Tööandja: emad kasutavad lapse hoolduslehti kurjalt ära
Suisa nii palju kaldu, et kohati tekib kuvand tööandjatest kui koledatest vereimejatest, kelle selga veeretatakse seitse surmapattu ja rohkemgi veel. Paraku ei näe just palju kajastust loo teisest otsast.
Olen rahvusvahelisse ketti kuuluva toitlustusteenust pakkuva firma tegevjuht ja juhatuse liige. Meie firmas töötavad valdavalt naised, kuigi võtaksime tööle keda iganes - rahvusest, rassist, soost, vanusest ja seksuaalselt orientatsioonist sõltumata. Suuremale osale töökohtadest pole ka haridus oluline - saame välja õpetada kohapeal.
Hiljuti taasavasime ühes Tallinne kaubanduskeskuses kaks uut söögikohta. See kadalipp, mida tööandjana pidime läbima, et leida mingitki inimhinge tööle, on meeletu. Mõned faktid:
alustasime otsinguid töötukassast. Saime neilt umbes sada kandidaati, kellest ca 70-le saatsime kutsed töövestlusele. Kohale tuli kolm. Töö võttis vastu: 0. Kuulutused olid väljas nii CV keskuses kui Hyppelauas.
Pakume paindlikku tööaega, maksame kõik maksud ja palka maksame konkreetsel kuupäeval, on ju avalik saladus, et see on toitlustusettevõtetes pigem erand kui reegel; samas ei suuda me konkureerida ümbrikupalkadega - jääme neile just maksude osa alla. Lisaks pakume väljaõpet ja mõistlikkuse piires vastutulekut graafiku koostamisel. Aga ei midagi. Kus küll on kõik need õnnetud emad, kellel pole tööd? Üks tubli kandidaat jäi eriti meelde - tuli kohale, tegi proovipäevad, kuid graafik tekitas muret just lapse pärast. Pakkusime võimalust, et teeme graafiku talle sobiva. Aga lõpuks oli vastus ikka "ei" - suvi ju algamas...
Nii mõnelgi kandidaadil oli töövetlusel üks esimesi küsimusi, kas palga saab sularahas peo peale. Sest valdavalt ollakse töötukassas arvel ja ka sealt laekub raha. Juba see näitab, et praegune töötukassa süsteem on vigane. Seda näitavad ka ametlikud arvud - tööpuudus oleks nagu päris suur, kuid tööotsijaid ei ole. Parafraseerides klassikuid - ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on töötukassas arvel ja teeb „mustalt" tööd. Maksumaksjana ja pidevas töötajate puuduses oleva tööandjana vihastab see mind väga.
Kui raske oleks teha seadusemuudatus ja lubada töötukassas arvel olles vähemalt nt katseajal mingit tasu teenida analoogselt emapalgale? Omaette teema on ümbrikupalkadega võitlemine - siin on ikka väga suur töö veel ära teha. Head näidet ei ole kaugelt otsida - näiteks Rootsis suudeti see aastaid tagasi suhteliselt lihtsate vahenditega välja juurida. Esimene samm oli neil toitlustuskohtade kassasüsteemide sidumine maksuametiga.
Lapsed jäävad üha haigemaks?
Teine vaatenurk on haigus- ja hooldusehed. Rahvusvahelise firmana raporteerin haiguslehtedest igakuiselt peakontorisse ja seega tean selles vallas 12 aastast statistikat kuude lõikes. Kui aegadel, mil haigushüvitis rakendus koheselt, oli keskmine haiguslehe pikkus 3-5 päeva, siis tänane seis on, et alla 12-14 päevaseid haiguslehti enam ei ole. Lastega hoolduslehel olemine on mitmekordistunud. Ei-ei, mitte lapsed pole põduramaks jäänud vaid vanemal on kasulikum võtta enda haiguse puhul hoopiski lapse hooldusleht. Haigus- või hoolduslehele jäämise süsteem on aga hoopiski teine teema. Näiteks meil töötab kahe lapse ema, kes siis, kui lapsed olid pisikesed, oli lastega hoolduslehel haruharva kuid nüüd, kui lapsed on juba suured, on vähemalt kuu-kahe jooksul korra ca 5-10 päeva kindlasti.
Kõik on JOKK - hooldusleht on, keegi ei saa ka väita, et lapsed haiged pole. Kuid paraku haigestuvad lapsed ikka ilusate ilmade ajal, pühade ajal, enne puhkust või siis, kui graafiku koostamise ajal ei ole saanud arvesse võtta töötaja kõiki soove. Ja viimasel ajal on pärast haige lapse hooldamist emal ka kena päikeseline jume peal. Aga juba selliselt mõtlemine tõstaks mind taas vereimejast tööandjaks ja diktaatoriks, kes töötajatest ja sealhulgas lastega emadest ei hooli. Seega ei pea ma selle emaga ka mingeid vestlusi ja kasutan enda puhul kirjtamata seadust „lõuad pidada ja edasi teenida”. Sest mis saab siis, kui see töötaja hoopis ära läheb?
Arvan, et oleks aeg hakata ka tööandjaid vaatama veidi teistsuguse pilguga. Me ei ole vereimejad ja diktaatorid, kelle vastu peab pidevalt võitlema. Me oleme siiski kodanikud, kes teevad oma tööd selliselt, et meie töötajatel oleks igal hommikul hea tööle tulla ning oma tööd innu ja pühendumusega teha. See viimane aga ei sõltu ainult tööandjast vaid eelkõige ikka töötajast enesest ja õnneks meil on selliseid töötajaid. It takes two to tango!
Reet Savastver, Selec Service Partner Eesti AS juhatuse liige
