Tarmo Kõuts: Venemaa reaktsioon USA vägede Euroopast lahkumisele jääb ilmselt retoorika tasemele
-USA president Obama teatas, et riigi kaitsepoliitika hakkab järjest enam keskenduma Aasiale. Kuidas see mõjub Eesti julgeolekuolukorrale?
Kui rääkida Euroopa ja Aasia kohtade vahetamise stateegiast, siis sama kartus oli ka umbes neli aastat tagasi. Ühendriikide majanduslikud ja muud huvid on palju suuremad kui ainult Euroopa. See periood, kui Teise maailmasõja järel loodi programme Euroopa jalule aitamiseks ja külma sõja ajal julgeoleku tagamiseks, on läbi.
Raskuskeskme nihkumine Aasiasse on tegelikult juba ammu alanud. Samas suudab nii võimsa sõjalise potentsiaaliga riik kui Ameerika tagada ka Euroopa julgeolekualast tasakaalu.
Väga ei maksaks karta Ühendriikide vägede füüsilist nihkumist, vaid pigem on küsimus retoorikas. Kui väga palju sellest rääkida, siis hakataksegi seda uskuma.
-Kas Ühendriikide tulevikuplaane võib võtta kui vihjet eurooplastele oma kaitsevõime suurendamiseks?
Siin pole Obamal enam isegi mõtet pelgalt vihjata. Kui olin kaitsejõude juhataja, siis oli NATO sõjalise komitee istungitel see igakordne jututeema. NATO, mis on suuresti suunatud Ameerika sõjalise võimekuse poolt, tegi toona juba väga suure panuse ELi enda kiirreageerimisvõimekuse väljaarendamisele.
Iseenesest pean seda suunda täiesti mõistlikuks, sest ega ELi ühist sõjalist võimekust peale lahingugruppide loomise ju eriti näha pole.
-Kas Eesti peaks tegema mingeid konkreetsemaid järeldusi ameeriklaste plaanide osas?
Eesti valitud kurss on olnud seni optimaalne. Juba siis kui Eesti lõimus NATOga. Toona panustamise kahele „vaalale”, millest üks on NATO liikmelisusest lähtuvate kohustuse kõrval ka õigus loota liitlaste sõjalisele toetusele ja teine oli Eesti enda kaitsevõimekus. Need olid, on ja jäävad Eesti julgeoleku peamisteks aspektideks.
Meie NATOga ühinemise algperioodil toimus ka selle organisatsiooni sisemine ümberkorraldamine ja püüti rohkem panustada nendele võimekustele, mida saab kaugele ja kiirelt saata. Täna ei takistata NATO sees riikide esmase kaitsevõimekuse välja arendamist. Minul kaitseväe juhatajana oli omal ajal päris tõsine probleem, kuidas säilitada Eesti esmane kaitsevõimekus, kuid tänapäeval pole see enam probleem.
Ma ei usu, et me peaks nüüd ameeriklaste tulevikuplaanide valguses hakkama midagi riigikaitse osas tõsiselt ümber mõtestama. Meie suund on seni olnud täiesti õigustatud.
-Kuidas võib Venemaa reageerida USA plaanidele Euroopast üksusi tagasi tõmmata?
Venemaa puhul tuleb arvestada alati seda, millal on tulemas valimised. Venemaal on sajandeid kombeks siseriiklikud probleemid mässida välisvaenlaste vandenõude loori ehk süüdistada kõiges välisjõude.
Ükskõik, mida NATO ei tee, on see venelaste jaoks üks retoorikanui propagandasõjas. Kui aga rääkida võimalikest füüsilistest meetmetest, siis ma ei usu, et lähitulevikus tuleks Venemaa poolt mingeid konkreetseid samme. Pikemas perspektiivis, koos teiste kaasteguritega, võib seda ehk juhtuda küll.
-Venemaa võib hakata vägesid läänepiirile tooma või mida need sammud endast kujutada võivad?
Seda ma ei usu. Vägede toomiseks läänepiirile on vaja põhjendust. Kui siia meie poole oluliselt sõjalist võimekust juurde ei teki, siis ei ole ka venelastel väga kerge põhjendada lisajõudude läänepiirile toomist. Pigem jääb venelaste reaktsioon retoorika tasemele.
