Viljar Veebel: Entusiastlik peaminister esindab tüüpilist karjakäitumist

Pidades eile riigikogu ees oma iga-aastast aruandekõnet Eesti Euroopa Liidu poliitika teostamisest, rääkis peaminister Andrus Ansip: „On selge, et meie eelistus koostöö süvendamisel ja lepingute muutmisel on liikuda edasi kogu Euroopa Liidu raamistikus, koos kõikide liikmesriikidega, sest on asju, mis lihtsalt töötavad 27-kesi kõige paremini – näiteks siseturg. Samas ei tohiks üksiku riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna olla teistele edasiliikumisel takistuseks. Tugevamalt lõimunud tuumik, mis oleks avatud hilisematele liitujatele, ei ole Euroopale mitte ohuks, vaid tugevuseks.” Küsisime peaministri avaldusele kommentaari Viljar Veebelilt, TÜ Euroopa kolledži õppejõult.

Mida tähendab Euroopa Liidu tugevalt lõimunud tuumik?

Positiivselt öeldes on see mitme riigi ühendus, mille töö tulemusena tekib rohkem integratsiooni. On üks laudkond, kes arutab läbi rohkem olulisi teemasid, samal ajal ülejäänud ootavad kõrvaltoas. Tuumik arutab läbi näiteks eelarve piirid. Ootajad kuulavad otsuse ära ja võivad kaasa lüüa või eemale jääda. See on tegelikult vana kontseptsioon. Kõrvale jäänute seas on niisuguseid, kes ei taha kaasa lüüa ja neid, kes ei jaksa. Näiteks Taani on nende hulgas, kes ei soovi tuumiku otsustega kaasa minna, Iirimaa aga hetkel nende riikide seas, kes ei suuda.

Kuidas Eesti nende kiiremate riikide seas on? Kas see on vaid Ansipi helesinine unistus või on Eesti tõepoolest nn kiiremate tuumiku seas?

Selles suhtes on Ansipil õigus, et siseturg peaks arenema kaugemale ja parem on selles osas tihe koostöö. Ega teistel riikidel ei saa selle vastu midagi olla, kui usin Eesti tuumiku otsustega kaasa soovib minna. Saksamaale on see kasulik, kui nad saavad Eesti turule tulla, kuid meie ei ole võimelised Saksa turule minema. See kaasaminemine tähendab suurtele riikidele rohkem võimalusi, kuid meile tähendab see kindlasti kohustusi. Ansip on entusiastlik nende kohustuste suhtes, mille täitmiseks suured ja vanad kapitalistlikud riigid on aastaid ettevalmistusi teinud. Meie ei peaks sinna ronima. Ühel päeval võib juhtuda see, et keskvõimu poolt tuleb korraldus näiteks riigivõlga suurendada. Me oleksime võimelised nende kiiremate riikidega sammu pidama mõned aastad, kuid kas see ka pikas perspektiivis nii oleks, see on küsimärgi all. Ma julgen kahelda selles, kas see meile jõukohane on. Väga lihtsalt, Ansipi terminitega, väljendudes: me tahaksime jalgrattavõistlustel gruppi kuuluda ja gruppi vedada. Me arvame, et grupis olemine on ohutum. Selline entusiasm on tüüpiline karjakäitumine.