Täna saadeti ära Afganistanis hukkunud kaitseväelased
Ärasaatmistseremoonia Tapa väljaõppekeskuses algas Johann Sebastian Bachi flöödipalaga "Siciliana", pärast mida luges kaitseväe peakaplan major Taavi Laanepere Gustav Suitsu luuletuse "Mehed".
Seejärel sai sõna president Toomas Hendrik Ilves, kes tuletas meelde kohtumist seersant Torni ja nooremseersant Karuksiga enne nende missioonile minekut. "Ütlesin siis, et olen uhke teie julguse ja mehisuse üle teenida Eesti julgeolekupoliitiliste huvide eesliinil, teenida Eesti eest. Soovisin teile ka sõduriõnne. Ometi olete nüüd siin, Eesti lipuga kaetult. Ebaõiglaselt vara ja võidupühal langenud. Kuulid ja killud ongi ebaõiglaselt pimedad, nagu sõda üldse."
"Ent Eesti sõdurid ei lähe Afganistani sõjasõnumiga. Eesti riik saadab teid sinna selleks, et Afganistan võiks elada rahus, tema inimesed turvaliselt ja see maa ei oleks ohtlik teistele riikidele. Eesti riik saadab teid sinna selleks, et te oleksite toeks meie liitlastele, sest Eestigi loodab oma liitlaste abile siis, kui meie seda vajame."
"Elu läheb edasi, edasi meie leinast ja kaastundesõnadest. Jäävad mälestus ja tänutunne ning teadmine, et me ei unusta neid sõjamehi."
Pärast presidenti kõneles kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots, kes ütles, et seersant Torni ja nooremseersant Karuksi võitlusel oli selge siht ja eesmärk. "Need sajad Eesti sõjamehed, kes koos meie liitlastega püüavad taastada rahu, inimeste normaalset elu Kosovos, Iraagis ja Afganistanis, teavad hästi, et peale selle ülla missiooni, teenivad nad ka meie väikese rahva julgeoleku huvisid. Solidaarsus NATO ja Euroopa Liidu relvavendadega seal kaugel sünnitab nende poolse solidaarsuse meiega siin, Eestis. Tänu sellele võime olla kindlad, et ka meile tullakse appi meie jaoks rasketel aegadel."
"Ma tean, et ükskõik millised sõnad ja kaastunne ei suuda korvata kõige lähedasema inimese kaotust, ei suuda äratada teda ellu tagasi. Nad on läinud ja sinna ei ole midagi parata. Kuid nad jäävad alati elusaks meie mälestustes. Hoidkem neid mälestusi."
"Alates käesolevast aastast on võidupühal, jaanilaupäeval, meie jaoks hoopis teine tähendus. See ei ole enam pelgalt kunagi ammu peetud ja meile vabaduse toonud võiduka sõja meenutus. Nüüdsest hakkame võidupühal mälestama ka oma tänapäeva sõdades langenud kamraade. Me ei tohi kunagi unustada neid, kes täitsid kaitseväelase vannet lõpuni, ohverdades oma elu meie väikese isamaa huvide ja julgeoleku eest."
"Sõda on julm ja ülekohtune. Olen seda julmust ja ülekohut isiklikult kogenud. Aga me oleme elusad inimesed, me peame oma elu edasi elama, peame täitma edasi oma kohustusi. Juba lähipäevil asuvad uued kaitseväelased täitma oma hukkunud võitluskaaslaste, seersant Torni ja nooremseersant Karuksi ülesandeid. Sõjamehe missioon on seista relvaga käes oma riigi ja rahva huvide eest ning kui vaja, teha seda ka oma elu hinnaga"
Ärasaatmisele kogunenud said avaldada hukkunud kaitseväelastele viimast austust ning kirstud kanti teenistuskaaslaste õlgadel läbi kaitseväelaste ja kaitseliitlaste spaleeri autodele. Seersant Torni matuserong suundus Mõisakülasse, nooremseersant Karuksi matuserong Rakverre.
Ärasaatmistseremooniast võtsid teiste hulgas osa riigikogu esimees Ene Ergma, peaminister Andrus Ansip, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma, kaitseministeeriumi kantsler Lauri Allmann, kaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste, diplomaatilise korpuse, kaitseväe väeliikide ja väeosade ning kohalike omavalitsuste esindajad, teenistuskaaslased, sõbrad, kaaslased ja sugulased.
Kalmistutel viidi läbi kaitseväeline matus. Kirst asetati haua kohale, kirstu katnud riigilipp volditi kokku ning anti koos kirstul olnud vormimütsi ja langenute kaitseväeliste autasudega omastele üle. Kirstu hauda lastes kõlasid kolm kogupauku, mille järel mängis trompet öörahusignaali "Last post". Seejärel viskasid leinajad hauda kolm peotäit mulda. Kalmuküngas kaeti pärgade ja lilledega.
