Miks ma rõhutasin sõna „rikkumata“? Aga seepärast, et kõik viimaste aegade stamp-seisukohad metsade majandamisest räägivad metsast kui kiiret saaki andvast viljapõllust. Vähe räägitakse metsast emotsionaalselt, metsast kui tervendajast, inspiratsiooniallikast, õpikohast, hingehoidjast. Ometi on palju neid inimesi, kes metsa ainult nende väärtuste pärast hindavad. Marja- ja seenemetsad, jaht ja ulukid puudutavad üksjagu laiemat ringkonda kui metsaomanikud või metsamajandajad. Sõna „looduskaitse“ ajab sageli metsaomanikud kaitsepositsioonile, sest kardetakse sellega kaasnevaid keelde ja piiranguid.

Vanad puud on elurikkuse allikas

Kõik me oleme kuulnud räägitavat, et mets läheb „raisku“, kui me teda õigel ajal maha ei raiu. Teine jutt käib CO2 sidumisest, väites, et vanad puud enam seda teha ei suuda, hoopiski et neist eralduvad kahjulikud gaasid. Kolmas võrdlus räägib viljapõllust või porgandipeenrast. Et no kes siis jätab kevadel külvatud saagi sügisel koristamata.

Maainimene teab, et kui raiume küpse metsa maha, jääb sinna mitmeks aastaks lage kännustik. Süsihappegaasi aga seovad väidetavalt parimas kasvueas puud. Lagedal langil kulub kümme aastat, enne kui sinna kasvab nii palju noori puid, et need suudaksid seda eesmärki täita. See on pikk aeg. On muutunud ka veerežiim, sest pole puid, kes vett tarbiksid.

Metsade majandamisel tuleks hoiduda massilisest lageraiest, mida viimasel ajal üha enam majandusliku tulukuse huvides tehakse (lageraie on kõige mugavam, odavam ja kiirem moodus metsast puit kätte saada) ja mida soosivad kehtivad ja kuuldavasti ka muutmisel olevad õigusaktid. Raiemahtude taganttõukajaks on muidugi ka aasta algul vastu võetud metsanduse arengukava aastani 2020. Majandussurve metsandusele aina kasvab. Raiuge, raiuge!

Olen nõus, et metsa peab majandama, aga on ka loodussäästlikumaid raieviise peale lageraiete.

Surve on nii suur, et kuuldu pidev kordamine hakkab inimeste ajusid mõjutama ja nagu mingisse ususekti värvatuna, hakkavadki uskujad samu tõdesid edasi levitama ja kordama. Raiuge, muidu läheb mets raisku, põllumees ei jäta ka vilja koristamata, vanad puud reostavad õhku!

Metsameeste seas on hakanud levima mõtteviis, et vanad puud, vana mets on vaja kiiresti maha võtta. Seda võrdlust võiks laiendada ka ühiskonnale, kus vanad inimesed on justkui jalus (tuleb hooldada ja pensioniraha maksta) või targutavad liigselt ja pidurdavad nooremate tegutsemiskihku (nagu mina praegu siin). Olen vanade puude kaitsest rääkimise järel saanud küllalt tunda suhtumist, et kas sa oled siis nii rikas, et võid lubada oma metsal jala peal seistes ära mädaneda. Olen endiselt seisukohal, et pärast puu elu lõppu saab seal alguse uus elu uute liikidega. Olen metsanaine, kes metsa rahaks vahetamist pelgab, kartes selle tõttu palju olulisemast rikkusest ilma jääda.

Tehtud vigu parandamas

Kuidas ma oma esimestel metsaomanikuks olemise aastatel siis toimisin? Alustasin kindlasti vigu tehes, sest sülle kukkunud metsast tekkis soov igal aastal paremaid tukakesi rahaks teha. Mõnes mõttes võib seda tolleaegse vaesusega põhjendada, aga hoopis enam teadmatuse süüks panna. Rikkamaks ei saanud põrmugi, pigem vaesemaks, sest kadusid mu vanad võiseenekuusikud. Lisandusid süümepiinad. Õnneks polnud seda aega pikalt. Pidevalt metsas olles ja õigete nõuandjate abiga tulid ka teadmised. Õppisin mõtlema tulevikule, mitte ainult tänasele päevale.

Esialgu tehtud vigade leevendamiseks hakkasin metsastama kunagisi kasutusest välja jäänud talupõlde, sealt leppa välja raiuma ja kuusikuid asemele rajama. Uue metsa rajamine nõuab pidevat hoolt ja pühendumist. Pean metsaistutamist ja noorendike hooldamist oma viimaste aastate elutööks. Läbi selle loodan leida rahu ja leppimise metsa ja kogu loodusega.

Sellest hetkest, mil 10 aastat tagasi avastasime, et minu metsas pesitseb kotkas (tol ajal polnud mul erinevatest kotkaliikidest õrna aimugi), läks asi põnevaks. Sain teada, et tegu on looduskaitse all olevate lindudega ja on auasi neid oma metsas pesitsemas näha. Suurenes huvi kotkastest rohkem teada saada, lugeda, neid vaadelda. Istusin tundide ja päevade kaupa binokliga ühel põllunurgal metsa lähedal ja aina jälgisin kõiki suuri linde, kust nad tulevad ja millisesse metsatukka kaovad. See oli ilus aeg, nagu väike laps avastasin uut, põnevat ja senitundmatut maailma!

Selleks ajaks oli kodus ka arvuti ja internetiühendus ning suhtlemine linnumeestega ornitoloogiaühingust hakkas edenema. Innustunud üleskutsest kõiki suuremaid risupesi registreerida, ma aina rändasin peale oma metsa veel mööda ümbruskonna metsi, mille tulemusena leidsin arvestatava hulga suuri pesi. Järgnes tutvus Kotkaklubi liikmetega, kes pesad ka üle kontrollisid. Minu oma metsadest leiti kaks väike-konnakotka, üks händkaku (händkakk pesitses hiireviu ehitatud risupesas) ja üks herilaseviu oma. Tol päeval, kui selle noormehega Kotkaklubist esimest korda kohtusin ja pesi vaatamas käisime, ütles ta lahkudes mulle, et „te olete väga rikas inimene“. Ma ei saanud esiotsa pihta, et kuidas. Nüüdseks oleme juba aastaid temaga suured sõbrad ja ammuilma selgeks räägitud, mida ta tol korral mõtles. Ta mõtles loodusrikkust!

Loodus kosutab ja jagab oma rikkusi

eda rikkust on nii palju, et mu igasse päeva puistatakse mõni pärlike. Olgu selleks kevadine konnakotkaste saabumine, suvine kotkapoja esimesed lennuharjutused või esimene iseseisev hiirejaht, olgu need hämaruses puult vastu vaatavad händkaku mustad silmad või keskpäevased kanakulli poegade kriisked. Ootamatult võib ehmatada laanepüüde vurisev lendutõus või pähklimänsaku vali hääl, jõel ujuva kopra sabalöök või soku haugatus. Kannatlikkuse krooniks on olnud võimalus näha ilvese rünnakut kitseperele või jääaugust tulnud saarma lippamist lumel. Rääkida võib lõputuid lugusid metsloomadest ja lindudest.

Sajandivahetusel algas vääriselupaikade kaardistamine. Minu metsades on neid kokku kolm, pindala järgi 9,2 ha, mis teeb 10,2% majandamisest väljas olevat metsa. Lisanduvad veel väike-konnakotkaste püsielupaigad ja kokku tuleb 16% kaitstavat metsa.

Ma pole tundnud, et looduskaitse minu metsamajandamistöid oleks seganud, sest käitumisreeglid olen enda jaoks ise kehtestanud. Jõeaasal asuva puisniidu ilmelise ala niitmise lükkan teadlikult aega, mil taimed on ära õitsenud. Isegi ohakatel ja nõgestel on oma roll putukate ja liblikate elus. Ma võin ju oodata, kuni õienektarit veel korjata saab ja alles pärast seda tulen vikatiga.

Võsatöid tehes jälgin hoolega lindude haudumisperioodi. Tegelikult ma ajavahemikus aprillist kuni augusti lõpuni väldin igasuguseid raie- ja võsatöid, et võimaldada lindudel pojad välja haududa ja üles kasvatada. See on lihtne soov elada metsaga ja sealsete olenditega heas läbisaamises.

Raietöid pole ma mitu aastat suuremas mahus enam teinud, ka siis mitte, kui puidu hinnad kõrgele tõusid. Eelmisel talvel lasin veidi harvendusraiet teha ja küttepuude saamiseks lepikuid vähendada. Kunagised lageraielangid on edukalt uuenenud ja noorendikes kasvavad kenad kuused-kased. Loodus teeb mulle ka kingitusi ja külvab puuseemneid juurde. Nii peab pidevalt noorendikke hooldama.

Omaniku tarkus

Kõige tõhusam viis metsa kaitsta on omaniku tarkus. Tarkus tuleb õppimisega, teadlikkus kogemuste ja läbielamiste kaudu. Loodushoid saab olla ainult siis efektiivne, kui iga inimene oskaks oma elu looduskeskkonda arvestades korraldada. Kõik keelud ja piirangud tekitavad inimestes vastumeelsust, protesti.

Kuidas siis korraldada nii, et metsa saaks majandada ja ta oleks samal ajal ka loodusele tekitatud pöördumatute kahjude eest kaitstud?

Kõigepealt teeme selgeks, kelle eest me loodust kaitsma peame? Inimese eest ju, tema rumaluse ja ahnuse eest. Kelle pärast me loodust kaitseme? Samuti inimese pärast, meie laste ja tuleviku pärast.

Erametsaomanikud vajaksid õppusi liikide (olgu need kaitsealused taimed, samblikud, pisiputukad, liblikad, kahepaiksed-roomajad, linnud või imetajad) tundmaõppimiseks, nende elupaikade ja eluviiside tutvustamiseks, nende kaitse vajaduste teadvustamiseks. Inimesi on tarvis iseseisvalt elurikkuse ja keskkonnateemade üle mõtlema õpetada, sest tarka isemõtlevat inimest võib usaldada.

Seda saaks teha nendesamade metsaomanike koolitusprojektide kaudu, mida juba aastaid ja ka tulevikus riiklikult või EL kaudu rahastatakse. Siiani on õpetatud, kuidas metsast paremini rahalist tulu saada, aga ühestki mõttemaailma avardavat koolitusest pole eriti kuulda. Nii ei saagi praegu veel igalt maaomanikult nõuda, et ta oma metsa ja sealset loodust põhjalikult tunneks.

Meeldetuletuseks

Metsa on eestlane pühaks pidanud, sest mets on alati vanem kui ühe põlvkonna elu siin maamunal. Õppigem ka tänapäeval elama säästlikult, tulevikku vaatavalt. Need, kes ise metsaomanikud pole, aga näevad metsade intensiivses majandamises ohtu loodusele, võtku julgemalt sõna. Kodanikuühiskonnal on aeg aktiivsust näidata.

Kui sulle antakse, siis võta tänuga vastu. Võta nii palju, kui sulle vaja on, mitte rohkem. Inimene tarbib liiga palju, surve loodusele ja sealhulgas metsale on liiga suur ja lõpuks ta seda välja ei kannata.
**
Leili Mihkelson on erametsaomanik ja pensionär Vändra lähistelt. Pärast põliste talumaade tagastamist on ta tegelenud oma metsa majandamisega, eriti metsaistutuse ja hooldusega, aga ka pärandkultuuri säilitamisega. Suurimaks tunnustuseks peab 2001. a. Eesti parima talumetsamajandaja ja 2009. a. Pärnumaa parima erametsaomaniku tiitlit. Leili peab inimese tähtsaimaks oskuseks elada säästlikult, austada loodust ja elu. Siin avaldatud ettekande pidas Leili Mihkelson eile, 22. oktoobril, Eestimaa Looduse Fondi poolt korraldatud konverentsil TEDxLoodus.