Eesti Haigekassa andmebaasis on seisuga 31.09.2011 kokku 1 248 532 ravikindlustusega isikut, neist 3607 välislepinguga. Eesti Statistikaameti andmetel elas Eestis 1.jaanuari 2011 seisuga 1 340 194 inimest. Seega on Eestis hetkel üle 90 000 inimese, kel puudub ravikindlustus.

Neile on tagatud esmane vältimatu arstiabi, kiirabiteenus ja teatud psühhiaatriline abi ning sellistel juhtudel tasutakse perearstile või raviteenuse osutajale riigieelarves ettenähtud vahenditest vastavalt Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahelisele lepingule. Muid raviteenuseid ravikindlustust mitteomavatele isikutele ei hüvitata ja selle eest peaksid nad maksma ise vastavalt kehtivale hinnakirjale.

Teenuse hinna kehtestamise õigus on perearstil (sotsiaalministri määrus nr 115, 29.11.2001. a) või raviteenust osutaval raviasutusel. See tähendab, et ravikindlustuseta isikutele on abi tagatud vaid olukorras, kus selle edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Üldarstiabi, eriarstiabi ja õendusabi eest tasub ravikindlustamata isik ise, samuti ei ole kindlustamata isikule ette nähtud ravimihüvitist ega hambaraviteenuse hüvitist.

Seega ei vasta tegelik olukord tervishoius Eesti vabariigi põhiseadusele. Ka vastavalt 2010. aasta jaanuaris Õiguskantsleri kantseleis läbiviidud uuringule ei taga riigi poolt täna ravikindlustamata isikutele võimaldatav arstiabi piisavalt inimese õigust tervise kaitsele. Õiguskantsler on aastatel 2005-2008 korduvalt pöördunud Sotsiaalministeeriumi poole eesmärgiga tagada võimalikult lähimas tulevikus kõigi isikute võrdsus õiguses tervise kaitsele läbi üldarstiabi võimaldamise, kuid sellest hoolimata ei ole tänaseni ühtselt aktsepteeritava lahenduseni jõutud.

Postsotsialistlik võistlev riigikord

Sotsiaalministeeriumis on koostatud „Sotsiaalse kaasatuse riiklik tegevuskava aastateks 2004-2006“, kontseptsiooni rakendamine on aga tänaseks tähtajatult peatatud, kuna riigieelarvesse ei ole täiendavate kulude juurdelisandumist praegu võimalik kavandada.

Olukord, kus iga haigestunud isik ei saa oma seisundile vastavat hooldust, on lisaks vastuolus Euroopa Sotsiaalhartaga ning iga arsti poolt Tartu Ülikooli lõpetamisel pidulikult lausutud ametivandega ehk siis arstide jaoks kehtiva eetikakoodeksiga, mille kohaselt arst kohustub ravima „ühtviisi iga abivajajat, kedagi eelistamata, kasutades vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud.“ (TÜ arstiteaduskonna nõukogu poolt 18. märtsil 2009 kinnitatud uuendatud arstivande tekst).

Võrdlus riigi poolt vältimatule abile kulutatavate rahaliste vahendite ja kokkuhoitud ravikulude osas ja hinnang ravikindlustuseta isikute kaotatud eluaastate kohta väärivad eraldi uuringut – lihtsaks näiteks võiks tuua, et noorele naisele tehtud Pap-test maksab sadu kordi vähem kui kaugelearenenud emakakaelavähi ravi, mille tulemuslikkus pole alati kindel.

Tähelepanuväärne on, et taani politoloogi ja sotsioloogi Gøsta Esping-Anderseni poolt defineeritud kolmele kapitalistliku heaoluriigi mudelile on hiljuti noore horvaatia sotsioloogi Višnja Vukovi hinnangul lisandunud uus postsotsialistlik riigimudel - võistlev riigikord (inglise keeles 'competition state'), kus iga kodaniku heaolu polegi enam oluline.

Sooviksin ärgitada kõiki Eesti elanikke kaasa mõtlema ja arvamust avaldama selle kohta, kuidas on nende hinnangul Eesti praegune areng vastavuses kehtiva põhiseadusega ja lõpetaksin järgmiste ridadega:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise (s.o. kehtiva) põhiseaduse. [RT I 2007, 33, 210 - jõust. 21.07.2007].