Tanel Kiik: Kolm kaotust ühe hoobiga

 (76)

Tanel Kiik: Kolm kaotust ühe hoobiga
EPL

2006. aasta presidendivalimised jäävad mulle meelde päevana, mis keeras Eesti poliitilise olukorra pea peale.

Viimased viis aastat oleme saanud nautida võrdlemisi rahulikku ja pidevalt arenevat poliitilist kultuuri ning kiiret ja kõigi ühiskonnakihtideni jõudvat majanduskasvu. Me oleme saanud EL-i ja NATO täieõiguslikuks liikmesriigiks ning oleme parandanud oma positsiooni nii SKT-l kui inimarenguindeksil põhinevates pingeridades. Võime uhkusega öelda, et Eesti muutus iga päevaga üha demokraatlikumaks ja elutingimustelt meeldivamaks riigiks, kus elada.

Nüüd tabas seda arengut minu silmis, aga tohutu tagasilöök. Ma ei pea silmas mitte lihtsalt Ilvese ülinappi ning tänu kahele kaheldava mandaadiga valijamehele saavutatud võitu. Mu mure põhjus on siiski suurem ja kaugemale ulatuv. Terve 2006. aasta suve kestnud ja sügisel jätkunud poliitkampaania Eesti Vabariigi ühe populaarseima ning teenekama poliitiku Arnold Rüütli vastu muutis järsult inimeste väärtushinnanguid ning viis meie võrdlemisi tolerantse riigi Res publica stiilis nulltolerantsi pärusmaaks. Järsku hakkasid eestlased nägema oma presidendis mingit kommunistlikult meelestatud ja brežnevilaadset stagnatsiooni sümbolit. Ja rahvas nõudis midagi uut ning kohe. Seda uut ning mõistagi paremat suunda pakuti meile Toomas Hendrik Ilvese näol. Tema valimiskampaania meenutas Res publica 2003. aasta riigikogu valimiste platvormi. Märksõnadeks oleks siis vastandumine, uus poliitika, kogu rahva ühendamine jne, jne. Ning mida arvas sellest rahvas? Olles eelnevalt juba ära hirmutatud Eestis valitsevast „stagnatsioonist“ ning ammu tüdinend „seniilsest“ presidendist võttis ta säärase pakkumise hõisates vastu ning seni justkui ühtne riik jagunes kahte vastandlikku leeri. Sellega tühistati kõik viimaste aastaste jõupingutused riigi ja rahva ühendamiseks. See oleks siis esimene pealkirjas viidatud kolmest kaotusest.

Samal teemal:

Teist kaotust ei pea kaugelt otsima. Ta elab veel viimaseid päevi Kadriorus ning kunagi oli tegemist austatud ja hinnatud riigimehega. Mis temast aga praeguseks järel on? Mitte midagi. Mingi mõttetu vanamees, kelle julma valitsemise all Eesti Vabariik ja selle kodanikud olid sunnitud viimased viis aastat elama. See on lausa uskumatu, kui lühiajaline inimeste mälu on ning kui kergesti mõjutatavad me oleme. Mõne kuuga kummutati eestlaste senine ettekujutelm Eesti Vabariigi presidendist. Unustati tema äärmiselt kaalukad teened taasiseseisvumise ajal, unustati tema vaieldamatu tähtsus Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemisel, unustati kes on Arnold Rüütel. Ka neid, kellele me selle ajuloputuse eest tänulikud peame olema ei tule pikalt otsida. Mõne sõnaga kokkuvõttes võiks neid nimetada alatuteks, ainult rahale ja võimule lojaalseteks ning ome kujutelmade küüsis elavateks väikepoliitikuteks. Sinna alla kuuluvad kõik rahvusradikaalid, inimestega manipuleerivad parteilased ja enda poliitilisi eelistusi igal võimalusel väljendavad kuulsusjanulised ajakirjanikud. Minu poolne sügav kummardus kõigile eelpool nimetatutele.

Ning viimaks siis viimane ja eelmistega samavõrra oluline valupunkt – me kaotasime oma vaieldamatult kogenuma ning tähtsama välispoliitika eksperdi – Toomas Hendrik Ilvese. Selle algul arusaamatuna näiva probleemi mõistmiseks tuleks meil tutvuda Euroopa Parlamendi koosseisuga. Teatavasti esindab Eestit seal kuus poliitikut: kolm endiste Mõõdukate liiget, üks keskerakondlane, üks isamaliitlane ning üks Reformierakonna poliitik. Ma ei pea vajalikuks pikemat peatumist 13. juunil 2004. aastal toimunud Euroopa parlamendi valimistel, kuid tuletan siiski meelde, et Toomas Hendrik kogus toona 76 120 häält ning „tõmbas“ enda häältega kaasa veel kaks sotsiaaldemokraati (Marianne Mikko ning Ivari Padari loobumise tõttu Andres Tarandi). Nüüd aga olles veidi üle kahe aasta ettenähtud viiest Euroopa Parlamendis veetnud ning uskumatult kõrgele kohale – Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni I aseesimees – jõudnud, otsustab ta sealt lihtsalt lahkuda ning tagasi oma kodumaa pisipoliitikasse naasta. See tähendab Eesti Vabariigile äärmiselt tähtsa esindaja kaotust välisasjade komisjoni juhatuses ning veel ühe äärmiselt tobeda situatsiooni teket. Nimelt läheb nüüd Ilvese asemel Euroopa Parlamenti mõni sotside asendusliige, kelleks pretendeerib seaduse järgus esmajärgus 729 häält saanud Katrin Saks. See tähendab omakorda, et SDE-d esindavad Euroopa Parlamendis kolm poliitikut, kes said valimistel kokku kõigest 6833 häält. Seda on kolme peale enam kui kaks korda vähem kui näiteks Siiri Oviiril üksinda. Juriidiliselt on kõik korras, aga on see normaalne? Lühidalt käitus minu meelest Ilves Eesti rahvaga äärmiselt inetult ning jättis Eesti esindajateks välispoliitikavallas kogenematud ning rahvale võõrad poliitikud. Eelnevat arvesse võttes ei tundukski enam nii üllatav, kui T. H. Ilves poole aasta pärast presidenditoolilt tagasi astuks ning riigikogu valimistest osa võtta otsustaks. Minu meelest on säärane rahvamandaadiga mängimine lubamatu ja poliitikud pole lihtinimesed, kes vaid mõne päeva ette peavad mõtlema. Kui midagi teha siis korralikult ning kui kuhugi kandideerida, siis tuleks sinna ka jääda.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

271 000€
Tallinn, Korter
107 000€
Jõelähtme vald, Korter
Otse omanikult!
59 000€
Tallinn, Korter
134 900€
Tallinn, Korter
121 990€
Tallinn, Korter
72 500€
Tallinn, Korter
83 500€
Tallinn, Korter
168 000€
Tallinn, Korter
70 000€
Tallinn, Korter
161 500€
Tallinn, Korter

174 900€
Tallinn, Korter
132 900€
Tallinn, Korter
424 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare