Tanel Kalmet: kartellimeistrid ei ole majandusmootorid
Ka näiteks röövimine on kuritegu. Kui keegi teatab politseile röövimisest, siis peab seda pealekaebamiseks ainult röövel ise. Ja vaevalt paneb aus ühiskonnaliige röövlile pahaks, kui see pärast teo toimepanemist tehtut kahetseb ja süü politseile üles tunnistab.
Ettevõtja Jaan Õmblus on oma Ärilehe artiklis kuulutanud, et kõik, kes annavad kartellidest õiguskaitseasutustele teada, on pealekaebajad. Tema veidra rahvuspsühholoogilise hinnangu järgi kujuneb meil õige varsti välja massiivne pealekaebamiskultuur.
Selline hirm või lootus on liialdatud: „pealekaebamine kui käitumisnorm” on juba pikemat aega mitte ainult Eesti, vaid kogu õhtumaise õiguskorra osa. Kuriteo varjamist ei pea õigeks ei rahva eluterve tavamõistus ega kirjapandud seadused. Muidugi on ühiskonnas olemas ka kriminaalne eetika, mis peab kuritegu ja selle varjamist normaalseks, kuid seetõttu rakendavadki riigid avalikes huvides vastuvõetud seadusi, et sellise eetika mõjusfäär minimaalseks muuta.
Riikides, kus kartellide eest rakendatakse ettevõtjate suhtes ulatuslikke rahalisi karistusi, on neid sanktsioone tegelikult ja järjekindlalt rakendatud alles pärast leebusprogrammi ellukutsumist. Põhjuseks on selle kuriteoliigi varjatus ja keerukas tõendatavus. Erinevalt enamikust teistest kuriteoliikidest on selle kuriteo olemasolust tavaliselt teadlikud vaid kuritegeliku kokkuleppe osapooled. Kannatanud – konkurendid ja tarbijad – võivad kuriteo olemasolu üksnes aimata. Seetõttu on uurimisasutustel keerukas mitte üksnes selliseid õigusrikkumisi tõestada, vaid jõuda kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikul määral põhjendatud kahtluseni, et kartell üleüldse eksisteerida võib.
Massilist pealekaebamist ei ole siiski kuskil täheldatud. Vaevalt see meilgi toimub. Eesti korruptsioonivastase seaduse rakendamise kogemuse järgi pole isegi karistuse ähvardusel võimalik kuriteost teavitamiste arvu oluliselt tõsta.
Valesüüdistus on karistatav
Alusetu on kartus, et leebusprogrammi kasutuselevõtt annab võimaluse konkurenti alusetult süüdistada ja seega konkurentsi rikkuda. Üksnes selle põhjal, et keegi esitab leebustaotluse, ei ole veel võimalik teha kellegi suhtes põhiõigusi riivavaid menetlustoiminguid, veelgi vähem süüdistada teda kartellis, rääkimata süüdimõistmisest.
Pahatahtliku n-ö konkurendi lõksu mängimise välistab ka nõue, et leebusetaotleja ei tohi olla kartelli algataja või juht. Süüdistamiseks on vaja menetlusreeglite järgi kogutud tõendeid, mis võimaldavad seostada isiku ja kuriteo. Alused konkreetsete menetlustoimingute tegemiseks (läbiotsimine, kirjavahetuse jälgimine jne) on kriminaalmenetluse seadustikus eraldi sätestatud ning neid toiminguid võib teha vaid pädeva organi loal.
Vale on väide, nagu saaks „pealekaebaja … kolm ärilist plussi ühe korraga: võidetud kartellihüved, nõrgendatud konkurent ja ka juriidiline immuunsus“. Esiteks, võidetud kartellihüved tuleb õiguspäraselt hüvitada neile, kelle arvel need teeniti. Teiseks, nõrgendatud konkurent on samamoodi kuriteo osaline, kes aga ei ole õigel ajal teinud valikut asuda õigele poolele. Kolmandaks, täieliku immuunsuse nimel tuleb leebustaotlejal loobuda just neist „kartellihüvedest” ning teha õigel poolel koostööd, muu hulgas esitades tõendid ka tema enda osa kohta õiguserikkumises.
Eelnõu kartelli ideoloogide vastu
J. Õmblus on unustanud sellegi, et ka teadlik valekaebus ja kuriteo tõendite kunstlik loomine on karistatavad, ja mitte leebelt. See tähendab, et ühel kartelli kaasosalisel ei ole võimalust süüdistada teisi suuremates üleastumistes, kui need tegelikult toime on pannud.
Niisiis on eelnõu suunatud kartelli ideoloogide vastu, st nende vastu, kes tegelikult midagi eriti tootmata püüavad klientide ja „koostööst” ehk kartellist kõrvale jäetud/jäänud konkurentide arvel ratsa rikkaks saada. Neile ideoloogidele, keda eelnõu mõistab kokkuleppe initsiaatoritena, leebusprogramm ei kohaldu.
J. Õmbluse artiklist ilmneb tõsine kaastunne kartelli algatajate ja kuriteo varjajate vastu. Riik ei saa sellise suhtumise levikuga leppida, sest vastupidiselt J. Õmbluse arvamusele kannatavad kuriteo heakskiitmisest pikemas perspektiivis kõik: nii ettevõtjad, tarbijad kui ka kogu ühiskond.
