata ametisse, riigimeheks saadakse. Erakondades otsusi langetavad inimesed saavad suurepäraselt aru, kuivõrd kurvad võivad olla tagajärjed usalduse jätkuva languse korral erakondade suhtes ning poliitlisel moraalikriisil. Täna on inimestel võib olla ükskõik erakondadest, homme juba tervest oma riigist.
