Jaak Aaviksoo hetkel kohatut poliitilist enesemääratlust tuleks käsitleda õnnetusjuhtumina, mis tuleb suuremate eesmärkide nimel andestada.

Kolmanda tee - Aaviksoo varianti pidas parimaks lahenduseks ka sotsioloog Juhan Kivirähk Eesti Raadio 8. septembri keskpäevatunni saates.

Rahvas ootab valijameestelt valikut, mis lõhestamise asemel konsolideeriks ühiskonda ja mis tuleks kasuks eestluse ning rahvusriigi püsimajäämisele. Kuna Eesti asub geograafiliselt ligilähedaselt nii Euroopa kui ka lääneühiskonna keskel ja Venemaa piiril, lasub Eestil kohustus seista ka Venemaa hea käekäigu eest lääne­kogukonna osana. Astus Eesti NATO-ssegi pigem Venemaa aitamiseks tema võimalikes tuleviku­hädades (mitte poliitikute sadomasomängude jätkamiseks kahe naaberriigi suhetes).

Nende suurte ülesannete edukaks täitmiseks oleks vajalik täiendada Eesti presidendi­institutsiooni kahe asepresidendiga: ühega, kes oleks võimekas töötama ida- ja teisega, kes oleks võimekas töötama läänesuunaliselt, aga ka globaaleestluse probleemistikuga. Väljapakutud kandidaate arvestades oleks ehk parim kompromiss­lahendus ja konstellatsioon järgmine: Jaak Aaviksoo presidendiks, Toomas-Hendrik Ilves ja Aadu Must asepresidentideks ning Arnold Rüütel emeriitpresidendiks.

Valijameestele lihtsam ja Eesti jaoks veel hea kompromisslahendus võiks välja näha ka järgmine: Arnold Rüütel jätkaks presidendina, Toomas-Hendrik Ilves ja Aadu Must asepresidentideks. Kusjuures Ilvese töökoht europarlamendi väliskomisjoni aseesimehena pigem tõhustaks tema tööd Eesti Vabariigi asepresidendina. Ka Must ei peaks ase­presidendina tingimata loobuma oma praegusest töökohast Tartu linnavolikogu esimehena.

Kuni asepresidentide ametikoha ametliku sisseseadmiseni saaksid Ilves ja Must täita asepresidendi-nõuniku rolli, mis ei tohiks vähendada nende kaalu Eestile oluliste eesmärkide saavutamisel.

Jääb üle loota, et valijamehed ja Eesti poliitikud ei lähtu Eesti Vabariigi presidendi valimisel jäärapäisest politikaanlusest, vaid käituvad loominguliselt ja kompromissialtilt, kuna loomingulise ja paindliku lähenemise korral on osapooli rahuldava hea lahenduse leidmine siiski võimalik. Poliitikuid ja moderaatoreid, kes koostöö ning sünergia asemel panustavad kitsastele kambahuvidele ja väiklasele ärapanemisrõõmule, tuleks karistada jalgpallireeglitest võetud punaste kaartide näitamisega ning mõneks ajaks mänguväljakult eemaldamisega.

Tõnis Siim,

tavakodanik