Kuhu jääb aga oma peaga mõtlemine? Mis sai müüdist, et iga inimene on indiviid? Küsida on kerge, vastust otsides tuleb aga probleemi sügavamalt analüüsida. Ma ei püüagi väita, et inimkond on hukas ning iga hetk tuleb veeuputus. Nii see kohe kindlasti ei ole. Lihtsalt tänapäeva inimeste isiklik arvamus ei pruugi enam sugugi nii ainulaadne olla. Nimelt on rahvas muutunud laisaks ja mõnes mõttes ka paadunud endistest õilsatest väärtustest. Näiteid võib tuua igast valdkonnast. Alustaksin kõige elementaarsemast. Kust omandavad nüüdisaegsed inimolendid põhilise osa oma teadmistest? Raamatutest? Vaevalt. Need ajad on möödas. Isiklikest kogemustest? Kohe kindlasti mitte. Vastus on imelihtne – ajakirjandusest ning internetist. See aga tähendab, et paljud meie seisukohad või teooriad ei kuulu tegelikult meile. Need on kirjutatud mõne teise indiviidi poolt, kes neisse ka oma mõtteid ning veendumusi sisse paneb. See ajakirjanik või mõni muu tegelane on omakorda mõjutusi saanud kellestki kolmandast ning tihti ei pruugi ta olla valitud teema kommenteerimiseks sugugi pädev. See aga toob kaasa faktivigu ning asja tuuma väärtõlgendamist.

Paraku on enamus inimesi tihti ülearu kindlad oma kompetentsis ja analüüsivad valitud valdkonda vaid pinnapealselt ning enda veendumustega kooskõlastades. Seejärel jõuavad vastavad artiklid lihtinimeseni, kes loeb neid sügavas usus ja kirega kirjutatud loometükke ning laseb autoril end veenda. Arvestades, et suurem osa kirjutisi jälgib üldtunnustatud seisukohti ning teooriaid, siis süveneb lugeja usk antud seisukoha õigsusesse iga loetud artikliga. Kahjuks pole kunagi olemas absoluutset tõde ja oma väiteid ainuõigetena esitades, andume me tegelikult lollusele. Seda mõtet edasi arendades jõuan ma Martin Luther Kingiga samale seisukohale – „Miski siin maailmas pole ohtlikum, kui siiras teadmatus ja järjepidev lollus.“

Selle väite tõestuseks võiks tuua hulgaliselt näiteid ajaloost, kuid ma piirdun siiski vaid ühega: Mis tegi võimalikuks Hitleri võimulepääsu ja II maailmasõja õudused? Ma ei pea silmas silmnähtavalt rahu seisukohalt idiootset Versailles' rahulepingut, mis pani sakslased nii prantslasi kui inglasi põlastama ning kättemaksu ihuma. Ma mõtlen hoopis inglise ühe tagantjärgi vihatuma peaministri Arthur Neville Chamberlaini käitumist kriitilistel aastatel 1937-1939. Naiivselt uskudes Hitleri antud lubadusi saksa rahva rahusoovist lubas ta Prantsusmaa toetusel Hitleril liita endaga nii Austria, Sudeedimaa kui ka rikkuda pea kõiki Versailles' rahulepingu sõjalisi sätteid. Ma ei väida, et Chamberlain oli süüdi II maailmasõja koledustes, aga ma väidan, et tema võimuses oleks olnud selle ulatust ning kestvust kordades piirata. Seda on tagantjärele lihtne mõista, kuid tema siiras ja üdini ekslik veendumus rahu võimalikkusest „lõvi toites“ sai saatuslikuks sadadele tuhandetele kui mitte miljonitele inimestele.

Tagasi Eesti juurde tulles, soovin ma rõhutada iseseisva mõtlemise rolli ja kinnitada teile, et nii loogilised või õiged, kui eelarvamused vahel ka ei tundu, toovad nad alati kaasa vaid pettekujutelmi. Kõige kindlam on esitada ainult väiteid, mille õigsuses te tänu isiklikele kogemustele 99% kindlad olete. Pole vaja mustata inimesi, keda te ei tunne ning luua omale aegunud arusaamu „headest“ ja „halbadest“ inimestest. Vihkamine põhjustab ainult vihkamist ja pealiskaudsus on nagu umbrohi, mis on võimeline end kiiremini enda alla neelama, kui me kartagi oskame. Nende pahedega tuleb võidelda ning ennast pidevalt vaimselt pingutada, sest inimene on loomult laisk ja ilma tahtejõuta mandub terve meie ühiskond ja sellega rajame teed pealkirjas mainitud „Ignorantsuse ja 0-tolerantsi võidukäigule“.

Päikest teie hingele ja mõtetele!