Eesti inimese omadus on, et ta tahab saada kõige paremat kvaliteeti ilma rahata ja samas ise teenida piltlikult öeldes keskmisest kümme korda rohkem.

Jaekaubanduses on üks asi juurdehindlus, teine asi aga tegelik kasum. Kuna olen rohkem kursis lasteriietega, siis saan öelda, et nii mitmeski riigis Euroopas on lasteriided käibemaksuvabad. Siit tuleb meil kohe 20 protsenti hinnaerinevust ülespoole.

Kütusehindade kasvuga on kõik kursis, seega ei ole vist üllatus, et ka transpordikulud on üsna suured. Siiski, olenevalt kaubast jääb transpordikulu ehk 1 protsendi piiridesse.

Siis on veel pangakulu. Teatavasti tahame me kõik maksta kaardiga. See ei ole kaupmehe jaoks tasuta.

Ma ei ole kursis kaubanduskeskuste rendikulude suurusega mujal maailmas, kuid siin on need igatahes röövellikud, usun et umbes 20 protsenti juurdehindust tuleb selleks, et maksta üür ja kommunaalid. Võimalik et olen pisut tagasihoidlik, hetkehindadega ei ole täpselt kursis.
Kokku seega juba üle 40 protsendi.

Arvestada tuleb ka palgakuluga. Keskuses asuvas poes, mis on avatud 10-21 peab olema olenevalt pinna suurusest minimaalselt 2-3 müüjat. Kulla müüjad, te võite siin nüüd ju viriseda oma madalate palkade pärast - aga ka see on osa kauba juurdehindlusest. Mida rohkem palka juurde tahate, seda rohkem tuleb ka kaubale juurdehindlust. Lisaks vähemalt raamatupidaja palk. Suuremates kettides kindlasti ka ostujuhid, turundajad jne.

Reklaamikulud. Ilma reklaamita ei müü mitte midagi. Siinkohal küsimus ajakirjanikule: mine palun küsi oma reklaamiosakonnast, miks reklaam nii palju maksab ja miks ajalehe omanikud üldse tahavad kasumit teenida?

Mitte vähetähtis pole ka Eesti turu väiksus - ja see ei ole müüt. Paar aastat tagasi käisin ühes Prantsuse firmas „diili” tegemas. Tingimused olid arvestatud „normaalse” turu jaoks, prantslastele oli meie turu väiksus täiesti arusaamatu – olematu turg!

Lühidalt öeldes oli tingimuseks see, et pidin ostma miljoni krooni eest kaupa kolme kuu jooksul, siis oli võimalik saada väikest allahindust. Sama kaup on Inglismaa hulgimüüja juures saadaval umbes 40 protsenti odavamalt. Seda „diili” ma muidugi ei teinud aga ehk on sellest näitest pisut kasu suurema pildi mõistmisel. Sama teemaga puutun kokku igas Euroopa riigis.

Ettevõtlik olemine kui kuritegu

Mis puudutab sortimenti ja suuruste valikut: ka see on puhtalt turu suuruses kinni. Ükski Eesti kaupmees pole nii rikas või rumal, et hoida mõttetult suurt kaubavaru oma poes ja laos.

Iga toote puhul on kaupmehel võimalik võtta juba ette komplekteeritud kast. See on reegel millel võib olla üksikuid erandeid. Kastis on teatud arv tooteid ühte suurust ühte mudelit, harilikult vahekorras 1:2:2:1 ehk väikseid ja suuri vähem, keskmiseid suuruseid rohkem. Aga see võib olla ka teisiti, on olnud ka kordi, kui saabub kastitäis kahte suurust.

Loomulikult võtab kaupmees optimaalse arvu „kaste”, sest vähemnõutud suurused jäävad lihtsalt seisma.

Võimaik, et mul ei tulnud koheselt kõik kulud meelde, kuid siin peaks olema enamik neist.
Kui nüüd kõike eelnevat arvestada, siis kas sellel samal jaekaupmehel ei ole ka pisuke õigus omale palka maksta? Kas tema töö ei vääri tasustamist?

Pisut arusaamatu on minu jaoks, miks on ettevõtlik olemine Eestis võrdsustatud kuritegelikkusega? Kui ettevõtja on edukas - paha. Kui läheb pankrotti - jälle paha.
Äri eesmärk ongi ju omanikule kasumi teenimine. Samas on meil vaba maa ja igaühel on õigus äri teha. Kui mingil põhjusel ei viitsi või ei oska, siis ei ole ju mõtet poriga loopida neid kes viitsivad ja oskavad?

Mida edukam ettevõte seda rohkem riigile makse maksab. Seda rohkem on sinul, kes sa äriga ei tegele võimalik saada riigilt hüvesid, sh lastetoetused, pensionid, parem arstiabi jne.
Ajakirjanduse asi võiks olla inimesi harida mitte tekitada vaenu erinevate gruppide vahel.

Vastutustundetu on ajakirjaniku poolt üleskutse minna poodlema mujale, sest siin on kallis - loomulikult poodleb iga inimene seal, kus talle odavam või meeldib muul põhjusel rohkem aga see, kui enamik inimesi poodleb mujal, Eestis hindu odavamaks ei tee.

Kui me kogu oma teenitud tulu mujale saadame, jääb meie ettevõtja ja ka riik ainult vaesemaks.